Viktor Pool

Sport on kutsumus

Viktor Pool on sündinud 16. augustil 1941. aastal Lõuna-Saksamaal. Vanemad olid balti-sakslased, kes 1939. aastal Hitleri kutsel sõitsid Eestist Saksamaale. 1942. aastal tuli pere tagasi Eestisse oma talusse.

Haridustee algas Vana-Kuuste algkoolis, neljandast kuuenda klassini õppis ta Tartus Lina tänava koolis. Kuna majanduslikult keerulisel ajal pidi juba noorelt elatisraha teenima hakkama, lõpetas Viktor seitsmenda klassi õhtukoolis.

Terve elu on olnud seotud spordiga

Viktor Pool: Olen pidanud sporti kutsumuseks, sest terve mu elu on seotud selle valdkonnaga. Esimene tõsisem spordiala oli mul ujumine, millega alustasin 12-aastaselt. Aasta hiljem avati spordiühingus Kalev poksiring ja ma läksin ka sinna. Mõned aastad hiljem, 15-16 aastaselt tundsin vajadust mehisema spordi järele. Valisin maadluse. Kuna maadlusruum ja tõsteruum asusid kõrvuti, siis käisin ka proovimas kangitõstmist. Kuna mul läks väga hästi, siis raskekaalu tõstekuulsus Simpson soovitaski selle ala peale jääda.

Tegelesin tõstmisega kolm-neli aastat. Isegi ajakirjanduses märgiti ära minu pidevalt paranevad tulemused. Minult oodati palju, kuid raske tööõnnetuse tõttu ei saanud ma enam kangi tõsta. Seega mõjus see mulle väga valusalt. Siiski sain jätkata suvel jooksmise ja talvel suusatamisega. Elasin Tartu kesklinnas ja seetõttu olid kõik Toomemäe mäed ja trepid ning ka Tähtvere pargi rajad mulle tuttavad. Samuti osalesin esimesel Tartu maratonil. Olen kõiki spordialasid teinud suure entusiasmi ja pühendumusega.

Tantsuklubist tantsuõpetajaks

Alustasin tantsimisega umbes 16-aastaselt. Minu jaoks oli tantsimine tõsiseltvõetav spordiala. Esimene kokkupuude tantsuga oli Edgar Lepiku tantsuringis. Olin kiire õppija ja seetõttu jäi mulle sellest kursusest väheks. Seetõttu läksin ka Tartus tegutsevasse teise tantsuringi, mille eesotsas oli Eesti paremikku kuuluv tantsija Aavo Lossmann. Kui Jaan Siilak rajas Tartu Ülikooli juurde uue tantsuklubi, liitusin sellega. See oli väga prestiižikas ja heade tantsijatega seeniorklubi.

Elumuutus viis mind Saaremaale Kuressaare linna. Seal puudus tantsuõpetaja ja seepärast alustasin ise nii kursuste kui tantsuringidega. Tegutsesin tagasihoidlikult kuna kutsetunnistus mul veel puudus. Kui teisel tegutsemisaastal tuli Tallinnast ringkiri linna kultuuriosakonda, et saatke üks kursant tantsutreenerite koolitusele, saadeti mind. Kursus oli üle-eestiline ja osavõtjaid väga palju, võib olla üle 70. Üldse selliseid koolitusi korraldati tol ajal kaks või kolm korda ja mul oli suur rõõm seal osaleda. Kursuse tase oli väga kõrge, seetõttu läbis selle umbes kolmandik alustajatest. 9-liikmeline eksamikomisjon oli väga range. Selle eesotsas oli Ants Tael ja teised Eesti tuntumad tantsuõpetajad ja -treenerid. Lõpetasin kursuse edukalt ja omandasin kutsetunnistuse, mis andis mulle õiguse ametlikult tantsuõpetajana töötada. Registreerisin ennast rahandusosakonnas ja nii algaski minu aktiivne tantsutreeneri elu. Viljelesin nii võistlus- kui ka seltskonnatantsu. Osalesin regulaarsetel täiendõppustel nii seminaride kui õppelaagrite näol, mida korraldas Tallina Kunstilise isetegevuse (KIM) maja.

Elvas oli sõbralik ja aktiivne tantsurahvas

Pärast abielu purunemist kolisin Saaremaalt Elvasse. Seal elas ja töötas mu õde, elas minu tehnikumi kursusekaaslane ning samuti oli seal mu noorpõlvesõbra ajakirjanik Ivar Kostabi kodu. Seega oli Elva mulle nende kaudu varasemast juba pisut tuttav. Sain töökoha Elva Keskkoolis autosõidu- ja tantsuõpetajana. Alguses elasin keskkooli ühiselamus, kus tingimused olid head. Mulle meeldis ka Elva puhul ilus loodus ja võimalus edasi tegeleda tantsimisega. Elvas oli väga sõbralik ja aktiivne tantsurahvas.

