Valvo Semilarski
- Koolinoorte Eesti MV ja Tartu rajooni kergejõustiku meistrivõistluste paljukordne medalivõitja erinevatel aladel.
- Eesti karikavõitja squashis harrastajate arvestuses 2018. aastal.
- Tartu linna lahtistel karikavõistlustel squashis absoluutklassis pronksmedal hooajal 2020/2021.
- Aastatel 2014 – 2017 Tartu abilinnapea.
Sportlikust ellusuhtumisest oli saanud elu oluline osa
Olen sündinud 16. aprill 1966. aastal Elvas. Lasteaias käisin samas kodu lähedal Arbimäel. Elva Keskkoolis õppisin aastatel 1973-1981 ja 1983-1984. Vahepealsetel aastatel õppisin Tallinna Spordiinternaatkoolis (TSIK) kergejõustiku erialal. Spetsialiseerunud olin odaviskele. Pärast keskkooli lõpetamist astusin Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Enne õpingute alustamist teenisin kaks aastat (1984-1986) sõjaväes, Kaliningradi oblastis. EPAs jätkasin õpinguid aastatel 1986-1991. Kõrgkooli lõpuaktusel anti mulle üle maaehituse ja hüdrotehnika inseneri diplom. Kahjuks erialasele tööle ei siirdunud, kuna asjaolude kokkulangevuse tõttu sain alates 1990. aastast palgatööle erasektorisse.
1993.aastal sai minust saatuse tahtel ettevõtja, kellena ma olen (lisaks vahepealsele tööle avalikus sektoris) toimetanud tänase päevani. Tuntumatest projektidest oleme lisaks muudele toimetamistele koos samuti Elva taustaga äripartneri Jaak Kurega rajanud Tartus Compakti valuutakaupluse, mööblikaupluse Common, Pattaya klubi, Hansa Hotelli, restoran Hansa Talli, Hansahoovi teatri ja kontserdipaiga, õllerestoran Õlle Tare, klubi Illusion`i. Ettevõtluses on olnud põnevaid perioode, tekkinud hulgaliselt uusi huvitavaid suhteid, palju tööalast reisimist jne.
Värskemate tegemistena olen viimased aastad koos Tallinna äripartneri, kunagise tippujuja Indrek Seiga arendanud Austraalia taustaga BOOST kaubamärki kandvate tervislike smuutibaaride maale toomist ja kasvamist. Igapäevatööd juhib siin poeg Kevin oma elukaaslasega. Lisaks olen viimastel aastatel unistanud ja võtnud vastu ka riskikapitali väljakutse, kuhu investeerimise tulemusena oleme ühe ägeda seltskonnaga paar aastat arendanud sotsiaalse taustaga (koduhooldus) iduettevõtet (internetiplatvorm naabrid.ee).
Paralleelselt olen läbi aja olnud aktiivne ka ühiskondlikult, kuuludes erinevatesse hoolekogudesse, klubidesse ja nõukogudesse. Alates 1992. aastast olen pereinimene ja tänaseks nelja lapse isa.
Sportlik sõpruskond sundis pingutama
Üldiselt olin juba lapsepõlvest alates aktiivse ja sportliku iseloomuga. Sõpradega veetsime palju aega õues mängides, ratastega sõites, palli taga ajades ja muid kehaliselt aktiivseid tegevusi tehes. Kooli minnes astusin õige pea kergejõustiku treeningrühma, kus treeneriks oli Aleksander Menning (Sass). Tänu Sassile, kes suutis meid motiveerida (toimusid erinevad huvitavad spordilaagrid, väljasõitudega võistlused jne.) ning teha treeningud mänguliselt huvitavateks kujunes välja olukord, kus enamuse suvisest vabast ajast veetsin Elva staadionil ning selle ümbruse mändide all. Kui treeningud lõppesid või hakkas palav, siis käisime ennast jahutamas läheduses asuvas Verevi järves. Muul ajal toimusid treeningud sõltuvalt ilmast samuti staadionil või siis Elva kooli võimlas.
Oma osa kooli algusaastatel spordi juures püsimisel oli kindlasti esimesel kehalise kasvatuse õpetajal Arnold Otsal, hinnatud spordijuhil ja kohtunikul Peeter Suutrel ning suurel spordimehel, Elva spordirajatiste hooldamise ja haldamise suurkujul Richard Antonil. Nendepoolne igakülgne julgustav ja toetav sõna innustas ning läks mulle heas mõttes alati korda. Lisaks käisin viienda ja kuuenda klassi ajal veel täiendavalt Tartus Turu tänava korvpallikoolis. Treeneriks oli Tiit Ilver, kellelt sain oma esimesed sportlikud teadmised korvpallimänguks.
