Võrkpall (inglise keeles volleyball – lendav pall) on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul.
Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest väljaku piiridest välja või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Pall pannakse mängu serviga. Mängija peab suunama palli edasi ühe puutega, kas kaasmängijale või vastase väljakupoolele. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel. Võrkpall on üks väheseid pallimänge, kus mängijal puudub vahetu kontakt vastasvõistkonnaga. Selles mõttes sarnaneb mäng kõige rohkem indiaca’ga, aga ka sulgpalli ja tennisega, kus piirdeks on võrk.
Tänapäeval on võrkpall väga levinud ja võrkpalli harrastajaid arvatakse olevat kogu maailmas üle 8 miljoni.
Rahvusvaheline võrkpalliföderatsioon Fédération Internationale de Volleyball (FIVB) loodi 1947. aastal. FIVB-is on 218 liikmesriiki ja aktiivseid mängijaid ligi 200 miljonit.
Võrkpall sündis USAs 1895. aastal. Ala loojaks peetakse ameerika võimlemisõpetajat William G. Morganit. Morgan nimetas seda mängu mintonettei’ks.
Olümpiamängude kavas oli võrkpall esmakordselt Tokyos 1964. aastal. Võistlesid nii mehed kui naised.
1996. aastast on medalialana suveolümpia kavas ka rannavõrkpall.
Võrkpall Eestis
Eesis korraldati Tallinnas esimene ametlik turniir 1919. aasta sügisel ja selle võitis üks korraldajaist – Noorte Meeste Kristliku Ühingu Tallinna osakond. 1923. aastal jõuti juba esimeste rahvusvaheliste kohtumisteni. Tartus ja Tallinnas oldi vastamisi kahel korral lätlastega ja võideti mõlemad kohtumised 2:0, kusjuures lõunanaabritele kingiti kahe mängu peale kokku vaid viis punkti. 1925. aasta jaanuaris algasid esimesed Eesti meistrivõistlused, millest võttis osa 21 meeskonda ja kolm naiskonda. Meeste konkurentsis võidutses Tallinna Sport, naistest Tallinna Flora.
1932. aastal võeti ette Euroopa turnee. Teiste seas alistati kaks korda 2:0 ka Tšehhoslovakkia meeskond, keda loeti tollal üheks maailma tugevamaks. Euroopale tutvustati nn Eesti pallingut – bumerangservi.
Esimese Eesti võrkpallurina pääses Nõukogude Liidu koondisesse Aino Huimerind. Tema medalitekappi ehivad 1955. aasta Bukaresti EM hõbemedal ning kuldmedalid Rahvusvahelistelt Noorsoo ja Üliõpilasfestivalidelt Bukarestis (1953) ja Varssavis (1955).
1968. aastal tuli Tallinna Kalevi meeskond legendaarse Ivan Dratšovi juhendamisel NSV Liidu meistriks. Eesti võrkpalliajaloo üht silmapaistvamat saavutust aitasid sepistada Peet Raig, Kalle Kukk, Peeter Sepp, Tarvi Uljas, Taivo Uljas, Henn Karits, Juhan Kalamäe, Stanislav Dilaktorski, Ülo Raidma, Mati Jaanus, Dmitri Dratšov, Martin Kraaner, Anti Penu ja Madis Mõõk. Samal aastal avasid oma aastaid kestnud võidutee üleliidulistel noortevõistlustel Eesti noormehed treener Raimund Pundi juhendamisel.
Nõukogude Liidu koondisse pääses toonase Kalevi koloriitseim kuju Peet Raig, kuid paraku jäid punasärklased 1970. aasta MM turniiril alles kuuendale kohale. Küll aga sai neil aastatel alguse meie noorte ja juunioride medalisadu tiitlivõistlustelt. Esimesena sai 1969. aastal kodustel Euroopa juunioride meistrivõistlustel (Tallinnas) kuldmedali kaela Uno Tiit. Seda saavutust kordasid kaks aastat hiljem (1971) Barcelonas Viljar Loor ja Avo Tasane.
Eesti läbi aegade tituleerituim võrkpallur on Viljar Loor, kes kuulus Nõukogude Liidu koondisesse aastatel 1975 – 1984, sellest enamuse aega põhirivistuses. Meie olümpiavõitja tuli juba 1975. aastal Euroopa meistriks, kuid jäi seejärel ebaõiglaselt välja 1976. aasta olümpiaesindusest (Montrealis oli NSV Liit meeste võrkpallis mäletatavasti hõbedal). Järgnevad aastad tasusid selle pettumuse aga kuhjaga OM-i kuld Moskvas 1980, MM kullad 1978 Roomast ja 1982 Buenos Airesest, lisaks veel kaks MK võitu (1977 ja 1981) ning kokku viis EM tiitlit (lisaks 1975 veel 1977, 1979, 1981, 1983). Alles Loori taandumisel selgus paljudele, kuivõrd fantastiliselt hea mängijaga oli tegemist ja et sellise tasemega esimese tempo ründaja asendamine käib enamusele üle jõu.
