Karl-Ernst Saal
- Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel hõbemedal 2017., pronksmedal 2015. ja 2016. aastal (-81kg).
- Eesti kadettide ja juunioride judokoondise liige aastatel 2012 – 2016.
- Eesti juunioride MV pronksmedal 2014., 2015. ja 2016. aastal (-73kg).
- Eesti kadettide MV hõbemedal 2012. ja 2013. aastal (-73kg).
Tahtejõud ja sportlik põlemine on edu alus
Sündisin 1996. aasta 11. jaanuaril Põlvas. Vanemad mäletavad rääkida, et oli ääretult krõbe talvepäev, külmakraadid küündisid 30 kraadini. Kogu lapsepõlve kasvasin üles Elva mändide all.
Sisetunne soovitas Elvasse jääda
Kooliteed alustasin 2003. aastal Elva Gümnaasiumis, esimeseks klassijuhatajaks oli Aigi Kapten, kellega koos olin käinud läbi ka suure osa Õnneseene lasteaia ajast. Algklassidest meenuvad ainult rõõmsad ja soojad mälestused, kuna olin pigem aktiivne ja eeskujulik õpilane. Hinded olid mul alati korras ning seega ei jõudnud ühelgi aastal tunnistusele lõpphindeid alla nelja, enamus ikka viied. Põhikooli lõpetasingi Elvas ning keskkooli osas suuri kõhklusi ei tekkinud – jätkasin samuti Elvas gümnaasiumi astmes, kuna see valik tundus kõige kodusem ning ma ei tundnud vajadust keskkonna vahetuseks. Pärast kümnendat klassi tekkis küll soov Tallinnasse Audentese Spordikooli siirduda ning sooritasin edukalt isegi sisseastumiskatsed, kuid sisetunne soovitas siiski Elvasse jääda ning nii lõpetasingi 2015. aasta juunikuus Elva Gümnaasiumi kiituskirja ning uhke tundega.
Pärast keskkooli lõpetamist olin veendunud, et soovin omandada ka kõrghariduse, kuid eriala valikuga olin jooksnud lootusetult tupikusse. Keskkooli ajal ei mõelnud ma absoluutselt edasiste suundade peale ning kui tuli päev, mil pidin ülikooli eriala otsustama, leidsin end täiesti segadusest. Ma ei olnud üldse kursis erinevate võimaluste ning pakutavaga kõrgkoolides ning seega tegin endalegi üllatava otsuse ning asusin õppima Tartu Ülikooli keemia erialale. Tänaseks olen omistanud keemia bakalaureuse kraadi ning eriala valikul suhteliselt ootamatu otsusega iga päev järjest rohkem rahul.
Judo oli number üks
Kõige esimeseks spordialaks, millega kokku puutusin, oli judo. Eeldan, et tegu oli kas 1999. või 2000. aasta talvega ja hästi on meeles, kuidas ema vedas mind kelguga Puiestee tänava keldris asunud lasketiiru, kus asus ka maadlussaal. Treeneriks oli Evelin Pihlak, kes elas minu kodust kaks maja edasi ning arvatavasti tutvuste kaudu ma sinna trenni sattusingi. Huvitaval kombel mäletan ka mõningaid poisse, kes tolles minu esimeses trennis kohal olid. Esimesed trennid möödusid siiski koos emaga ainult mati ääres treeninguid jälgides.
Huvitaval kombel olen suurema osa oma elust tegelenud alaga, kuhu trenni sattusin kõige esimesena. Ühest küljest mängis olulist rolli kindlasti fakt, et olin oma treeneritega vägagi lähedane nii spordiala sees, kui ka igapäeva toimetustel. Samas, nagu enamus sportlasi, olen ka mina proovinud erinevaid spordialasid. Meeldejäävamateks on kindlasti laskesuusatamine, jalgpall ning võistlustants. Olen äärmiselt tänulik oma emale, et ta suunas mind erinevaid alasid proovima ning isegi kahetsen, et pole jõudnud mõnega neist rohkem süvitsi minna, kuid sellele vaatamata oli mu vanemate jaoks kõige tähtsam, et jätkaksin teiste alade kõrvalt kindlasti ka judoga. Tundub, nagu nad oleksid ette näinud, et mul on sel alal kõige suurem potentsiaal ning seetõttu oli teiste alade kõrval judo alati number üks.
