Valdur Reinsalu

Autospordi ja ettevõtluse koostöö on tulemuslik

Sündinud olen 17. novembril 1959. aastal Põltsamaal. Pere kolis Tartu näidissovhoosi ja 8. klassi lõpetasin Rahinge koolis. Seejärel läksin õppima Väimela Näidissovhoostehnikumi, kus sain suurfarmi elektrik-mehaaniku kutse.

Tehnikumis huvitas mind kõige rohkem tugevusõpetus (metallide tehnoloogia) ja metallide töötlemine, mis minu edaspidises elus on kasuks tulnud.

Koos onuga motoklubisse

Esimesed kokkupuuted spordiga olid motospordis 6-7 aastasena tänu onule Vello Reinsalule, kes sõitis mootorrattaga ja oli Lillevere motoklubi liige. Motoklubisse käisid mehed ikka kokku ja mina olin onu sabas ka seal alati kaasas. Onu sõitis motokrossi väga kõvasti. Tol ajal olid tugevad sõitjad Sulev Saar, Jaak Sala, vana Krestinov (Rudolf), Vello Reinsalu, kes käisid ka sotsialismimaades motokrossivõistlustel.

Pärast tehnikumi lõpetamist tulin Lillevere kolhoosi tööle (Martin Lillevere nimeline kolhoos Jõgeva rajoonis Põltsamaa külanõukogus) ja liitusin kohe ka Martin Lillevere nimelise kolhoosi Motoklubiga, kus olid väga kõvad motokrossisõitjad. Jõgeva külje all oli Eesti parimaid krossisõidukohti – Linnamäe krossirada. Jõgevamaal oli motokross au sees.

Krossirajal edukalt

Minu krossisõidud algasid külgkorviga mootorrattal Ural. Jõgevamaal oli korvisõitjaid palju ja tekkis soov nendega jõudu katsuda, vaadata, kui kõvad need vanamehed on. Tulemused olid ülihead. 1980ndatel aastatel sõitsin ühel hooajal 40 võistlusel, kus iga kord olin esikolmikus. Aga oli ka hooaegu, kus osalesin 43 võistlusel ja katkestasin kõik tehnilise rikke tõttu. Konkurentide seas oli selline kõlakas, et Reinsalut saab ainult siis võita, kui tal tsikkel katki läheb, muidu ei ole võimalik võita.

Lillevere kolhoosi juhtkond soosis motosporti ja toetas igati. Kui mul motospordis head tulemused tulid, siis kolhoosi esimees Tiit Kulu rääkis ka ümberkaudsete kolhooside juhtkonna ära ning majandite regioon andis raha nii palju kui vaja ja ostis Moskvast tsikleid nii palju kui soovi oli. Toetajateks olid Põltsamaa KEK ja ümberkaudsed kolhoosid – Lustivere, Lillevere, Adavere.

Ühel Padaoru motokrossil osales ka Nõukogude Liidu koondis ja Lillevere kolhoosist sõitis võistlust vaatama kolm BAZ bussitäit rahvast. Kogemata juhtus tookord ka nii, et ma võitsin külgkorvidega masinaklassi sõidu ära, korvis oli Jaak Kalev.

Kaks korvimeest mul oli – Jaak Kalev ja Valdur Rumask. Kui Elvasse elama tulin, siis sõitsin ka motokrossi, korvis oli Võrumaa mees Ervin Pärle.

Pärast tehnikumi lõpetamist käisin atesteerimisel ja sain treeneri kutsetunnistuse. Tööl olin Tööjõureservide spordiühingus, olin Põltsamaa kutsekoolis motospordi treener. Hommikupoole käisime tsikliga trennis, lõuna ajal mängisime korvpalli ja õhtul oli trenn jõusaalis.

Varustus otse Irbiti Mootorrattatehasest

Sõitsime mootorrattal Ural 650 cm3, võistlesime masinaklassis kuni 1000cm3. Nõukogude Liidu Kesk Automotoklubi pealik Nikolai Sevastjanov (NL tšempion motospordis) oli kahel korral motokrossivõitlusi jälgimas ja vaatamata sellele, et mõlemad sõidud katkestama pidin, jäin talle oma sõiduga silma. Saime paarimehega tema soosikuks ja võimaluse külastada Irbiti Mootorrattatehast. Käisime seal mööda tsehhi ringi ja näitasime, mida me soovime. Kõik vajalik motokraam, mile välja valisime, pakiti konteinerisse ja saadeti meile Eestisse.

Kui nõukogude aeg hakkas lõppema, oli esimene välismaine võistlusratas Honda, mille ostsime Ivar Vaaderpassi käest, kes oli Tšehhoslovakkias sõjaväes ja sealt selle masina tõi. Mõned sõidud tegime, siis tuli pakkumine Soomest, mootorratas Maiko. Ostsime ära, aga kui masinale järgi läksime, oli üllatus suur, sest korv oli teisel pool. Esimese Eesti etapi Valgas sõitsime Ervin Pärlega selle võistlusmasinaga ära, polnud häda midagi, kohanemine läks kiiresti. Siis ehitasime aga mootorratta ümber, tõstsime korvi ikka õigele poole. Järgmine võistlusmasin oli WSP/Zabel (Saksamaa), millega sõitsime niikaua kui võidusõit meie jaoks otsa sai. Et motosõiduks raha teenida, oli mul mitmeid ettevõtteid asutatud, aga kuna ettevõtlus oli tublisti laienenud, siis ei olnud võimalik enam kahte asja korraga teha – võidu sõita ja ettevõtteid juhtida.