Viljar Loori kannul jõudis Liidu koondisesse ka Jaanus Lillepuu, kes püsis seal pikki aastaid. Tiitlivõistlustele pääses ta paraku vaid korra, tulles aastal 1987 Gentis Euroopa meistriks. Tituleerituim Eesti naisvõrkpallur on Anu Karavajeva. Õpinguaastail Leningradi “Spartaki” koosseisus mängides saavutas ta 1982. aastal koos naiskonnakaaslastega Euroopa Karikavõistluste teise koha. Aasta varem võeti hõbe N. Liidu meistrivõistlustelt. Aastatel 1978-1979 võitsid Neevalinna näitsikud Anu kaasabil Punaimpeeriumi võrkpallikarika.
Uue iseseisvusaja alguse olulisemaks saavutuseks tuleks pidada Eesti meeskonna kolmandat kohta tugevakoosseisulisel Spring Cupi turniiril 1993. aastal Türgis, kus alistati teiste hulgas neli Euroopa esikümne meeskonda. Aasta varem oli Eesti vastu võetud Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) ja Euroopa Võrkpalliföderatsiooni (CEV) liikmeks. 1999.aasta – võrkpalli 80. juubeliaasta meeldivaim üllatus oli aga meie juunioride koondise pääs Tais toimunud MM finaalturniirile.
Uus hingamine on toimunud uue aastatuhande algul. Meeste Euroopa 2002/2003 meistrivõistluste B-kategooria alagrupis edestati kahel korral Lätit, Gruusiat ja Aserbaidžaani ning kvalifitseeruti esmakordselt Euroopa kõrgeimasse, A-kategooriasse 22 tugevama meeskonna hulka.
Aastate 2003-2004 edu klubide võrkpalliplatsil seostub eelkõige ESS Pärnu Võrkpalliklubiga, kes hooajaks 2003/2004 tagas meeskonnale koha Euroopa tugevaimas klubisarjas – Indesit European Champions Leage’s 20 parema klubivõistkonna hulgas
Esmakordselt osales rahvusmeeskond 2004.a. Ateena OM-kvalifikatsioonivõistlustel 2003.aastal soomlasest vanemtreeneri Pasi Rautio juhtimisel.
Eesti võrkpallikoondis osales 2009., 2011. ja 2015. aastal Euroopa meistrivõistlustel. 2015. aastal saavutati 11. koht, 2011. aastal 12. koht, 2009. aastal 14. koht. Eesti võrkpallikoondis pole jõudnud olümpiamängudele ega maailmameistrivõistlustele.
Aastal 2016 võitis Eesti võrkpallikoondis Euroopa Liiga ja kindlustas koha Maailmaliigas. 2017. aastal võideti Maailmaliiga tugevuselt kolmas grupp ning kokkuvõttes oldi 25. kohal. Juulis 2017 avaldatud maailma edetabelis tõusis Eesti 32. kohale.
2018. aastal kaotas FIVB Maailmaliiga ning lõi Rahvuste Liiga, kuhu pääses osalema 16 meeskonda, Eesti mängis Euroopa Liiga esimeses tugevusgrupis (Kuldliigas), mis taas võideti.
Eesti Võrkpalli Liitu kuulub 44 klubi ja Eesti Võrkpalliföderatsiooni president on Hanno Pevkur.
Rannavõrkpall
1986. aastal hakati Eestis esimeste hulgas Nõukogude Liidus harrastama rannavõrkpalli. Järgnenud aastatel toodi N. Liidu meistrivõistlustelt rannavolles korralik medaliloomus. 1994. a. Euroopa rannavõrkpalli meistrivõistlustel saavutasid Avo Keel – Kaido Kreen 7. ja Ela Lillemaa – Tiina Talv 8. koha. 1996 pääsesid ainsate Ida-Euroopa maade esindajatena Atlanta olümpiamängude rannavolle turniirile (24 paari hulka) Keel – Kreen. Samal aastal pärjati Euroopa juunioride meistritiitliga Kadri Kruus ja Evely Vumba. Aastal 1998 jäi samast tiitlist vaid kukesamm puudu Kert Toobalil – Mihkel Roosmel, tasuks juunioride EM hõbe. 2000.aasta Euroopa juunioride meistrivõistlustelt tõid Eestisse pronksised autasud Mari-Liis Graumann ja Anna-Liisa Sutt.
Eestit on rannavõrkpallis olümpiamängudel esindanud Avo Keel ja Kaido Kreen 1996. aasta olümpiamängudel Atlantas ning Kristjan Kais ja Rivo Vesik 2008. aasta suveolümpial Pekingis.
2022.aastal pääses Eesti esipaar Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar maailmameistrivõistlustele, kus saavutati viies koht.
Võrkpall Elvas
Elvas on võrkpalli mängitud juba 1930ndatel aastatel kui Elva spordiseltsil Raju oli oma meeskond ja korraldati ka ise turniire. Nii näiteks viidi 1936. aastal läbi suveturniir, kus osalesid ka kaks Tartu meeskonda ja osaleti ka 1939. aastal Tartus ringkonna võrkpalliturniiril.