Judo tõi spordihuvi peresse
Kuna olen pere ainuke laps, suunati kogu fookus alati minu peale. Vanemad käisid tihti minuga võistlustel kaasas ning olid mu tegemistega hästi kursis. Ma pole kindel, kas nende siht oli teha minust absoluutne tippsportlane, kuid mõistsin hästi, et nende peamine eesmärk oli pakkuda mulle võimalust saada selleks, kelleks iganes ma soovin. Tänu oma vanematele sain võimaluse noores eas väga palju reisida ja nähes sportimise laiemat pilti maailmas, mõistsin hästi selle olemust ning võlusid ja valusid. Isegi pärast kõrgemal tasemel spordi lõpetamist näen, et läbi erinevate spordialade on mul mu vanematega palju ühiseid huvisid.
Arvan, et spordipisik sattuski minu perre alates sellest ajast, kui mind rohkem spordi poole suunama hakati. Alates sellest ajast, kui hakkasin käima erinevatel judoturniiridel ja treeninglaagrites, on kasvanud ka huvi spordi ja sportimise vastu meie peres ning hea meel on näha, et aktiivne liikumine on tänase päevani nii minu kui mu vanemate jaoks väga tähtis.
Suhteliselt kõva närvikava
Peamisteks kaasaelajateks oma sportlikule tegevusele peangi eelnevalt mainitud oma pere ning ka oma treenereid. Üldiselt olen ma suhteliselt kõva närvikavaga ning erilist survet või pinget mulle kaasaelajad peale ei pannud. Samas väärtustan kogu suurt pühendust, mida mu toetajad tegid selleks, et mulle parimaid tingimusi ja võimalusi luua. Nagu keegi tark on kunagi öelnud: “Kui tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui tahad minna kaugele, mine meeskonnaga.”
Ajal, mil tegelesin spordiga tulemuste pärast, ei kajastatud minu tegevusi laialdaselt. Seega puudus minu puhul väline kiitus ja kriitika. Ainuke koht, kus sain tagasisidet, olin mina ise. Samas on mulle alati meeldinud tunnustus heade esitluste eest ning ka kohane kriitika aitab vigasid paremini lahti mõtestada.
Eeskujud ja olulised tulemused enda jaoks
Eestis on olnud läbi aegade palju silmapaistvaid atleete. Olen lugenud mitmeid erinevaid elulooraamatuid ning kõige rohkem naudin selliste sportlaste eduteid, kellega tunnen ära mõningaid sarnasusi. Olgu see siis väikelinna päritolu, sarnased väärtushinnangud või ühised läbielamised. Eesti sportlastest on mulle avaldanud muljet näiteks Gerd Kanter, Andrus Värnik ja Ragnar Klavan. Judo ringkonnas proovisin tihti jälgida Venemaa sportlasi, kuna nende oskused ja suhtumine tundusid juba noores eas väga täiskasvanulikud. Maailma mõistes olid mu lemmikuteks kindlasti vutilegend Ronaldinho, sprinter Usain Bolt ning laskesuusataja Raphael Poiree.
Tulemuste poolest pean ehk kõige kaalukamaks 2019. aastal Riias täispika jooksumaratoni läbimist. Selle maratoni läbimine oli mul peas mõlkunud juba pikemat aega, kuid siiski ei suutnud ma enne jooksu ette kujutada, milliseks katsumuseks see kõik kujuneb. Lisades veel juurde umbes 28 kraadise kuumuse, mis tol päeval lõõmava päikesega saabunud oli, siis kindlasti on see mu elu kõige emotsionaalsem saavutus.
Tulemusi arvesse võttes olen saavutanud täiskasvanute judo Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha ning samuti olen uhke fakti üle, et nii noorte- kui ka juuniorite klassides erinevatel võistlustel kogutud mitmed poodiumikohad on mind viinud vastavate vanuste koondiste nimekirjadesse.
Lisaks tõestasin endale, et pärast judoga lõpparve tegemist olen võimeline ümber kohanema. Esindades FC Elva duubelvõistkonda ning kandes ka kaptenirolli, olen hea näide sellest, et kuna mul pole jalgpallis küll baasteadmisi ja puuduvad lapsena omandatud põhitõed, olen suuteline tahtejõu ja sportliku põlemisega ka muudel aladel edu saavutama. Koos väga ühtse võistkonnaga saavutasime 2020. aastal kolmandas liigas kokkuvõttes teise koha, võites seejuures Lõuna tsooni ning tagades järgmiseks aastaks koha kõrgemal liigatasemel.
