Veronika Kalmus

Tippspordile ja tippteadusele pole võimalik korraga pühenduda

Sündisin 8. juunil 1973 Elva linnas ja elasin seal kuni ülikooli astumiseni. Õppisin esimesest klassist alates Elva koolis ja lõpetasin gümnaasiumi 1991. aastal (kuldmedaliga). Astusin samal aastal Tartu Ülikooli sotsioloogia erialale ja lõpetasin selle 1995. aastal (cum laude). Aastal 1998 kaitsesin Oslo Ülikoolis magistrikraadi meediauuringutes ja aastal 2003 doktorikraadi Tartu Ülikoolis sotsioloogia erialal.

Kabemängust sai tõsine hobi, spordiala ja kutsumus

Ema viis mind maast-madalast alates mudilaste spordiüritustele – kelgutama, jooksma, suusatama. Sealt sain oma esimese diplomi ja ilmselt spordipisiku. Ka hiljem käisime koos emaga sageli Peedul ja Vapramäel suusatamas. Kabet õpetasid mulle vanaisa ja vanaema, aeg-ajalt mängisime seda ühe lauamänguna teiste hulgas.

Kui olin neljandas klassis (10-aastane), korraldas kabetreener Priit Raudsepp sügisel Elva koolis kabeturniiri. Sinna vedas mind kättpidi pinginaaber Ülly, ma ise kohe väga entusiastlik ei olnud. Turniiril läks hästi (sain 2. koha) ja treener kutsus mind koos teistega tollase Elva Pioneeride Maja kaberingi, mis hakkas mulle väga meeldima. Seal läks laste ja noorte võistluskarussell kohe käima, tulid ka esimesed auhinnalised kohad tollase Tartu rajooni ja spordiühingu „Jõud“ noorte esivõistlustel. Võtsin asja tõsiselt ja tegelesin ka iseseisvalt kabega palju – lahendasin ülesandeid kombinatsioonide kohta, õppisin positsioonimängu. Täitsin kiirelt ühe järgunormi teise järel: 11-aastaselt täiskasvanute esimese järgu ja 13-aastaselt meistrikandidaadi normi. Meistersportlaseks sain 16-aastasena. Selleks ajaks oli selge, et kabe ongi minu valik – tõsine hobi, spordiala ja kutsumus, millele pühenduda.

Ema vahetas minu kabekarjääri pärast töökoha

Ema toetas mu kabetajateed väga palju – käis koos minu ja teiste kabelastega võistlustel kaasas, aitas küsida spordiühingutelt toetusi, tegeles asjaajamisega (tollaste komandeeringute paberimajandusega). Just tänu temale sain logistilise võimaluse osaleda lisaks kabevõistlustele ka aineolümpiaadidel, näiteks sõitsime öösel bussiga Haapsalust kabeturniirilt Tartusse matemaatikaolümpiaadile ja pärast Haapsallu tagasi. Ema vahetas minu kabekarjääri pärast isegi töökohta, loobudes hästitasuvast tööst ühismajandi peaökonomistina ja asudes tööle Tartumaa Laste Huvikooli. Tollal tundus see mulle enesestmõistetavana. Tagantjärele olen talle väga tänulik, kuna tean, et ma ise ei suudaks oma lapse sportlaskarjääri nimel leivatöös nii suuri mööndusi teha.

…nupukesed ootavad…

Kui ma esimest korda oma tulevase abikaasaga kohtusin ja ta mu nime kuulis, küsis ta: „Kas sina oledki see kuulus kabetaja?“ Mõistagi olin meelitatud. Mu abikaasa Teet oli siis (ja on praegugi) suur spordihuviline ja luges tollased „Spordilehed“ servast servani läbi. Nii teadis ta nimepidi ka Eesti mõttesportlaste paremikku. Minu kabetajatee jätkumist toetas ta igati, elades kaasa ja innustades turniiridele minema ka siis, kui tundsin võistluskarussellist juba väsimust. „Nupukesed ju ootavad,“ tavatses ta öelda. Samas mõistis ta mind pikemata ka siis, kui ma ühel hetkel enam võistelda ei jaksanud.

Praegu jälgime hoolikalt oma 8-aastase poja huvisid ja arengut ning oleme valmis tema valikuid toetama.