Kokkuvõttes tekkis kooli ajal ühine sportlik sõpruskond, mille kambavaim sundis paremate tulemuste nimel treenima ja pingutama. Harjutasime erinevaid kergejõustiku alasid, samuti korv- ja jalgpalli, suusatamist, uisutamist. Nendel aladel lõin kaasa ka erinevatel võistlustel esindades Elva kooli Tartu rajooni- või ülevabariigilistel võistlustel. Arenesin üpris kiiresti ning saavutasin erinevatel võistlustel hulgaliselt võite ja poodiumikohti.
Tallinna Spordiinternaatkoolis
Kui olin lõpetamas kaheksandat klassi, tegi treener ettepaneku proovida kandideerida TSIKi. Tema nägemusel oli mul eeldusi ning seetõttu soovitas jätkata parema arengu nimel sportimist uute treenerite käe all. Võtsin selle väljakutse vastu ning vanemate heakskiidul läksin Tallinnasse kehalistele katsetele. Kuna viskekäsi oli mul hea ning olin saavutanud palliviskes märkimisväärseid tulemusi, siis valisin erialaks odaviske. Läbisin edukalt tiheda konkurentsisõela ning alates 1981.a. sügisest jätkasin õpinguid üheksandas klassis juba Tallinna Spordiinternaatkoolis.
Meie klassi (mis oli kogu koolisüsteemi põhimõte) olid koondunud erinevate erialade andekamad noorsportlased üle vabariigi, kes õpingutega kombineerides püüdsid kogenud treenerite juhendamisel arendada oma sportlikke võimeid (Andres Võsand, Lembit Oll, Aap Uspenski, praktiliselt kogu vanuserühma Eesti koondise korvpallinaiskond jne.).
Tallinna periood oli väga põnev, kooli poolt jagati treenimiseks kõik vajalik varustus, treeninguteks olid väga head tingimused, millega kaasnes kohustus pidada treeningpäevikut, samuti olid kooli poolt loodud suurepärased elamis-, toitumis- ja õppimistingimused. Klassijuhatajaks oli hästi tore Tiina Vibo, kes oli meile kodust eemal olnud noortele nagu ema eest ja mõistis, et alati ei õnnestu hulgalistes laagrites ja võistlustel osalemistest tingitud puudumiste tõttu koolis parimaid õpitulemusi saavutada. Ehk siis tingimused ühendada õppimine sporditegemisega olid ideaalsed. Ole ainult mees ja tee trenni ning arene.
TSIKis spetsialiseerusin juba rohkem odaviskele ning treeneriteks olid oma ala väga head spetsialistid Kalle Kaskla ja Toomas Merila. Treeningmahud kasvasid ja olid erialale spetsiifilisemad, aastaringselt toimusid erinevad laagrid ja võistlused. Võistlustel esindasin endise treeneri ja kodukooli palvel erinevatel kergejõustikualadel jätkuvalt Elva kooli või Tartu rajooni, saavutasin erinevaid medalikohti ning tõin kodulinnale ja koolile häid lisapunkte võistkondlikus mõttes.
Kahjuks 1983. aasta suvel Rakveres ülevabariigilisel koolinoorte spartakiaadil (vanuserühma Eesti meistrivõistlused) vigastasin kaugushüppes jalga (reie tagalihase rebend) nii õnnetult, et kogu suve lonkasin kepiga ja sain erinevat taastusravi. Spordiarstid soovitasid vähemalt aasta aktiivseid treeninguid mitte teha. See oli suur füüsiline ja moraalne tagasilöök minu noore spordimehe unistustele ja karjäärile. Nõnda jäidki minu parimateks saavutusteks ja isiklikeks rekorditeks kümnendas klassis sooritatud tulemused. Näiteks kaugushüpe 6.38, odavise 63.50cm, kõrgushüpe 1.85cm, 100m jooks 11,8sek.
Algas harrastussportlase karjäär
Kuna treenida ei saanud, siis tulin 1983. aasta sügiseks tagasi Elva keskkooli, keskendusin õpingutele ning järgmisel aastal lõpetasin Elva Keskkooli kiitusega. Hakkasin ka vaikselt uuesti suuremate koormustega treenima ja spordiga tegelema ning osalesin ka erinevatel võistlustel (lisaks kergejõustikule ka korvpall ja jalgpall), kuid kuna minu vanuserühm Eesti mõistes n-ö kõrges mängus oli edasi arenenud, siis kahjuks ei leidnud endas edaspidiseks motivatsiooni tippsportlase tee jätkamiseks kergejõustikus.
