Viljar Veski Rakveres. Foto: erakogu

Viljar Veski

  • Eesti korvpallikoondise mängija aastatel 2008 – 2012.
  • Hispaania klubi Palma Air Europa mängija aastal 2012.

On olnud ilusaid mänge ja häid emotsioone

Sündinud olen Tartus 29. aprillil 1986. Aastal ja terve lapsepõlv möödus Elvas. Sündides oli pikkus 52 cm ja kaal 4 kg. Kaal ja pikkus nagu igal teisel vastsündinul, ainukene mis reetis olid pikad näpud. Vanemad on rääkinud, et kui mind sünnitusmajast koju toodi ja rusikas käel näpud sirgu lükati, siis oleks näppudel nagu üks jakk juures olnud. Jutud räägivad, et nime valikul oli inspiratsiooniks tolleaegne edukas võrkpallur Viljar Loor.

Põhikooli lõpetasin Elva koolis. Kümnes klass viis mind Ülenurme gümnaasiumisse, kuhu kutsus mind kohalik korvpallitreener Paavo Russak. Tartu Rock oli minuga sõlminud ka stipendiumilepingu ja olin nende vaateväljas. Õpingud 11-12 klassis jätkusid Lääne-Virumaal Vinni-Pajusti gümnaasiumis. Vinni kutsus mind treener Aivo Erkma ja tekkis võimalus proovida esmakordselt kätt meistriliiga tasemel tolleaegses Rakvere meeskonnas, kelle peatreener Erkma oli.

Spordigeen pärineb isalt

Nii nagu paljudel lastel, oli esimene kokkupuude spordiga algklassides kehalise kasvatuse tundides. Lapsena sai proovitud erinevaid trenne – kergejõustik ja võrkpall ja isegi peotants. Umbes 6.-7. klassis tuli korvpall. Aasta aega Elva gümnaasiumis toimunud trennid vanemate poistega ja hiljem juba Tartus Taba-89 klubis omavanustega treener Urmas Teppo juhendamisel. Isa Illo Veski oli nooruses suur spordisõber ja harrastas erinevaid alasid. Siiani on alles suur pakk tema diplomeid 18 erinevalt spordialalt, muu hulgas 1964. aastal tõstmises 295 kg. Isalt see spordigeen vast pärinebki.

Vanemate toetus on olnud oluline. Spordimehena oli kõige suurem fänn ja toetaja ikka isa Illo Veski. Ema ja õde pidid leppima fänn nr. 2 ja nr. 3 positsiooniga.

Algklassides proovisin küll erinevaid trenne, aga selles eas ei osanud ühtegi asja veel väga tõsiselt võtta. Lisaks koolile ja treeningutele käisin ka muusikakoolis ja päevad olid sisustatud hommikust õhtuni. Tagantjärele olen vanematele väga tänulik, kes ikka suunasid ja toetasid, sest palju vähem aega jäi lolluste tegemiseks.

Oli vaja võiduvisked ära visata

Nooruses jäin oma pikkusega ( hiljem 215 cm) paljudele treeneritele silma ja hakati juba kutsuma trennidesse. Võrkpalli mängisin veel enne kui tuli korvpalli. Võrkpall ei tundunud pooltki nii põnev kui korvpall ja eks oma osa oli ka teleprogrammil Kanal 2, kes kandis üle Chicago Bullsi ja Utah Jazzi NBA finaalseeriat. Öösel kella kahe-kolme ajal olid ülekanded, mängud lõppesid varahommikul ja siis oli kohe vaja minna palliplatsile, et ise ka kõik võiduvisked ära visata. Kodust mitte kaugel oli Tuletõrje tänaval kossuplats. Seal oli korvivõrgu asemel metallist ketid ja mulle lapsena väga meeldis see hääl kui vise läks puhtalt sisse. Kui vise puudutas rõngast, siis ei olnud õige vise. Puhtalt pidi minema sisse, ainult siis korv luges. Lapse reeglid iseendale.

Kiitus ja kriitika. Lõpetamine tippspordis

Elva linn on mitmeid kordi parima korvpalluri tiitliga mind pärjanud. Eks igasugune positiivne äramärkimine on meeldiv ja motiveeriv.

Kriitika ja kiituse puhul sõltub väga palju, et kes on ütleja. Inimesed, kes mulle korda lähevad ja kelle vastu on respekt, nende arvamuse võtan alati vastu.

Kõige kaalukamat tulemust sportlaskarjääris on keeruline välja tuua. Ilusaid hetki on olnud palju. Eesti meistriks tulemine 2009. aastal Kalev/Cramo-ga. Hispaanias mängides võitsime oma liiga ja saime õiguse tõusta kõrgemasse liigasse. Vastaste ridades mängisid mõlemad Arvydas Sabonise pojad, kellest üks mängib hetkel NBA-s. Eesti koondisega on olnud ilusaid mänge ja võite ja häid emotsioone.

Andsin endale kunagi lubaduse, et teen tippsporti seni, kuni ma seda naudin. Kaaluma ei pidanud pikalt. Achilliuse kõõlused hakkasid valu tegema ja enam ei olnud fun hommikuti voodist tõusta ja ennast soojaks kõndida.

Keha andis märku, et aitab ja ma võtsin kuulda. Lõpetasin profispordiga 2017. aastal.

Elu on liiga lühike, et midagi kahetseda. Usun, et kõik asjad elus juhtuvad mingil põhjusel ja meie parimaks hüvanguks. Saan vaid olla tänulik, et mul on olnud võimalus elada sellist elu, mida olen elanud.

Praegune tegevus minu elus spordiga seotud ei ole. Olen projektijuht reklaamkingituste agentuuris. Valdkonnaks reklaam, müük ja turundus.

Soovitusi sportimisel

Kõige olulisem on nautida ja tunda mõnu liikumisest! Kuulata keha!

Algajatele soovitan alustada rahulikult, et keha ära ei ehmataks ja endale liiga ei teeks. Lihaste venitamine on peale aktiivsemat sportimist oluline. Samamoodi ka korralik soojendus enne liigutamist. Hea ööuni ja toitumine.

Jälgin ikka ka Elva spordielu nii palju kui aega ja võimalust. Elvas on sportimiseks väga head võimalused. Palju metsa ja terviseradasid, staadion, spordihall.