Erika Salumäe

Andekus on oskus teha iga päev järjekindlalt oma valitud tööd

Olen sündinud Pärnus 11.juunil 1962. aastal. Enne seda, kui mind lastekodusse pandi, olin kodus raskelt haige, mind võeti vanematelt ära ja viidi haiglasse. Sattusin siis juba imikuna Abja lastekodusse, kus elasin kuni kooliminekuni 7-aastaselt. Lastekodust võtsid mind ära minu uus ema Ruth ja tema poeg Toomas, kes tõid mu Elvasse uude koju. Toomast kahjuks enam pole, tema on läinud manalateed.

Elasin Tom Sawyeri elu

Elvas läksin ka kooli, 1a klassi ja klassijuhataja oli Eevi Kooskora. Aasta oli siis 1970. Õppisin siin kaheksanda klassini. See klass jäi mul lõpetamata, eksamid tegemata, sest põgenesin ära metsa, telgiga. Elasin seal Tom Sawyeri elu.

Elva koolist on mul meeles klassivend Vello Teniste, kellega ma ikka suhtlesin. Teistega eriti ei, sest teati, et olen lastekodu laps ja suhtumine oli ka selline võõrastav. Ega ma ise ka eriti sõpru ei otsinud.

Vanaema soovil pandi mind Kaagvere Erikooli. Olin seal 16. aastaseks saamiseni. Siis tulin Elvasse, kus töötasin haigla operatsioonitoas ning õppisin Elva Õhtukoolis. Kalev Päid oli mu klassijuhataja. Lõpetasin õhtukoolis keskkooli ja siis hakkasin juba tõsiselt sporti tegema, tulin haiglast töölt ära. Elasin siis juba Nõos. Kuna sporditulemused olid mul mitmetel aladel päris head, siis kutsus Nõo sovhoosi spordimetoodik Vello Kade mind kui tubli sportlast sinna tööle, sporditegevuses sovhoosi au kaitsma. Nagu tol ajal oli.

Olin päris edukas kõikidel aladel

Esimesed kokkupuuted spordiga olid mul Elva keskkooli päevil. Elva koolis oli mul väga hea kehalise kasvatuse õpetaja Aino Randver. Spordipisik süstiti meile väga osavalt sisse, tollel ajal oli koolidevahelisi võistlusi ju meeletult palju. Igasuguseid alasid tuli teha. Korvpalli mängisime, kõike tegime, ja ikka olin mina kas kapten või esirinnas. Juba siis oli tahtmine olla esimene. Kergejõustik sobis mulle hästi ja eriti meeldis kaugushüpe. Kahjuks väänasin ükskord kaugushüppel oma jala välja ja see hakkaski mul välja käima. Tartus sai ka Emajõe siseujulas ujumas käidud, vend Toomas ikka viis mind sinna. Bussiga käisime. Vend töötas suviti Verevi ujulas vetelpäästjana, olin seal kogu aeg hakkamas ja sellest ka minu ujumishuvi. Toomas oli peres ainuke, kes pisut spordiga tegeles, teiste jaoks oli sport mõttetu teema ja laiskade jaoks.

Selle õige spordiala valikuga oli mul keeruline, sest kõikidel aladel, mida ma tegin, olin suhteliselt edukas. Mis mulle hästi ei sobinud, oli jooksmine. Viskealad olid mul aga väga head. VTK suvine mitmevõistlus oli esimene ala, kus mul olid juba väljapaistvad tulemused, tulin sellel alal ka Eesti meistriks ja käisin üleliidulistel võistlustel. VTK alad olid laskmine, ujumine, lühi- ja pikamaajooks ning granaadivise.

Kui hakkasin jalgrattasõiduga tegelema, oli kiiruisutamine jalgrattatreeningute kõrval taliala ja seal tulin 1970ndate teisel poolel Eesti noortemeistriks.

Oma pere loomisega ma ei rutanud, sest oli vaja ennast spordis realiseerida ja pereinimesena oleks seda raske teha. Põhiline oli ikka sport.

Eeskujudeks spordis on mul olnud Ants Antson, aga kindlasti ka minu treener, trekisõidu olümpiamedalist Leonov. Tema trenni tahtsin kohe väga minna.

Kriitika pani rohkem pingutama

Eks lähikondlased ikka elasid kaasa mu sportlikele saavutustele. Praegu mulle tundub, et kui võit tuli, siis oli neid kaasaplaksutajaid palju, aga rasketel hetkedel oli olukord teine. See on natuke kurb. Minu lähedased inimesed, nagu Endla Peets ja teised, olid alati toeks, ka rasketel aegadel. Ega ma võistlustel eriti kaasaelamist ei vajanudki, mul oli vaja ise ennast ergutada. Trekil tegelikult keskendud niivõrd võistlusele ja oma vastasele, et seda, mis kõrval toimub, sa ei pane eriti tähele. See on niivõrd psühholoogiline mäng, et sa pead olema ülimalt keskendunud. Suurvõistlustel tribüünidel loomulikult möll käib ja elatakse kaasa, aga see jääb sinust väljaspoole. Soojenduse ajal ikka vaatad tribüünide poole ja näed-kuuled, mis seal toimub. Võistluse ajal oled niivõrd keskendunud, et väline taust sinuni ei jõua.