Tagasivaates algas siit alates minu tänaseni kestev harrastussportlase karjäär, kuna sportlikust ellusuhtumisest oli saanud minu elu oluline osa. Treenisin väiksemate koormustega ning osalesin ja esindasin Elva linna või EPAt erinevatel võistlustel. Sõjaväes mängisin alguses väeosa jalgpallimeeskonnas kohalikel piirkonna meistrivõistlustel. Ilmselt jäin silma, kuna üsna pea kutsuti mind Sovetski linna jalgpalli meeskonda. Väeosa lubas ning sain eriloa osaleda meeskonna treeningutel ning nädalavahetustel lubati mind ka võistlustele.
Kõrgkooliaastad oli oluline eluperiood
Vene kroonust koju naastes olin suurepärases sportlikus vormis, jätkasin õpinguid Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning sain aru et sportlikest tegevustest oli saanud minu elu lahutamatu osa. Siinkohal sooviksin välja tuua meie kursusejuhendaja, tunnustatud ehitusprofessori Tõnu Keskküla, kes erakordse energiaga matka- ja spordimehena jagas meile täiendavalt elutarkust ja kogemust, mis lisaks ülikoolis õpitule tuli tulevikus igati kasuks. Vaatamata pingelistele õpingutele kujundas Tõnu meist väga sportlikult sõbraliku ja ühtehoidva kursuse. Tulemusena toimuvad tänase päevani iga-aastased kursuse kokkutulekud, millest saavad alati osa ka kõikide perekonnad. Nõnda kujunesid kõrgkooliaastad minu elus märkimisväärselt oluliseks perioodiks.
Üllatuseks häid tulemusi. Kogu pere spordi juures
Lisaks kergejõustikule, korvpallile ja jalgpallile, harrastasin järgnevatel aastatel tõsisemalt ka uusi alasid nagu tennis, hiljem squash jne. Lisaks treeningutele võtsin osa ka erinevatest võistlustest ning saavutasin eneselegi üllatuseks häid tulemusi. Näiteks tulin 2018. aastal Eesti karikavõitjaks kuue etapi kokkuvõttes squashis harrastajate seas. Tartu linna lahtistel karikavõistlustel (osalejad ka väljastpoolt Tartut) tulin hooajal 2020-2021 kaheksa etapi kokkuvõttes absoluutklassis pronksmedalile (55 aastaselt). Tänagi jätkan aastaringselt squashi mängimist ja võistlustel osalemist.
Lisaks talvel mängime sõpruskonnaga paar korda nädalas korvpalli, suvel võimalusel jalgpalli ja võrkpalli, sekka ujumist, suusatamist, jooksmist ja rattasõitu. Kokku nädalas kaks kuni neli treeningut.
Elan täna olukorras, milles tunnen, et vajan sporditegemist kuna naudin treeningjärgset head enesetunnet ning mulle annab kehaline pingutus head lisaenergiat, mis hoiab mind vaimselt ja füüsiliselt heas vormis. Seetõttu oleme abikaasaga ka meie pere kõiki nelja last hoidnud spordi juures, loonud (mitte sundinud) neile sportimiseks ja treeningutel osalemiseks võimalusi, võtnud eelkooliealistena kaasa oma treeningutele jne. Tulemusena näen, et sportlikud eluviisid annavad noore inimese organismile ja eluvundamendile juurde suure lisaväärtuse, mis aitab tulevikus paremini saavutada ükskõik milliseid seatud eesmärke. On väga positiivne, et liikumine ja sportlikud eluviisid on noorte seas (ja mitte ainult) taas populaarseks saanud.
Olulised motivaatorid sporditeel
Kui vaadata ajas tagasi, siis ema toetusel oli isa see, kes minus spordipisiku mõtetes ja südames elama istutas. Endise tippsportlasena (Eesti meister raskejõustikus, tõstmises) ning hilisema harrastussportlasena Elvas elades ja töötades võttis isa mind tihti kaasa erinevatele treeningutele, vahel ka võistlustele (tõstmine, kergejõustik, võrkpall jne.). Lisaks tean et lisaks tõstmisele on isa saavutanud häid tulemusi ning aktiivselt tegelenud nooruspõlves ka kergejõustiku ning pallimängudega. Tema aktiivsem sportlase karjäär oli õpingute ajal Tihemetsa Sovhoostehnikumis.
