Vambola Sipelgas
Sündinud 22.03. 1954
Vambola Sipelgas vallutas maailma kõrgeima Vulkaani.
Tomi Saluveer
Lõuna-Eesti Postimees
Vambola Sipelgal on neli tippu vallutatud ja kolm veel jäänud.
Sipelga huvi mägironimise vastu sai alguse 1973. aastal.
Alpinismiharrastaja oli 18 aastat Palupera vallavolikogu esimees.
Palupera mees Vambola Sipelgas unistab saada esimeseks eestlaseks, kes vallutanud kõikide mandrite ja maailmajagude kõrgeimad vulkaanid. Hooldekodude rajamisega tuntuks saanud Sipelgas alistas jaanuaris Tšiilis maailma kõrgeima vulkaani Ojos del Salado.«Mul ei ole veel aastad templina näkku löödud, tunnen ennast kolmekümnesena,» rääkis järgmisel kuul 64. sünnipäeva tähistav Sipelgas, kes ostis esmaspäeval ära ka Tartu maratoni pileti. «Tahaks maailma mägesid vallutada nii kaua, kui jõuan ülesmäge käia.»Sipelgas plaanib esimese eestlasena jõuda maailmajagude ja mandrite seitsme vulkaanitipu alistajate klubisse. Sipelgal on neli vallutatud ja kolm veel jäänud.Viimatine vallutus oligi Ojos del Salado – merepinnast 6893 meetri kõrgusel asuv kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andide mäestikus Tšiili ja Argentina piiril. Kuna vulkaan asub keset Atacama kõrbet, on mäel väga kuiv – lund on talvel ainult mäe tipus.
Veel kolm vulkaani
Samuti on Sipelgas vallutanud Kilimanjaro (5895 m, Aafrika), Elbruse (5642 m, Euroopa) ja Damāvandi (5610 m, Aasia). Tänavu plaanib ta ette võtta Pico de Orizaba (5636 m, Põhja-Ameerika) ja lähiaastatel Mount Giluwe (4368 m, Okeaania) ja Mount Sidley (4285 m, Antarktika).«Otsin praegu köiekaaslast, kellega Pico de Orizabale minna,» rääkis Sipelgas, kelle sõnul on Elbruse-kõrgune Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Orizaba tehniliselt väga raske. «Jääkuplit ületades tuleb liikuda ühtlaselt ja paarilisega teineteist julgestada.» Siis jääb vallutada veel Mount Giluwe ja Mount Sidley.Vambola Sipelgas, mägironija
«Tahaks maailma mägesid vallutada nii kaua, kui jõuan ülesmäge käia.»«Giluwe ei ole küll kõrge, aga seal on päev otsa kõvasti ronimist,» rääkis Sipelgas. «Antarktikas asuva Sidley vallutamiseks on vaja veel raha korjata. Mäe alla sõidetakse spetsiaalse suusalennukiga, seejärel tuleb päevade kaupa mööda liustikke kelke vedada. See ei ole tehniliselt raske, kuid seal on karmid tingimused ja külm.»
Huvi sai alguse 35 aastat tagasiSipelga huvi mägironimise vastu sai alguse esimesel ülikoolikursusel 1973. aasta varakevadel Tartus restoranis Volga, kui peeti klassivenna sünnipäeva. «Klassivend rääkis väikese Vana Tallinna pitsi taga, et läks mägimatkakooli – kiitis ja kutsus mind ka,» rääkis Sipelgas, kes veidi hiljem kooliga liitus.Tuntud matkasportlane Enn Käiss korraldas Tartus oma matkakooli 1973. aastal esimest aastat. «Matkamine ja sealne seltskond hakkasid mulle kohe meeldima. Pärast esimest matka Eestis käisime juba samal aastal Ida-Kaukasuse mäestikus,» lausus Sipelgas. «1974. aastast aitasin juba ise Ennul mägikooli teha.»Sipelgas tegi 1986. aastani mööda Nõukogude Liitu ligi 20 rasket matka. Matkati nii suvel kui ka talvel, käidi mägedes, taigas ja tundras, Koola poolsaarel ja mujal.
15 aastat pausi
Siis aga tuli Sipelga matkades tükk tühja maad. «Pärast Hellenurme kolhoosi esimeheks tööle asumist ei saanud enam liikuma. Pidin kogu aeg kohapeal olema, tööga kaasnes pidev vastutus,» rääkis ta. «Vahepeal tuli Eesti aeg, selle alguses ei olnud matkamiseks piisavalt raha.»
Mees jätkas oma rännakutega alles 2003. aastal, sellest ajast on ta vallutanud 15 arvestatavat tippu, keskmiselt seega üks tipp iga aastaga. «Statistiliselt tuleb küll 15 aastaga 15 tippu, kuid mõnel aastal olen tegelikult võtnud mitu tippu ja mõni aasta on vahele jäänud,» lisas Sipelgas.