„Raju“ liikmetest on end võrkpalluriteks pidanud õpetaja Johannes Nopasson, Friedrich Anderson ja Arnold Kuus. Paljud on oma sportlikuks erialaks märkinud käsipall, mis sel ajal tähendas nii korvpalli kui võrkpalli mängimist. Huvitav on see, et ka kaks „Raju” naisliiget – Aliide ja Eliise Rebane on märkinud end võrkpalluriteks, mis tähendab, et Elva spordiseltsil pidi olema ka naiskond.
Pärast sõda tõusis võrkpall jälle au sisse, sest ei vajatud suuri kulutusi, et rajada välisväljakuid ja tõmmata kahe posti vahele võrk. Ka Elvas oli mitu võrkpalliplatsi. Pikka aega oli populaarne ka Peedu korvpalli ja võrkpalli välisväljak.
Oma hoogu lisasid siia ka Elva asutustevahelised suvespartakiaadid, mille kavasse võrkpall kuulus. Oma võrkpallivõistkonna panid spartakiaadidel välja peaaegu kõik linna asutused-ettevõtted. Tugevamad naiskonnad olid Elva EPT, Tarbijate Kooperatiiv eesotsas võrkpallientusiasti Luule Karoga, Elva Sidejaoskond.
Tugev meeskond oli Elva EPT-l, kes oma süsteemi võistlustel oli pidevalt esirinnas.
Võrkpallielu aitasid elavdada ka Eesti väikelinnade suvemängud, kus Elva võistkonnad olid pidevalt parimate hulgas.
Elvas tegutses aastatel 2001 – 2015 ka Võrkpalliklubi Sponte, kus eestvedajateks olid Riina ja Toomas Jaani ning Tiina Rautsik. Klubi esindas linna vabariiklikel väikelinnade suvemängudel ja Lõuna-Eesti piirkondlikel võistlustel. Tegemist oli sõpruskonnaga, kes ka peale klubi ametlikku likvideerimist on jäänud võrkpalliga edasi tegelema ja mängib aeg-ajalt ka indiacat.
Omaette nähtus Elva võrkpallielus on Enn Kanguri ja hiljem Kaja Kanguri tulek Elva koolinoorte treeneriteks 1980ndate lõpul. Elva gümnaasiumi võrkpallurid olid edukad. Oli aastaid, kui Elva gümnaasiumi võistkond tuli maakonnas võitjaks nii põhikoolide kui gümnaasiumite arvestuses. Pikalt domineeris maakonna koolinoorte võistlustel ja oli edukas ka vabariiklikel Eesti Koolispordiliidu võistlustel algklassidest alates kasvatatud võistkond, kuhu kuulusid Sven Kangur, Revo Dobozi, Ken Järveoja, Urmo Ustav jt. Aastal 2014 tuli Elva gümnaasiumi võistkond Kooliliiga Tartumaa meistriks 6.-9. klasside arvestuses, treeneriks Kaja Kangur. Võistkonnas mängisid Rauno Sammel, Erik Sammel, Andri Luik, Aron Talvik, Markus Uppin, Leif Lastik.
Enn ja Kaja Kanguri õpilased esinesid edukalt ka Soomes rahvusvahelistel Power Cupi võistlustel. Siinjuures tuleb imetleda treener Enn Kanguri fanatismi, kes põhiliselt oma jõududega seda kõike organiseeris.
Oma osa Elva koolinoorte edukas esinemises võistlustel on olnud ka teenekal võrkpalluril Riina Jaanil, kes juhendas Elva õpilasi 1990ndatel aastatel, olles ise ka lühikest aega kehalise kasvatuse õpetaja.
Häid võrkpallureid on kasvatanud koolinoorte hulgas ka spordikubi Altia treenerid Marek Pihlak ja Priit Luik. Elva õpilased on maakonna ja koolispordi võistlustel alati kardetavad konkurendid kõigile võistkondadele.
Suvehooajal korraldatakse põhiliselt Marek Pihlaku eestvõttel populaarset rannavõrkpalliturniiride sarja „Rannakunn” Verevi järve rannas, kuhu on rajatud kolm väljakut. Aastast 2010. toimuvas rannavõrkpalli võistlussarjas on kõige rohkem rannakuninga tiitleid noppinud Sven Kangur.
Ka Elva pedagoogid on võrkpallis olnud väga edukad. On võidetud vabariiklikel õpetajate jõukatsumistel erinevates liigades palju medaleid ja korra tulnud ka absoluutseks võitjaks, see tähendab olnud parim õpetajate võrkpallivõistkond Eestis!
Võrkpalli harrastamiseks on Elvas võimalused läinud järjest paremaks ja seoses uue spordihalli valmimisega võib loota, et elvalaste pikad võrkpallitraditsioonid saavad eduka jätku.
