Vettehüpped on veespordiala, mis seisneb ühe või kolme meetri kõrguselt painduvalt hoolaualt (hoolauahüpped) või 5, 7,5 või 10 meetri kõrguselt platvormilt (tornihüpped) vette hüppamises.
Hüpped jagunevad kuude klassi ning võisteldakse kohustuslikes ja valikhüpetes. Vettehüpped on füüsilisi ja tehnilisi oskusi nõudev ala, sportlased peavad enne vette sukeldumist sooritama õhus võimalikult täiuslikult teatud elemente. Tulemuse määrab kohtunikelt saadud punktide kogusumma. Hinnatakse hoovõttu, äratõuget, õhulendu ja sukeldumist.
Vettehüppeid tunti juba antiikajal. Veespordialana said vettehüpped alguse 17. sajandil Saksamaal ja Rootsis. Alates 1904. aastast Saint Louisis on see ala olnud kõigi olümpiamängude kavas. Naised võistlesid esmakordselt olümpiamängudel vettehüpetes 1912. aastal Stockholmi mängudel. Venemaal peeti esimesed vettehüppe võistlused 1913. aastal Kiievis. Esimesed maailmameistrivõistlused sel alal peeti 1973. aastal.
On teada, et 1910. aastal võistles eesti rahvusest ujuja Richard Tisvelt Soomes, kus ta võitis Kotka linnas peetud võistlustel ujumises Euroopa meistri tiitli. Teise eestlasena võttis neist võistlustest osa G. Lintrop, tulles vettehüpetes teiseks. See on seda imeteldavam, et Eestis ei tuntud sel ajal üldse vettehüppeid sportdialana. Samas on Tartus Eesti Spordimuuseumis terve rida fotosid vettehüppe tornidest ning Tallinnas Pirital, Tartus ja ilmselt mujalgi veepidudel sooritatavatest vettehüpetest 20. sajandi teisel kümnendil.
Seni ei ole õnnestunud leida märke määrustepärastest vettehüppe võistlustest enne 1921. aastat. Sel aastal tuli kolme meetri hoolaualt vettehüppetes Eesti meistriks Tartu „Kalevi“ sportlane Eduard Hakkaja (1893-1977).
Rida aastaid kasvasid paljud Eesti meistrid ja medalivõitjad vettehüpetes üles just Tartus.
Verevi ujula – Eesti vettehüppekeskus, Eesti meistrid Elvast
Elva noormees Aleksei Kull tuli 1942.aastal Eesti noorte meistriks kolme meetri hoolauahüpetes. Elvas ujujana alustanud Raimond Herkmaa tuli kolme meetri hoolaualt 1947. aastal Eesti meistrivõistlustel pronksmedalile.
Eesti koolinoorte meistrivõistlustel võitis 1955.aaastal hoolaualt hõbemedali elvalane Vidrik Luiga.
Eesti meistri tiitleid ja meistrivõistluste medaleid võitsid Elva meestest kuni selle spordiala likvideerimiseni koduvabariigis 1968.aastal Aivo Saar, Agu Tani, Kalle Saar, Jaak Madi ja Raivo Ereline.
Elva Verevi järve ujula oli pikki aastaid Eesti vettehüppajate keskseid spordibaase ja siin peeti suvel ka Eesti meistrivõistlusi. Esimene vettehüppetorn valmis siin 1929. aastal ja uus torn 1936. aastal.
Pärast Teist maailmasõda alustati lausa kampaania korras Eesti valdades jõgedele ja järvedele välisujulate ehitamist koos hüppetornidega. Vastavasisuline õpetus trükiti ära ajakirjas „Kehakultuur.“ Need entusiastlikult rajatud ujulad muidugi lagunesid aastate jooksul ja enamust neid enam hiljem ei taastatud. Elvas valmis uus hüppetorn 1953. aastal.
Välitingimustes on Eestis võimalik vettehüpetega tegelda ainult suvel. Õnneks riik siiski leidis aeg-ajalt raha Eesti vettehüpete koondvõistkonna kandidaatide treeninglaagriteks siseujulates Moskvas, Leningradis, Vilniuses, Minskis ja mujal. Ka 1960. aastal valminud Balti laevastiku siseujula oli ainult ühe meetri hoolaua ja kolme meetri platvormiga, aga seniste tingimuste kõrval siiski suur samm edasi. Täisväärtuslik siseujula vettehüpeteks valmis Tallinnas 1965. aastal. Kahjuks algas umbes samal ajal majanduslikel põhjustel Eestis protsess spordialade vähendamiseks, sest väike Eesti ei suutnud viljeleda kõiki moodsate olümpiamängude kavas olevaid spordialasid. 1968. aastal vettehüpped spordialanaEestis likvideeriti.
Üks ilusamaid vettehüpete torne ehitati sõjaeelsetel aastatel Tallinnas Mustamäe ujulas. Aastal 1956 valmis ujula koos vettehüpete torniga Tõrvas Vanamõisa järvel. Ülikooli Kääriku spordibaasi 10 meetrise torniga ujula valmis 1959. aastal. Vettehüppeid on harrastatud veel Tartus Emajõel, Viljandis, Pühajärvel, Võru-Kubijal Andsujärvel, Jänedal Kalijärvel, Põltsamaal ja mujalgi.
Veidi Elva vettehüppajatest
Ville Oengo
Elva kooli kunagisel õppalajuhatajal oli kolm poega, vanuse järjekorras Aivo Saar, Kalle Saar ja Mati Saar. Nad kõik tegelesid vettehüpetega. Mati Saar tegeles võrdlemisi vähe selle spordialaga, kuid võttis siiski osa Eesti meistrivõistlustest. Kalle Saar treenis ja võistles üksteist aastat, tulles mitmel korral Eesti meistriks. Kõige vanem vendadest Aivo Saar tegi Eesti vettehüppajatest kõige keerulisemate elementidega hüppeid ja on paljukordne Eesti meister. Nemad moodustasid niisuguse kange põhituumiku Elva vettehüppajate peres. Elva mehed olid veel vettehüppajad Jaak Madi ja Raivo Ereline, kes väga vapralt harrastasid seda sporti ja osalesid ka Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil. Aga paraku nende kehalised eeldused ja mõningad muud näitajad ei võimaldanud neil kahjuks Eesti meistri tiitlit võita.
Üks väga tähelepanuväärne Elva vettehüppaja oli Silvi Ploom-Perv. Hiljem, kui ta aktiivse sportimise juba lõpetas, töötas pikki aastaid Elva Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana.
Ülejäänud vettehüppajad tulid põhiliselt Tartust, kusjuures nende hulgas oli erakordselt palju hambaarste. Treener Harri Tammpere sattus ülikoolis kuidagimoodi nendega kokku ning meelitas nad vettehüpete treeningule. Nõnda alustasid stomatoloogid vettehüpetega küll juba üsnagi küpses nooruses, üliõpilastena. Aga hüppama hakkasid kenasti, kuna kõigil neil oli ka mingisugune võimlemisalane treenitus eelnevalt olemas.
