Veepall on võistkondlik mäng basseinis, kus võistlusala on tähistatud 30 m pikkuse ja 20 m laiuse märgistusega (naistel vastavalt 25×17 m). Vee sügavus basseinis ei tohi olla alla 1,8 m. Ühel pool võistleb korraga 7 mängijat, kellest üks on väravavaht.
Mänguala kummalgi poolel olevad märgistused tähistavad kaugust väravast (2, 4 ja 7 m). Värava kõrgus peab olema veepinnast 0,9 m ja postide vahe 3 m. Vettpidava palli ümbermõõt on 68–71 cm ja kaal 400–500 g.
Võistkonda võib kuuluda kuni 13 mängijat, kellest mängida saab korraga 7. Mängijad kannavad mängu ajal erinevaid mütse: ühel võistkonnal on tumesinised ja teisel valged. Väravavahil on punane peakate. Palli võib mängida ainult ühe käega (välja arvatud väravavaht). Mängitakse neli seitsmeminutilist veerandaega.
Esimene veepallivõistlus peeti 1869. aastal Londonis. Ühtsed võistlusmäärused kinnitati 1888. aastal. Esimesed Euroopa meistrivõistlused toimusid 1926. aastal ja esimesed maailmameistrivõistlused 1973. aastal.
Olümpiaprogrammi on veepall kuulunud alates 1900. aasta Pariisi olümpiamängudest.
Kahel esimesel olümpial ei osalenud riikide rahvusmeeskonnad, vaid üks või mitu neid riike esindavat klubi. 1904. aasta Saint Louise suveolümpiamängudel võistlesid ainult Ameerika Ühendriikide klubide võistkonnad. Esimesest viiest olümpia tiitlivõidust neli võitis Suurbritannia. Alates 1932. aastast algas Ungari domineerimine, võites olümpiamängudelt viisteist medalit kahekümne osaluse juures, sealhulgas üheksa kulda.
Naiste veepall lisati suveolümpiamängude programmi 2000. aastal Sidney olümpial. Naiste turniiril on tugevaimad võistkonnad olnud USA, Austraalia, Itaalia ja Hollandi.
Olümpiamängude pika ajaloo jooksul on korraldatud kakskümmend kuus meeste turniiri ja viis naiste turniiri, millest võttis osa üheksateist riiki. Erinevatel võistlustel osalenud sportlasi on kokku olnud 2306, neist 2091 meest ja 215 naist.
Veepall Eestis
Eestis hakati veepalliga tegelema 1920ndatel aastatel ja esimesed Eesti meistrivõistlused veepallis korraldati 1926. aastal Tartus Emajõel. Osales kaks meeskonda, võitis Tallinna Kalevi meeskond Tartu Veespordi Klubi ees. Eesti meistrivõistlusi veepallis peeti aktiivselt ka sõjajärgsetel aastatel. Näiteks 1954. aastal Elva väliujulas toimunud Eesti esivõistlustel konkureeris kuus meeskonda. Tiitlivõidu pälvis Tallinna Dünamo veepallivõistkond Laevastiku Ohvitseride Maja meeskonna ees. Kolmas oli Tartu Kalev. Osalesid veel Spartaki, Tallinna Kalevi ja Pärnu Kalevi veepallurid.
1960ndatel aastatel oli veepall Eestis menukas spordiala, mis meelitas poisid ujulatesse veepalitreeningutele. Eesti meistrivõistlusi peeti kahes liigas ja Eesti esindusmeeskond Tallinna Dünamo mängis üsnagi edukalt NSV Liidu meistrivõistluste A grupis. Eestlaste osalusel toimusid ka Baltimaade ja Valgevene veepalliturniirid.
Aasta kõige oodatum veepallisündmus oli aga traditsiooniline Eesti – Soome sõpruskohtumine, kus võistlused olid alati kaasakiskuvad ja tasavägised ning toimusid rohkearvulise publiku ees. Suurima eduga võidu 12:2 sai Eesti koondis 1964. aastal Järvakandi eelsoojendatud veega väliujulas toimunud kohtumisel.
Viimased Eesti meistrid veepallis selgitati 1974. aastal (kokku peeti Eesti meistrivõistlusi 44. korral). Aasta hiljem tõmbasid Eesti NSV agarad spordijuhid olümpiamängude alale kriipsu peale. Tänu treener Mati Haljandi järjekindlusele pääses NSV Liidu koondisse Mait Riisman.