Toetajad ja kaasaelajad

Lisaks perekonnale on kaasaelajaid olnud päris palju – esmalt muidugi koolikaaslased ja õpetajad. Elva koolis tunti mu saavutuste vastu siirast huvi, mul polnud ka kunagi probleeme pikkadeks võistlusreisideks koolist vabaks saamisega. Kui Eesti taasiseseisvus, taastati või loodi ka spordiühingud ja -klubid. Kuulusin esmalt koos oma Viljandist pärit treeneri Enno Eermaga Viljandi, seejärel Tartumaa Kabeklubisse. Mõlema klubi puhul oli tugi tuntav. Tartumaa klubi asus toetama Tartu vald, mida esindasime valdade talimängudel. Neilt päevilt on meelde jäänud valla spordiaktivist Vello Sulakatko ja vallavanem Aivar Soobi soe suhtumine minusse kui kabemeistrisse, nagu nad öelda tavatsesid. Ülikooliaastail tundsid aeg-ajalt kabesaavutuste vastu huvi mu teadustöö juhendajad Jüri Saarniit ja Marju Lauristin. Tõeliseks kaasaelajaks kujunes aga üks õppejõududest ja hilisem hea kolleeg Henn Käärik, kes on ka ise kabet harrastanud ja peab seda suursuguseks mänguks.

Tagasi vaadates pean kaalukaks seda, et suutsin püsida Eesti absoluutses tipus ja rahvusvahelises paremikus päris pikka aega – 15 aastat – kogudes perioodil 1989-2003 Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt kokku 16 kuld-, 6 hõbe- ja 2 pronksmedalit. Rahvusvahelisel areenil pean kõige märkimisväärsemaks N. Liidu karikavõistluste 2.-3. kohta naiste arvestuses (1989).

Kiitus, kriitika, närvisüsteemi tugevus

Tunnustus viib alati edasi. Tartu rajooni, hiljem Tartu maakonna omavalitsusjuhid pidasid oma sportlastest lugu, korraldades kord aastas spordialade parimatele uhkeid tänuüritusi. Kahel korral (aastatel 1990 ja 1992) valiti mind Tartumaa parimaks naissportlaseks (parim meessportlane oli siis kahevõistleja Agu Markvardt). Spordialade piire ületav tunnustus oli minu jaoks kahtlemata oluline ja motiveeriv – tähendades seda, et ma polnud üksnes tippkabetaja vaid ka -sportlane, primus inter pares. Kriitikat mulle eriti ei tehtud, suurimaks kriitikuks olin ma ise, analüüsides põhjalikult kõiki kaotatud partiisid ja käest lastud võiduseise. Kabe on suurepärane strateegiamäng, mis õpetab parimal viisil käituma nii võidu- kui kaotusseisus, säilitama pingeolukorras külma verd, võtma ajasurve all vastu välkkiireid otsuseid ning muutma plaane. Kahtlemata on kabe mu närvisüsteemi karastanud ja see aitab praegu ülimalt konkurentsitihedas akadeemilises maailmas hakkama saada.

Loobumise otsus tuli pikalt kaalumata

Kabevõistlustest loobusin aastal 2004, pärast doktorikraadi kaitsmist. Nimelt selgus, et elu ei lähe lihtsamaks, nagu doktorandid reeglina arvavad – vastupidi, tõeline töö, uus karm konkurents projektirahastuse hankimisel ja sellega seotud pinge siis just algasid. Ma mõistsin, et kaht jumalat – tippsporti ja -teadust – pole võimalik korraga teenida: mõlemale ei jagu kalendris päevi ja endal jaksu. Olin palunud viie aasta vältel arvestada avatud ülikooli tunniplaani koostamisel Eesti Kabeliidu kalenderplaaniga, et mu loengud ei satuks kabevõistlustega samadele nädalavahetustele. Lisaks avardusid järk-järgult võimalused käia rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ja -seminaridel. Kõige selle tulemusel mul noil aastatel vabu nädalavahetusi praktiliselt polnudki. Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et ei suuda enam laudadel ootavate nupukeste juurde sõita ega töö kõrvalt turniirideks valmistuda – avangurepertuaari korrata ja värskendada. Olin totaalselt väsinud ja loobumise otsus tuli iseenesest – pikalt kaalumata, sisuliselt päevapealt.