Mulle väga meeldis vaadata suurte meeste treeninguid, samuti võistlusi ning nõnda sain tihti ka isegi väikese poisina proovida erinevaid spordivahendeid ja alasid ning suurim tunnustus oli saada peale treeningut suurte meestega sauna samale lavale. Hiljem alates koolipõlvest võin lugeda oma spordimehe mentoriks ja spordi mõistes vaimseks isaks tunnustatud treenerit Aleksander Menningut, kes oskas meid, noori ja aktiivseid motiveerida, hoida spordi juures ning teha treeningud huvitavateks.
Tagantjärgi mõeldes oli imetlusväärne Sassi oskus langeda noore inimesega suhtlemisel vajadusel samale tasemele, ning anda head nõu ja olla ka rasketel hetkedel toeks ning julgustada olla spordis ja elus sihikndlalt auahne ja mitte karta suuri väljakutseid. Samuti viitsis ta korraldada meile ägedaid spordilaagreid Elvast väljaspool, kus tuli ju meiesuguste marakrattide järele valvata ja meid ohjata ka treeningvälisel ajal. Sellega teenis ta meie suure austuse ning olime uhked et meil oli selline äge treener ja kuulasime tema nõuandeid alati hea meelega.
Suureks motivaatoriks spordiga tegelemisel oli lapsepõlves asjaolu, et Elvas on sport alati olnud moes. Kooli ajal elati kooli- ja klassikaaslaste poolt väga kaasa sportlikele saavutustele. Samuti olid väga sporti toetavad Elva kooli juhtkond ja õpetajad. Koolide vahelistel ja muudel võistlustel oli alati palju pealtvaatajaid ning sellise toetuse ja emotsiooni pealt oli alati uhke tunne hea saavutuse üle, mis tõi võidu ning tähelepanu Elva linnale ja Elva koolile. See süstis alati uut indu saada veelgi paremaks ja tugevamaks.
Mäletan veel, et kooli ajal ja lõpetades olid minu suureks iidoliks spordis jätkuvalt maailma mastaabis Uwe Hohn, kes kahekümne kahe aastasena viskas esimese inimesena maailmas oda üle saja meetri. Eesti mõistes oli mulle suureks eeskujuks kümnevõistleja Sven Reintak, kes minust kolm aastat vanema TSIK-i kasvandikuna tegi juba noorteklassides muljetavaldavaid tulemusi erinevatel aladel. Võistkonnaaladest elasin alati kaasa tolleaegse Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna mängudele. Unustamatu emotsioon (just Eesti taasiseseisvumise hoovustes) oli hilisem Kalevi teekond viimaseks Nõukogude Liidu meistriks.
…ja nautida igapäevaseid tegemisi
Mu enda spordimehe karjääri mõistes jäi ehk kripeldama, et võib olla esimese tõsisema vigastuse kiuste loobusin tippspordist liiga kergekäeliselt. Võib olla oleksin pidanud hambad risti edasi pingutama, kuna Elvasse keskkooli lõpuklassi tagasi tulles võtsin sporditegemist olude sunnil tagasihoidlikult ning hilisem kahe aastane periood sõjaväes erialast treenimist ei võimaldanud.
Kõrgkoolis õpinguid jätkates sukeldusin rohkem üliõpilase elulainetesse ning võtsin sporditegemist teadlikult kergemalt. Samas kahte teed, mida võrrelda, ei ole ja seetõttu olen oma lühikese tippspordi karjääriga rahul. Tean et olen sellest eluperioodist saanud edaspidiseks kaasa hulgaliselt häid sõpru-tuttavaid, õigeid põhimõtteid ja füüsilist tahtmist, mis on mind elus edaspidi aidanud hakkama saada. Lisaks poleks ilmselt vastupidisel juhul jäänud nõnda palju aega pere loomisele, samuti ettevõtlusega tegelemisele jne. Samas on need kõik vaid oletused. Tuleb leppida sellega, millised võimalused elu sulle kätte mänginud on või milliseks sa need võimalused oled ise kujundanud. Tunda sellest rõõmu ja nautida igapäevaseid tegemisi.
Koos sõpradega jätkus sporditegevus harrastustasemel ning korraldasime huvilistele aastatel 2001-2005 Ülenurme staadionil viiel aastal kümnevõistlust. Peaauhinnaks oli rändkarikas, osalejaid igal aastal ca kolmkümmend endist spordimeest. Võitsin viiest võistlusest kolm. 2002. aasta (olin siis 36- aastane) võidutulemus oli 4264 punkt, mille hulgas näiteks esimese viie ala tulemused olid järgmised: 100m jooks 12,3sek, kaugushüpe 5.96, kuulitõuge 10.15, kõrgushüpe 1 65cm, 400m jooks 1.04,6.