Kui mind väga kiidetakse, siis see uinutab mind ja ma ei saa keskenduda põhilisele. Kui mind välja vihastatakse, siis juba lapsepõlvest peale mul on suur tahtmine tõestada, et ma võin ja suudan oma tahtmise ellu viia. Mind ei saa maha materdada, ma püüan siis igal juhul näidata, et mul on õigus. Praegu võiks jah olla see pai ja kiituse aeg, mis mind rahustaks, aga siis kui ma tõsiselt spordiga tegelesin, siis kriitika pani mind veel rohkem pingutama. Kiitus mitte. Kiitus muidugi meeldib, aga see tekitas sellise rahulolu tunde, mis ei pannud pingutama. Treener Vladimir Leonov tabas selle vist ära ja kiitust tuli tema suust väga harva. Alles pärast Barcelona võitu ma tundsin, et ta tõesti rõõmustas ja kiitis mind tõeliselt. Soulis oli ta tunduvalt tagasihoidlikum.

…kõik see karastas närvisüsteemi

Meele on mõnikord kurvaks teinud meie enda spordiametnikud, kes minu arvates küll ülevoolavalt õnnitlevad, aga kui mul on olnud raskeid perioode, siis on nad selle teinud veel raskemaks. Meelde tuleb, et dopingukontrolli tuldi kell üks öösel, kui mul hommikul kell seitse oli vaja olla juba võistluspaigas.

Suur osa tippspordis ongi see, kuidas su närvid vastu peavad. Mul on olnud momente, kus kott oli juba pakitud, et nüüd lõpetan, aga siis oli sageli mulle toeks Endla Peets, kelle rahustavad sõnad on pannud järele mõtlema ja andnud jõudu jätkata. Näiteks aasta enne Souli olümpiat sain kõvasti kriitikat, aga siis mõtlesin, et minu suur eesmärk – olümpiamängud, on tulemas ja hakkasin veelgi sihikindlamalt selle poole püüdlema. Õppisin rohkem iseendaga rääkima ja ennast usaldama. Kõik see karastas närvisüsteemi. Samas ma olen naine, kellel on ka oma nõrgad kohad ja nõrkusehetked. Ei saa olla läbi elu tugevate ja karastunud närvidega. Olen täpselt samasugune surelik nagu me kõik. On olnud momente, kus pisar tuleb silma ja on olnud ahastuse hetki, kõike on olnud. Aga kui on suured eesmärgid, mille poole püüelda, siis olen suutnud oma närvisüsteemi hoida kursil, mis viib tulemuse saavutamiseni.

Barcelona võit oli midagi erilist

Kaalukamatest saavutustest rääkides pean märkima, et üheks väga oluliseks kordaminekuks oma eluteel pean seda, kui 1987. aastal seoses maailmameistri tiitli võitmisega sain kingiks esimese päris oma korteri Kärberi tänaval. Kahetoaline korter, ostsin sinna külmkapi, mille sain ise avada. Ma pole sellest kusagil rääkinud, aga see oli minu jaoks emotsionaalselt ülioluline. Huvitaval kombel on külmkapp minu jaoks nagu mingi sümbol, erilise tähendusega.

Sportlikest saavutustest on kahtlemata esikohal Barcelona olümpiavõit. Souli olümpial oli see, et sa olid saavutanud selle nime, et sa oled olümpiavõitja. See oleks nagu maksimum ühe sportlase jaoks. Aga Barcelona võit on midagi erilist. Tulla oma riigi lipu all olümpiavõitjaks ja pealegi veel teist korda – see on minu jaoks ja ilmselt ka meie riigi ja rahva jaoks midagi, mis võtab silma märjaks. Ja kui raskelt see kõik tuli. Kõik oli ju upakil. Pole ime, et meie rahvuslipp ka tagurpidi masti tõmmati.

Ratast mul kodus polnudki

Tippsport on töö. Raske, noore täiskasvanu töö. Tippsportlane läheb pensionile tunduvalt varem kui tavainimene. Tippsport on tegelikult enese ebanormaalne arendamine läbi füüsise. Peab endale läbi mõistuse tunnistama, et see aeg saab ümber. Tegelikult oli minu jaoks see otsuse tegemise koht juba peale Barcelonat. Hakkasin juba siis ette valmistama uut elu. Läksin kõrgkooli edasi õppima. Leidsin siiski motivatsiooni, et teha läbi veel üks olümpiatsükkel, olgugi, et jäin ilma oma treenerist. Atlanta kuues koht oli, arvestades kõike juhtunut, reaalne tagajärg. Uus sissesõitmata ratas, uus treener – ma lihtsalt sõitsin selle Atlanta läbi. See polnud minu jaoks õige võistlus. Kuues koht oli seal minu kohta isegi hea saavutus. Pärast olümpiat ei teinud ma enam kaasa ühelgi võistlusel. Sellega oli minu jaoks tippspordiga kõik lõppenud. Jalgratta selga ei tahtnud ka enam istuda. Siis oli mul Pirital juba maja ja seal käisin jooksmas. Ikka nii 10 kilomeetrised otsad. Ratast mul kodus polnudki. Sageli ongi nii, et need sportlased, kes on mingil alal oma tipu saavutanud, ei taha oma põhialal enam tegeleda. Edasi teevad need, kellel jäi midagi saavutamata.

Pärast Atlantat läksin ma Tallinna Linnavalitsusse tööle sotsiaal-alal. Sealt edasi juba Riigikogusse.

Südamele kripeldama ei ole mul elus jäänud mitte midagi. Ma olen rahul sellega, mida ma olen teinud.

Ka väikesed võidud on nauding

Minu ainuke soovitus algajale noorele sportlasele on – kui midagi sportlikku ette võtad, siis on kõige tähtsam järjekindlus, igapäevane järjekindlus. Ja siis hakkavad tulema ka tulemused. Andekus on see kui sa oskad teha iga päev, järjekindlalt oma valitud tööd. Hakkad tundma ka naudingut väikestest võitudest.

Elva spordielu jälgin ma kogu aeg ja mul on väga hea meel, et spordivallas on Elva areng olnud lausa kosmiline. Sportimise võimalused ja ka saavutused on võrreldes minu ajaga olnud ikka väga suured.