Kuigi alustasin Elva Keskkoolis nii autosõidu- kui ka tantsuõpetajana, siis varsti jäin ainult tantsimise peale. Alustasin kursustega ka väljaspool kooli ja moodustasime täiskasvanute klubi Meetrum ning koolis laste võistlusringi Quiq. Elvas sai korraldatud palju võistlusi ja tantsulaagreid, mis toimusid erinevates paikades, näiteks Haapsalus, Saaremaal ja teisteski Eesti paikades. Treeningute kõrval pidasime unustamatuid seltskondlikke tantsuõhtuid, mis olid täidetud nii tantsu, isetegevuse kui ka huumoriga. Õpetamise kõrvalt jätkasin enda arendamisega ja osalesin Tartu Ülikooli Seenior tantsuklubis Jaan Siilaku juhendamisel.

Saaremaal elades olin tegelenud karateega, juhendajaks oli sõjaväelane piirivalveohvitser Sergei. Karateetreeningule sain sisse tutvuse kaudu, sest ala ei olnud võimude poolt aktsepteeritud. Treenisin peaaegu üheksa aastat ehk kogu Saaremaal elatud aja jooksul. Elvasse õpetajaks minnes otsustasin ka seal karateega jätkata. Kuna ala huvitas eriti poisse, siis oli tingimus, et kui tulete tantsima, siis pääsete ka karate ringi. Karate ringi eesmärk oli tantsulaste füüsiliste võimete arendamine. Elvas oli mul ka väga tubli meeste karate-enesekaitse ring, mille eestvedajaks oli Tiit Ustav.

Võistlustants tõi Elvale tuntust

Võistlustantsu alal tõime Elva linnale tuntust just tublide tantsulastega. Üks nendest oli näiteks praegune riigikogulane Heidy Purga. Linn tunnustas ka mind paari tänukirjaga, kuid rahalist toetust me ei saanud. Suur ja põhiline abi tuli tublidelt lapsevanematelt. Võiksin siin esile tuua paljude seas Tiit ja Signe Ustavit ning Malle Aavikut. Kõik võistluste korraldamised, treeninglaagrid, medalid, rinnamärgid olid tublidele lastevanemate organiseerimise tulemus. Üldiselt pean sporditegemise tingimusi Elvas heaks, sest polnud probleeme trenniks ruumide saamisega ja meeldis ka aktiivne osavõtt.

Männilinnast Tõrva

Tutvuste kaudu kutsuti mind Valgamaale Tõrva KEK-i tantsukursuseid läbi viima. Vastuvõtt Tõrvas oli väga sõbralik ja abivalmis. Kuna kursused olid edukad, siis jätkasime tantsuringidega nii lastele kui ka täiskasvanutele. Nõudlus ja tahtmine tantsu järele oli suur. Tõrvas tantsukursustelt leidsin endale naise, kellega peagi abiellusin. Edasine isiklik elu sidus mind Tõrvaga ja otsustasin jääda siia paikseks. Seoses uue Eesti tulekuga jätkasin tantsu õpetamist Tõrva ümbruses olevates koolides tantsutundidega, koos hinnete panekuga päevikusse.

Tegelesin tantsuõpetusega aktiivselt kuni pensionieani ja seejärel hakkasin koormust vähendama. Alles mõned aastad tagasi juhtisin veel Tõrvas täiskasvanute tantsuringi. Samuti osalesin abikaasaga korra nädalas Tartus seenior tantsuõhtutel. Tants on minu jaoks alati väga tähtis olnud ja võimaluste piires püüan sellega praegugi tegeleda. Hetkel panustan enda tervisesse tantsimise, võimlemise, aktiivse liikumise ja karastamisega.

Elvast on unustamatud mälestused

Tants on mind kokku viinud väga paljude erinevate eriala ja ametite inimestega. Kõik nad on olnud väga seltskondlikud, sõbralikud ja rõõmsameelsed. Eriti soojalt meenutan Elvas veedetud aega. Meenuvad unustamatult toredad koosveedetud õhtud. Kõigis neis valitses sõbralik ja meeldiv õhkkond, mis oli täis isetegevust, naeru ja nalja.Tavaliselt kestsid nad varajaste hommikutundideni. Meenutan sooja tänutundega oma seltskondlikke ja sõbralikke tantsukaaslasi Elva päevilt.