Veiko Haan

Spordil on minu elus tähtis roll

Olen sündinud Tartus, 29. septembril 1978. aastal. Kuni viiendasse klassi minekuni elasin Tartus, endise piimakombinaadi taga. Elasime perega väga põnevas majas, mis oli ehitatud 1905. aastal ja oli esimene Tartu kivimaja, mis ehitatud korterelamuks. Muidugi selliseid mugavusi, nagu oli tollel ajal Annelinnas, seal ei olnud. Pärast kolmandat klassi kolisimegi Annelinna, kus elasin gümnaasiumi lõpuni. Võin öelda, et olen Annelinna poiss, kõigi selle võlude ja valudega.

Enda nooruspõlves käisin ka lasteaias – see oli Tartu betoonitehase lasteaed. Kui olin kolme ja poole aastane sain endale noorema venna, kes oli minu poolt väga oodatud. Lapsepõlve enamuse suvesid veetsin Elvas ja Otepääl, kus elasid minu vanaemad ja vanaisad.

Koolist – seiklus lõppes Tartu Ülikoolis

Kooliteed alustasin Tartu 2. keskkoolis (Miina Härma Gümnaasium). Pärast teist klassi muutus minu piirkonna kooliks tollel ajal kõige uuem kool Tartus, 17. keskkool (Veeriku kool). Seal sain käia ainult kolmandas klassis. Esimesest kolmanda klassini olin ka oktoobrilaps, aga kuna hakkasid puhuma uued tuuled, siis pioneeri minust ei saanud. Kolisime Annelinna ja läksin viiendasse klassi Tartu 16. Keskkooli (Kivilinna Gümnaasium).

Sellel ajal, kui mina koolis käisin, muutus põhikool 8. klassilisest 9. klassiliseks ja tänu sellele tõsteti minu vanused lapsed automaatselt kolmandast klassist viiendasse.

Pärast üheksanda klassi lõpetamist astusin 16. Keskkooli (Kivilinna Gümnaasium) 10. klassi. Keskkooli viimase klassi lõpetasin Tartu 10. Keskkoolis (Mart Reiniku gümnaasium), kus oli avatud jalgpalli eriklass. Kuna see oli minu kooliteest üks aasta maas, siis pidin oma jalgpallihuvi tõttu jääma 11. klassi kordama. Gümnaasiumi 12. klassi lõpetasin juba Mart Reiniku gümnaasiumis, sest sellel ajal muudeti kõikide koolide nimed keskkoolist gümnaasiumiks.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist astusin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ja lõpetasin tolleaegse bakalaureuseõppe, nominaalse õppeajaga neli aastat. Tänasel hetkel on see võrdsustatud magistrikraadiga.

Teises klassis Tartu Tammekasse

Olin väiksest peale aktiivne laps ja meeldis väga ronida, ujuda, joosta ja jalgrattaga sõita. Minu jaoks kõige suurem karistus oli toas olemine.

Tipptasemel spordiga minu vanemad ei tegelenud, isa oli oma kooliajal heal tasemel keskmaajooksja. Tõsisemalt spordiga tegeles aga minu isapoolne vanaisa, kes oli tipptasemel maadleja.

Esimene trenn, kuhu tahtsin minna, oli judo. Sinna kohale ma aga ei jõudnudki, sest ei leidnud üles kohta, kus see Tartu Tähtvere kaarhallis toimus.

Seejärel läksin teises klassis Tartus Tamme staadionile jalgpalli treeningusse, mida juhendas Tammeka klubi üks asutajaid Avo Jakovitš. Tartu Tammekas mängisin jalgpalli kuni 19-aastaseks saamiseni. Nii, et minu elus on spordis olnud ainult üks tõeline armastus – jalgpall. Kõige tähtsam osa on selles olnud isal, kes nägi ajalehes kuulutust, et otsitakse uusi poisse jalgpalli treeningutesse ja küsis minu käest, et kas tahaksin minna. Sportlaskarjääri ajal on vanemad mind igati toetanud ja kaasa elanud, samas ei ole kunagi mind millekski sundinud.

Kaasaelajad, kiitus ja kriitika

FC Elva algusaastatel oli naljakas juhtumine, kui kohtunik märkis mängu protokolli pealtvaatajate hulga kohta, et pealtvaatajaid oli ligikaudu kolm. Sellest ajast oleme kõvasti edasi arenenud ja antud hetkel käib meie esinduse mängudel keskeltläbi 200 pealtvaatajat. Publiku arv sõltub muidugi ka ilmas ja sellest, kuidas võistkonnal läheb. Edu toob pealtvaatajaid juurde. Samas on väga hea meel, et kaasaelajad ei ole meid hüljanud ka rasketel aegadel. Mingitel hetkedel oleme pidanud pealtvaatajaid ka kunstlikult kohale meelitama, aga õnneks on need ajad möödas.

Ka antud hetkel on meil publikule planeeritud eraldi tegevused mängupäeval, aga toetajad käivad ikka peamiselt meie mänge jälgimas. Kindlasti on tähtis ka asjaolu, et oleme kasvatanud korraliku jalgpalli huviliste kultuurikihi meie kogukonna hulgas ja siit on hea edasi minna.

Muidugi oleks oluline, et Elva linnal oleks korralik esindusstaadion, siis oleks pealtvaatajatel veel toredam ja mugavam meie mänge jälgida.

Kiitus ja kriitika on mõlemad mind kindlasti natuke mõjutanud ja need on välised stiimulid, mis tulevad ja kaovad kiiresti. Ning nende puhul on oluline, millise inimese käest see tuleb. Asjatundlike inimeste tagasiside mõjutab kindlasti rohkem.