Tipphetked jäid noorteklassi tasandile
Olgu selguse huvides märgitud, et spordis saavutatud kaalukamaid tulemusi on keeruline esile tuua. Igat võistlust võtsin täie tõsidusega. Eesti meistrivõistlustel ja Tartu rajooni meistrivõistlustel kergejõustikus olen noorteklassis saavutanud hulgaliselt erinevat värvi medaleid.
Meeldejäävad on ka pallimängude võistlused, kus samuti saavutasime võistkondlikult pjedestaali kohti eeskätt just rajooni tasandil või koolide vahelistel võistlustel. Hea meelega esindasin alati Elva kooli, tulin koju võistlema ning nautisin alati kaasaelajaid ning Elva eest võistlemist nii rajooni kui vabariiklikul tasemel. Mõned korrad olen esindanud ka oma vanuseklassis Eesti koondist.
Kahjuks eelpool välja toodud põhjustel jäid minu spordimehe karjääri tipphetked noorteklassi tasandile. Eesmärgid edaspidiseks olid küll suured, kuid saatus tahtis teisiti. Sellegipoolest peegeldas suhteliselt lühike sportlase karjäär oma olemuselt sportlikku põnevust ja erinevaid väljakutseid ning eesmärkide püstitamisi ja tihti ka nende täitumisi sportlikkus mõttes.
Elva vallas on liikuvuse propageerimisel hea hoog sees
Kokkuvõttes arvan, et mul on vedanud, kuna olen saanud kogeda tippsportlase koormusi ja treeningmeetodeid ning tean ja oskan hinnata, millist suhtumist ja eneseohverdust see sportlaselt nõuab. Seetõttu jälgin tänase harrastussportlasena huviga erinevaid spordisündmusi ja võistlusi ning elan sõltumata alast alati kaasa Eesti sportlaste saavutustele ja tegemistele.
Minu senisel eluteel on kehaline tegevus olnud alati olulisel kohal, mul on hea meel et koos abikaasaga oleme ka oma lastele spordipisiku edasi andnud ning rõõm on kogeda, et nad samuti tervislikke eluviise naudivad. Kuigi pärast kõrgkooli lõpetamist lõin pere ja asusin 1992. aastal elama Tartusse, siis hoian alati pöialt Elva arengule ja spordielule ning on uhke tunne kui Elva taustaga sportlane saavutab häid tulemusi.
Külastan kodulinna Elvat erinevatel põhjustel tihti ning tunnen tunnen suurt rõõmu, et tänaseks ühinenud Elva vald on leidnud muude arengute kõrvalt üles hea hoo tervislike eluviiside ja liikuvuse propageerimisel. Renoveeritud on olemasolevaid ning rajatud on hulgaliselt uusi rajatisi, mis loovad suurepäraseid võimalusi erinevatel aladel tegeleda nii tervisespordi kui tippspordiga. Tartu ja Otepää kõrval on Elvast saanud arvestatav piirkondlik keskus, kus soovijatele on loodud suurepärased tingimused sportimiseks. Ja see teeb rõõmu, kuna rohelise männilinnana on Elval kuhjaga potnetsiaali areneda tervist hindavaks elukeskkonnaks, kus on hea elada ja sportimist nautida.
Proovi võimetekohaseid tegevusi
Kui Sulle pakub huvi ja soovid alustada sportlase karjääri, siis esmalt selekteeri enda jaoks, millised alad Sulle meeldivad ning milles oma oskuste ja kehaliste eeldustega võiksid edu saavutada. Kui võtad vastu väljakutse spordiga lähemalt tutvuda, siis ära karda seada omale kõrgeid eesmärke. Kui oled otsustanud, siis pühendu vähemalt sajaprotsendiliselt ja kuula juhendaja nõuandeid, ole ambitsioonikas, analüüsi oma tegevusi jooksvalt. Tegutse ennast tagant sundides ning protsessi käigus näed kindlasti positiivseid muutusi ja enesearengut, mis pakuvad rõõmu ja annavad jõudu jätkata.
Kui aga suureks sporditegemiseks aega ja tahtmist ei jätku, siis alati on võimalus valida tervislik eluviis ning mõõdukas liikumine ja hobi korras kehaline sooritus toetavad sellist suunda igati. Erinevaid võimalusi selleks on palju ning sõltumata east proovi võimetekohaseid tegevusi. Usun et esimesed positiivsed tunded peegelduvad tagasi üsna pea, mistõttu ära lükka algust edasi vaid proovi juba täna, ning Sinu ees avaneb uus ja tervislik maailm.