Sport jätkub teistel aladel, esikohal töö
Enda puhul pean tippsportimise mõiste all silmas aega, kui esindasin judo noorte- ja juunioride koondist. Mida aasta edasi täiskasvanute vanuseklassi poole, seda rohkem tundsin oma arengu aeglustumist ning vajalikkust järjest rohkem aega pühendada sellele spordialale. Samas kerkisid esile ka paljud muud tegevused ja huvid, mis samuti aega ja fookust nõudsid. Sellest tulenevalt tuli teha mõningaid otsuseid ning kuna oma mõtetes mul enam niivõrd suuri ambitsioone ja loogilisi arenguplaane polnud, otsustasin jätkata teistel radadel. Otsuse tegemine iseenesest mu jaoks keeruline polnud, kuna olin plussid-miinused ja ohukohad läbi mõelnud ning südant raskeks endal teha ei lasknud.
Pärast maadluskarjääri lõpetamist soovisin proovida ka teistsuguseid alasid. Nii olen leidnud enda jaoks näiteks tennise, jalgpalli ja suusatamise. Palliplatsil esindan FC Elva võistkonda, suvisel ajal lihvin vabadel päevadel Elva ja Tõravere tenniseplatsidel oskusi ning talihooajal treenin end Tartu suusamaratoniks.
Olen selgusele jõudnud, et kui su töö ei ole sport, siis peab sport sobituma tööga. Sportimine on minu jaoks küll puhas nauding ning meeldivaim tegevus, kuid kuna elatist on ka vaja teenida ning näiteks palliplatsil palli taga ajades mulle selle eest palka ei maksta, olen töö tähtsuse tõstnud spordist kõrgemale. Senimaani pole veel need üksteist segama hakanud, kuid kindlasti tuleb tulevikus valikuid teha ning leida alternatiive, kuidas üht teisega sobitada.
Nõuandeid algajale ja harrastajale
Kuna ise olen erinevat sorti füüsilisi tegevusi harrastanud kogu oma elu, ei suuda ma elu ilma selleta ette kujutadagi. Spordialasid, mida harrastatakse, on erineva iseloomuga ning minu veendumus on, et igale inimesele leidub mõni füüsiline tegevus, mis talle hasarti ja head tuju tekitab. Algajatele spordihuvilistele soovitaksin mina proovida kõikvõimalikke alasid, mis tunduvad põnevad. Tihti on nii, et ühe ala kogemused kanduvad suurel määral mõne teise ala juurde edasi ning nii võibki end leida olukorrast, kus noored spordihuvilised tunnevad pärast pikka katsetamist end mõne ala juures väga hästi ja osavana.
Vanemad harrastajad teevad tihti sporti enese heaolu ja tervise pärast. Seega soovitaksin igapäevastele harrastajatele teha oma asja südame, pühenduse ja mõistusega. Kindlasti tuleks jälgida oma tervist käies regulaarselt tervisekontrollides, minimaliseerida vigastuste ohtu ning toituda tervislikult.
Kindlasti leidub minu tehtud otsuste seas valikuid, mida oleks keegi teine võib-olla teisiti teinud, kuid olen enda sees leppinud faktiga, et kõik valikud on toonud mind täna siia, kus ma olen. Seega olen rahul sellega, mida olen spordimaailmas kogenud ning ootan põnevusega, mis sel veel mulle pakkuda on.
Elva spordielu on fookuses
Üldiselt jälgin sporti Eestis tervikuna väga tähelepanelikult ning kõiksugused uudised seoses Elvaga on veelgi huvipakkuvamad. Kuna tunnen mitmeid siinseid sportlasi ka isiklikult, pakub mulle väga huvi nende käekäik, tulemused ja nende isiklikud arvamused. Elvas on sportimise tingimused väga arvestataval tasemel ning olen rohkem kui veendunud, et ajapikku tekib säravaid talente ning spordi suurkujusid Elvasse juurde. Kuuldavasti on kohalikud spordiisad planeerimas ka suuri arenguid taristusse ning nende realiseerimise korral tõuseks spordialade kvaliteedid kindlasti veelgi.