Elva sportlik tegevus aastatel 1940–1949

Elva spordiajaloo uurimisel ilmneb, et 1940. aastate sport oli mitmekesine. Olulist osa etendasid ujumine, jalgrattasport, koolinoorte kehakultuur ja talispordialad. Samal ajal mõjutasid spordielu sõda, okupatsioonivõimude vahetumine ja spordiorganisatsioonide ümberkorraldamine.

Jalgrattasport – Elva sportlaste rahvusvaheline tase

Elva spordiajaloo veebikogumikus avaldatud andmetel tuli Tamm aastatel 1937–1956 Eesti meistriks kokku 17 korral, sealhulgas kümme korda individuaalselt. Tema saavutused jätkusid ka 1940. aastate lõpus.

Rudolf Tamme tähtsamad sõjajärgsed saavutused

Need tulemused kinnitavad, et Elvaga seotud jalgrattasportlane kuulus sõjajärgsel perioodil Nõukogude Liidu tugevamate võistlejate hulka. Tamme saavutused on oluline osa Elva spordiajal Elva spordiajaloo veebikogumikus avaldatud andmetel tuli Tamm aastatel 1937–1956 Eesti meistriks kokku 17 korral, sealhulgas kümme korda individuaalselt. Tema saavutused jätkusid ka 1940. aastate lõpus.

Ujumine ja vettehüpped – Verevi ujula tähtsus Elva 1940. aastate spordielu kõige paremini dokumenteeritud osa on ujumine.

1940. aasta Eesti meistrivõistlused

3.–4. augustil 1940 toimusid Verevi järve ujulas Eesti meistrivõistlused ujumises ja vettehüpetes. Osales ligi 80 sportlast ning pühapäeval jälgis võistlusi üle tuhande pealtvaataja.

Elva ujuja Julius Kangur võitis meeste 200 meetri rinnuliujumise tulemusega 2.59,9.

Võistluste üldarvestuses saavutas Tallinna Kalev 85 punktiga esikoha, Elva Raju kogus 22 punkti.

Sõja-aastad

Suuri ujumisvõistlusi Elvas sõja-aastatel ei korraldatud. Eesti meistrivõistlused toimusid Tartus ja Tallinnas.

See ei tähenda, et kõik Elva sportlased oleksid sportimise lõpetanud. Näiteks Julius Kangur osales Eesti meistrivõistlustel ka 1942. ja 1944. aastal, esindades vastavalt Tartu Kalevit ja Tartu Akadeemilist Spordiklubi.

1944. aasta meistrivõistlustel saavutas ta 200 meetri rinnuliujumises esikoha.

1946. aasta meistrivõistlused

25.–28. juulil 1946 korraldati Eesti meistrivõistlused ujumises taas Elvas. See oli tähtis märk sõjajärgse spordielu taastumisest.

Uus hüppetorn 1948. aastal

Verevi ujula arengus oli oluline ka 1948. aasta, mil valmis uus, nõuetekohane vettehüppetorn. Vana, 1936. aastal ehitatud torn oli selleks ajaks amortiseerunud.

Uus rajatis aitas säilitada Elva võimalused vettehüpete harrastamiseks ja võistluste korraldamiseks.

Veepall 1949. aastal

1949. aasta augustis toimus Elvas Eesti NSV meistrivõistluste finaal veepallis. Kohtusid VSÜ Kalevi ja Tartu Riikliku Ülikooli spordiklubi meeskonnad.

Kalev võitis tulemusega 7 : 2.

Need sündmused näitavad, et Verevi ujula oli kümnendi lõpus taas oluline üleriigiliste veespordivõistluste paik.

Koolinoorte sport

Elva koolimaja hävis 1944. aasta augustis sõjatules. Koolitöö taastati järk-järgult ning 1. septembril 1945 sai kool nimeks Elva Keskkool. 1949. aasta juunis lõpetas esimene lend.

Koolimaja hävimine tähendas, et hariduselu ja sellega seotud tegevuste korraldamine tuli uuesti üles ehitada. See võis mõjutas ka kehalise kasvatuse tunde ja koolinoorte treeninguvõimalusi. Näiteks kasutati õpilaste tööjõudu kehalise kasvatuse tundide arvelt staadioni ehitusel.

Mida teame Eesti koolinoorte spordist?

Eesti NSV koolinoorte kehakultuur ja sport arenesid 1940. aastate teisel poolel kiiresti.

Digitaalarhiivis säilitatavas toonases trükises esitatud andmetel kasvas VTK-märgi saavutanud noorte arv 1946. aasta 2200-lt 1949. aastaks 13 500-ni. Koolinoored saavutasid tulemusi kergejõustikus, suusatamises, ujumises ja males.

Elva kooli kehalise kasvatuse õpetajad 1940-49

Laurits 1946-1948

Klaara Marvits 1946-1948

Valli Milk (Seesmaa)1948

Malle Arike (Pirk) 1949-1951

Richard Anton 1949-1958

Elva spordielu aastatel 1940–1949: sündmuste kronoloogia