Veepalliveteranid äratasid Eesti veepalli
Aastal 1999. on Eesti veepalli hetkeolukorda valgustanud tolleaegne Tallinna Veepalliklubi president, tuntud ujuja ja veepallur Olav Lukin järgnevalt:
„Kui uudisteagentuurid teatasid mõni aeg tagasi Eesti veepallikoondise suureskoorilistest kaotustest Põhja-Euroopa karikavõistlustel, ei paelunud niivõrd tulemused, kui asjaolu, et Eestis seda veespordiala üleüldse harrastatakse. Igal kolmapäeva õhtul kell 20 koguneb Kalevi siseujulasse umbes 20 keskealist või veidi vanemat entusiasti ehk Tallinna Veepalliklubi, maksavad näo pealt 40 krooni ning järgneval tunnil on bassein veepalli päralt.“
Olav Lukin tõdeb kurvastusega, et kui need kolmapäeviti koos käivad fanaatikud, osa neist olümpiavõitja Riismani endised treeningkaaslased, veepalli ei mängiks, poleks Eestis seda spordala olemaski. „Kui meie lõpetame, kaob Eestis ka veepall,“ sõnas Lukin.
(„Õhtuleht“, 19. oktoober 1999.a. Raul Rinne „Pärast meid kaob Eestis veepall“).
Tänaseks veepall Eesti spordimaastikul populaarne ala ei ole. Eesti veepall on üks kummaline nähtus. Meil on 1980. aasta olümpiavõitja Mait Riisman ja aastal 2017 tulid Eesti 65+ vanuseklassi veteranid veepallis maailmameistriks ning 2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel saavutas Eesti Tallinna Kalevi meeskond 60+ vanuseklassis kolmanda koha.
„Tegelikult vaagub aga ala juba aastakümneid hinge nagu haavata saanud hüljes,“ kirjutab „Õhtulehe“ veergudel 23. septembril 2021.aastal Mart Teial.
Mõningast lootust veepalli taasarengule siiski on, spordiala teeb esimesi samme arengusuunas. Tallinnas Eesti Veespordialade Koolis treenib praegu poisse kolmes vanusegrupis, kus Eesti spordiregistri andmetel on kokku 36 harrastajat.. Veepallurite uue põlvkonna kasvatamine käib koostöös Eesti veteranide veepallimeeskonnaga, keda võib pidada pikka aega suikunud spordiala äratajateks.
Kaks korda aastas korraldatakse koostöös Eesti Ujumisliiduga koolivõistlusi, lisaks osaletakse ka rahvusvahelistel võistlustel Soomes ja Lätis. Eesti Veespordialade Kooli noored veepallurid võitsid 2019. aastal Soomes toimunud turniiril pronksmedali.
2023. aastal osales Eesti Veespordialade Kooli veepallimeeskond VEPR Cetus Open Baltic veepalli turniiril Espoos, kus noorimad, U11 vanuseklassi veepallurid võitsid kuldmedali ning U15 meeskond hõbemedali.
Veepall Elvas
Elvalased tegid tutvust veepalliga seoses ujumisvõistluste korraldamisega Verevi ujulas.
Esimesed, kes seda ala Elvas harrastasid olidki ujujad. Oli traditsioon, et pärast ujumisvõistlusi korraldati ka veepallivõistlusi. Kui vaadata Elva spordiselts Raju nimekirju, siis nii mõnegi nime taha on märgitud, et tegeles ka veepalliga.
Elvas on peetud ka suuremaid veepallivõistlusi. Nii näiteks on teada, et 1936. aasta 1. augustil kohtusid pärast ujumisvõistlusi siin Ungari ja Tartu NMKÜ meeskonnad. Ungarlased võitsid 9 : 0. Siin pole ka midagi imestada, sest ungarlased olid sel ajal ka maailma parimad veepallurid.
1937. aasta 22. juunil kohtusid Elva ujulas Tartu NMKÜ ja Elva Raju veepallurid. Võit 3 : 1 jäi tartlastele. Selliseid veepallikohtumisi peeti ilmselt iga suurema ujumisvõistluse järel.
Peeti ka demonstratsioonesinemisi. Nii käisid oma oskusi elvalastele näitamas 12. juulil 1937. aastal Tallinna NMKÜ veepallurid.
Suursündmusteks elvalaste jaoks olid muidugi Eesti – Soome maavõistlused ujumises, mis lõppesid mitteametlike veepallivõistlustega kahe riigi vahel. 1961. aasta juulis toimus Verevi ujulas kolmas Eesti NSV – Soome sõpruskohtumine veepallis, mille võitis Soome koondis. Esimene maavõistlus oli toimunud Pirital, kus võitis Eesti koondis ja teisel kohtumisel Soomes Riihimäkil olid kõvemad soome veepallurid.
Veepallilahinguid pidasid Elva ujulas ka koolinoored, 1956. aasta juulis toimusid siin Eesti koolinoorte esivõistlused veespordialadel, kus lisaks ujumisele ja vettehüpetele selgitati meistrid ka veepallis.
