Vilma Luksep
Sport on andnud mulle tahtejõu
Töötasin omaaegse Elva Kohaliku Majanduse Kombinaadi peennaha tsehhis Tõraveres. Minu huvisport sai tõsisema hoo sisse siis, kui töökoht Tõraverest Elvasse kolis. 1960ndate aastate alguses asutati Nahkgalanterii Kombinaat (NGK) „Linda” ja siis sai Elva tsehhist üks selle allasutustest. Elvas oli eestvedajaks spordientusiast Richard Anton, tema pani kõikide asutuste töötajad sporti tegema. Richard käis ise töökohtadel inimesi võistlustele ja spordiüritustele agiteerimas ja ega tookord oli kaasalööjaid ikka hulganisti, kõike tehti lõbuga. Minule hakkas see spordipisik kõvasti külge ja organiseerisin ka oma asutuse rahvast spordiüritustele.
Richard käis asutustes ka tootmisvõimelmist läbi viimas. See oli hommikuvõimlemise eest. Tuli hommikul kümne paiku tsehhi ja pani naised võimlema. Ruumi oli meil seal vähe, kitsas oli, aga sai ikka ära tehtud. Kes ei tahtnud kaasa lüüa, ega sundimist ei olnud.
Ikka jooksurajal või rattasadulas
Osalesin palju ka vabariiklikel asutustevahelistel võistlustel. Trenni ma otseselt ei teinud, aga kui vähegi mahti sain, olin pärast tööd ikka jooksurajal või jalgrattasadulas. Hästi istusid mulle jooksud, eriti keskmaa- ja pikemad distantsid, sõudmine, laskmine, jalgrattasõit… Väga meeldisid mulle 1990ndate aastate alguses Elvas korraldatud seeriajooksud. Seal ei jätnud ma ühtegi etappi vahele. Osalesime jooksudel koos poja Margoga. Niipea, kui poiss jalad alla sai, oli tema minuga alati spordiüritustel kaasas. Asutustevahelistel võistlustel olid kavas ka lastevõistlused ja seal nad siis möllasid. Minu suureks rõõmuks on Margost tubli jooksja saanud, osaleb põhiliselt maratonidel, ka välismaal.
Põhikonkurendiks Elva võistlustel oli mul Kommunaalettevõtete Kombinaadi juht ja entusiast igal alal Helmi Tomingas, temaga käis meil oma vanuseklassi esikohale kõva rebimine. Mina olid jooksudes parem, tema jällegi heidetes ja tõugetes. Oli, mis oli, aga mina ikka võitsin.
Sõudmises tuli esikoha eest võidelda Elva haigla naistega, Hele Randver oli sellel alal kõva käsi. Purde juurest sõitsime üle järve ja tagasi. Mulle väga meeldis paadiga sõuda! Paadipäras oli mul tüürimeheks töökaaslane Lea Saare, Herold Saare õde, tema oli kerge, hea oli temaga sõuda.
Tuletõrjespordis „Linda“ võistkond parim
Tol ajal tehti ka asutustevahelisi võistlusi tuletõrjespordis. Igas asutuses pidi olema vabatahtliku tuletõrje salk, tehti õppusi ja korraldati võistlusi. Tuletõrjevõistlus oli teatevõistlus, kus igal meeskonnaliikmel tuli täita vastav ülesanne. NGK „Linda” Elva tsehhi tuletõrjesalk võttis osa kõikidest Elvas toimunud võistlustest ja meil läks väga hästi. Võitsime Elva linna rändkarika jäädavalt ja siis pani „Linda” välja oma rändkarika, mille jällegi endale võitsime. Meie salgal oli isegi oma mootorprits. Motoristiks ja heaks abimeheks oli meil Elva tuletõrje komandoülem Rein Saarlaid. Igal suvel osalesime edukalt ka Tallinnas toimunud kergetööstuse töötajate päevade tuletõrjevõistlusel.
Olin ka jalgrattaklubi Velorõõm liige. Seal oli eestvedajaks väga sõbralik Kalev Päid. Oli tore seltsielu ja küll olid meil veel vahvad jalgrattamatkad! Ümber Võrtsjärve, Otepääl sai käidud ja kaugemadki paigad läbi vändatud. Kohalikel võistlustel sai ka sõidetud.
Olin noor ja uljas!
Sport on mulle andnud tahtejõu, tänu sellele olen suutnud läbi tulla eluraskustest, mida mul elus on ette tulnud. Nüüd tervis enam sporditegemist ei luba, aga käin pojale ja tuttavatele võistlustel raja ääres pöialt hoidmas.
Jah, sai tööl käidud, sporti tehtud, rahvatantsu tantsitud ja rahvatantsupidudelgi käidud. Kõike jõudsin, väsimust ei tundnud. Olin noor ja uljas!
Oi, see sporditegemise aeg oli ikka väga tore aeg! Sai käia ja olla ja… Kõik see pakkus väga palju rõõmsaid elamusi ja tegemisi koos toredate inimestega. On, mida südamesoojusega meenutada.