Hea füüsiline vorm taastab vaimujõu

Olen harrastanud pikki aastaid koos abikaasaga seltskonnatantsu, käies kord nädalas treeningul ja paar korda aastas tantsuklubide korraldatavatel pidudel ja ballidel. Kuigi harrastustasemel korraldatakse ka võistlusi, oleme neist teadlikult kõrvale hoidnud, et asjatut stressi vältida.

Ühel hetkel tundsin, et kord nädalas toimuvad tantsutreeningud ei anna piisaval määral füüsilist koormust – kehakaal hakkas tõusma, tekkisid terviseprobleemid, ka vaim hakkas väsima. Teadustöö ja õpetamine ei paelunud enam endisel määral, kaalusin isegi töökohavahetust ning suure töö ja vaevaga kätte võidetud professoriametist loobumist. Just siis pakkus üks Tartu spordiklubi kampaania korras võimalust vahetada teatud arv ühe lennufirma boonuspunkte nädala aja tasuta treeningute vastu. Minu jaoks oli see märgilise tähtsusega šanss – konverteerida lugematu hulk konverentsireisidel lennukis istutud tunde nurgakiviks tervise taastamisel!

Ehkki algus oli kohutavalt raske, sõlmisin tasuta proovinädala järel kohe püsikliendilepingu. Püüdsin 2-3 korda nädalas käia rühmatundides, eelistades kõige suurema koormusastmega treeninguid (BodyPump’i ja BodyCombat’it), sekka ka lihtsamaid. Sain üpris kiiresti heasse füüsilisse vormi, tasapisi taastus ka vaimujõud. Mõistsin, mida minu elu ja töö jaoks tähendab ütlus „Mens sana in corpore sano“ – et suudan TÜ professori ja tippteadlasena jätkata ja pidevaid väljakutseid vaimses plaanis nautida vaid juhul, kui hoian oma keha terve ja tugevana.

Suurmeistri järk oli käeulatuses

Kripeldama jäi suurmeistri järk – see oli käeulatuses. Oma tippvormi perioodil mängisin sellel tasemel, ka vajalik individuaalkoefitsient oli mul kuhjaga üle, kuid mul ei õnnestunud kordagi osaleda turniiril, kus oleks võistelnud piisaval arvul suurmeistreid ja meistreid järgunormi täitmiseks. Eestis polnud see isegi teoreetiliselt võimalik ja rahvusvahelisel areenil keskendusin tiitlivõistlustele, mille osalejate tase varieerus.

Oleksin pidanud otsima võimalusi ja küsima toetust osalemiseks spetsiaalsetel järgunormiturniiridel, kuid 1990ndatel oli see keeruline nii ressursside vähesuse kui mu enda ülikooli- ja kraadiõpingute tõttu. Sisuliselt oleksin pidanud hakkama kabes profisportlaseks, pühenduma sellele veel suuremal määral, kuid ilmselgelt ei olnud see majanduslikus mõttes perspektiivikas. Samas ei kahetse ma tehtud valikuid – kabet spordialana, ega loobumist Eesti tipus olles. Kabe on andnud mulle väga palju ja on endiselt tähtsal kohal mu identiteedis.

Järjekindlalt sihtide ja unistuste poole

Alustavatele sportlastele soovitan ühtaegu nii jõukohaste kui julgete sihtide ja unistuste seadmist ning järjekindlalt nende poole püüdlemist – kuni on võimalust, aega ja jaksu. Paremaid aegu hiljem reeglina ei tule. Vanematele sportijatele soovitan tippspordist või aktiivsest sporditegemisest loobumisel jätkata harrastajana ja/või leida mõni muu spordiala, et hea vorm ja tervis püsiksid.

Pean tunnistama, et Elva spordieluga ma kõige paremini ma kursis ei ole. Tean, et noori kabetajaid juhendab entusiastlik Kaido Raidla, ja selle üle on mul väga hea meel. Sporditegemise tulevikuvõimalused on Elvas minu arvates väga head – seda lubavad eeldada nii traditsioonid, suurepärane looduskeskkond kui ka viimase aja taristuinvesteeringud, heal tasemel klubidest ja elvakate sportlikust vaimust rääkimata.