Kõige suurem pingete tekitaja olen ikka ise ja võin sellega tõsiselt üle pingutada, nii et hakkab lausa tervisele mõjuma. Parim pingete maandaja on minu jaoks aga sport. Peamiselt käin enda vormishoidmiseks ja mõtete puhastamiseks jalgrattaga sõitmas.

Eeskujusid spordis minu jaoks ei ole väga olnud. Peamine pingutama panev jõud on olnud soov olla teistest parem. Tänaselgi päeval tahan panna ennast proovile teiste sportlastega. Samas mõjub mulle väga suure stiimulina ka väide, et ma ei saa millegagi hakkama. Põnevaid väljakutseid oleme endale seadnud Tarmo Noobi ja Margus Malkusega.

Tähtis värav ja lõpetamise aeg

Oma suurimaks sportlikuks saavutuseks pean seda, et olen U16 ja U18 vanuseklassis esindanud Eesti jalgpalli noortekoondisi ning olen löönud Eesti taasiseseisvusaja esimese värava noortekoondise eest. Kuigi mängu kaotasime 1:3 Lätile.

Peamine põhjus, miks lõpetasin tipptasemel jalgpalli mängimise oli see, et tase ei onud enam piisav, aga see tulenes vanusest ja vigastustest. Lõpetamine oli raske ja käis tõsiselt uhkuse pihta, aga meil kõigil on oma parim enne aeg. Minul võttis see pool hooaega aega, et sellest aru saada. Tänasel hetkel saan aru, et tegelikult oligi väga õige aeg lõpetada jalgpalluri karjäär just siis. See toimus 2014. aasta suvel.

Võib olla oleksin tahtnud panna ennast proovile ka professionaalsel tasemel. Aga kui selline võimalus tekkis, siis valisin hoopis ülikoolis õppimise. Kas see oli viga või mitte, ei saa ma kunagi teada.

Elu käib jalgpallirütmis

Antud hetkel töötan FC Elvas esindusvõistkonna treenerina ja olen ka U15 vanuseklassi treener. Lisaks sellel töötan juba 16 aasta Elva Lasteaias Õnneseen liikumisõpetajana, nii et pea pooled Elva lapsed on saanud minu juhendamisel oma esimese liikumishariduse. Veel olen Kagu-Eesti jalgpalli regionnaltreeningute peatreener. See on Eesti Jalgpalli Liidu poolt ellu kutsutud projekt, mis koondab U14 vanuses parimaid mängijad meie regioonis.

Praeguse elukaaslasega olen koos elanud 14 aastat ja meie tütar on tulnud noorte klassis jalgpallis Eesti meistriks. Aga tütrele sobib pigem kõik, mis on seotud muusika ja tantsimisega. Tähtis on olnud ikka see, et kui on võetud endale kohustused, siis tuleb nendest ka kinni pidada.

Pereelu käib ka muidugi jalgpallirütmis ja suur tänu minu elukaaslasele, et on sellega leppinud.

Aktiivsus on tervise vundament

Peamine elus on minu arvates, et iga inimene tegeleks endale sobiva kehaliselt aktiivse tegevusega. Füüsiline aktiivsus on kindlasti kogu füüsilise ja vaimse tervise vundament. Kindlasti ei pea see olema üldse sport, kui saab enda füüsilise aktiivsuse mujalt kätte. Aga tänapäeva ühiskonnas jääb neid tegevusi järjest vähemaks, mis nõuavad füüsilist pingutust ja tänu sellel peaks iga inimene leidma endale meeldiva aktiivse tegevuse. Toredaid tegevusi on väga palju matkamisest tantsimiseni, võistkonna aladest maratonide läbimiseni, jõusaalist joogani. Peamine on, et see inimesele meeldiks ja oleks mõistliku intervalliga regulaarne.

Täiskasvanutest olulisemaks pean laste kehalist aktiivsust, kus on oluline lastevanemate suunamine ja toetus. Lapsepõlves väljakujunenud kehaliselt aktiivne ellusuhtumine kandub suure tõenäosusega ka täiskasvanu ikka. Siin on kõige suuremaks eeskujuks ja mõjutajaks just perekond.

Tippsport on muidugi teine teema. See on juba elukutse.

Elva spordi arengule hoogu juurde!

Elva sportlaste tegevustega hoian ennast ikka kursis ja olen alati oma kogukonna tublide tegijate poolt.

Mis puudutab meie piirkonna sportimise tulevikku, siis areng toimub pidevalt, aga selle kiirus ei ole muidugi kunagi piisav.

Murekohtadena toon välja kindlasti korraliku staadioni ja ujula puudumine. Teiseks peaks tekkima rohkem konkurentsivõimelisi spordiklubisid Elvasse. Elvast ei peaks noored mujale liikuma, vaid hoopis siia liikuma ja selle jaoks on häid tingimusi vaja. Mulle meeldib ka SK Altia visioon, et iga spordiala jaoks ei ole vaja eraldi klubi, vaid mitmed spordialad võiks koonduda ühe klubi alla. Sellega saaks kindlasti parandada administratiivset ja finantsilist poolt.

Meil võiks olla ka täitsa oma, Elva valla suur spordisündmus, mis oleks tuntud ka kaugemal kui Eestis.

Positiivse poole pealt, siis meil on täitsa suur spordialade valik, uus spordihoone ja loodan, et peagi saab teoks Elva Tervisespordikeskuse renoveerimine.