Krossirada tõi Elvasse elama

Elvasse Kulbilohku tulime elama 1980ndate aastate lõpupoole. Otsisime perega elukohta ja soovisin, et kodu lähedal oleks võimalus motospordiga tegelemiseks. Elvas oli müügis ehitusjärgus elamu, tulime Kariniga vaatama ja see koht sobis hästi – Kulbilohu krossirada siinsamas lähedal.

Asutasin transpordiettevõtte ja ka spordiklubi Reinsalu Sport, mille sihiks oli tehnikaspordiga tegelemine ja selle arendamine. Sõitsin ise alguses veel motokrossi, kuid peagi keskendusin autospordile.

1990ndate aastate lõpus hakkasin auto- ja motokrossisõitjate kasutuses olnud Kulbilohu võistlusrada rallikrossirajaks ehitama. See maa-ala kuulus nõukogude ajal Tartu ALMAVÜle (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing). Kui siin krossivõistlusi korraldati, siis kooskõlastati korraldamine mitte Konguta külanõukoguga, vaid kohale tuli ALMAVÜst mingi sõjaväelane, kes kamandas, kuskohast võistlusrada kulgeb. Eesti Vabariigi taastamisel erastasin kokkuleppel tegeliku maaomanikuga krossiraja maa-ala ja sai sinna ehitatud ligi kilomeetri pikkune (930 m) asfalt- ja kruusakattega krossirada. Elva rallikrossirada on oma huvitava reljeefiga Eestis ainuke nii suurte kõrgusevahedega võistlustrass.

Nüüdseks oleme viinud võistlustel krossiraja hooldamisele kuluva aja kokkuhoiuks kogu trassi asfaltkatte alla ja siin toimub juba mitu aastat autoralli MM WRC Rally Estonia Elva kiiruskatse. Rallikrossivõistluste jaoks tehakse rajal vastavad muudatused – osa rajalõike kaetakse lahtise pinnasega. 

Spordiettevõte tootmisettevõtteks – autospordi kindel tugi

Autospordihuvi tekkis mul siis, kui minu valdusesse sattus ralliauto Ford Sierra. Johannes Sikk seenior soovitas meil Kuldariga (Kuldar Sikk, kaardilugeja) rallisõitu proovida ja nii see autoralli käima läks. Sõitsime aastatel 2000 – 2001, alguses paaril korral nullautot. 2001. aastal tulime autol Ford Escort RS Cosworth Lõuna-Eesti rallil ja Saaremaa rallil kolmandale kohale. Autorallil International Tallinn Rally olime neljandad.

2002. aastal kauples aga Urmo Aava Kuldari endale kaardilugejaks ja siis minu rallisõit lõppes, hakkasin veoautokrossi sõitma. 

See ala minu jaoks eriti huvipakkuv ei olnud, rallikross tundus põnevam. Tahtsin rallikrossi sõita neliveduga ja hakkasin rallikrossi autot ehitama. Autol (Ford Focus) oli vaja veel paigaldada elektrisüsteem, mille otsustasin lasta teha Soomes. Soomlased tulid autot vaatama ja tahtsid seda omale saada. Et nemad enne ära ei lähe, kui saavad auto ära osta. Müüsingi neile ära. Teise auto, Ford Fiesta Mk6 ehitasin endale, sellega sõitsin Eestis ja Soomes mõned sõidud, EM ja MM etappe Euroopas ka.

Andri Õun alustas rallikrossi Škodal, mille ostsime tehasest. Škodal sai sõidetud ka Euroopa meistrivõistluste ja MM etappe. Eestis sõitsime vähem.

Autode ehitamine läks mul käima seoses sellega, et meie jaoks vanasid autosid ostsid soomlased ära ja nii spetsialiseerusingi rallikrossiautode ehitamisele.

Tänase seisuga olen ehitanud kokku 116 autot. Soome meistrisarjas sõidab 21 SuperCar autot, stabiilselt sõidab seal 12 minu tehtud autot. Viimase nelja-viie aasta jooksul on seal esikolmikus olnud alati minu ehitatud auto. Rallikrossis ja jäärajal kokku viiekordne Soome meister Ari Perkiömäki on tulnud minu autoga Soome meistriks.

Reinsalu Sport klubis on heameel näha rallikrossis kolmekordse Eesti meistri Andri Õuna edukaid võidusõite ka autokrossi Euroopa paremiku hulgas, kus 2021. aastal on võidetud Euroopa meistritiitel ning rallikrossi Läti ja Leedu meistrivõistluste sarjas saavutatud teine koht 2022. aastal. Jah, selleks on ka kõvasti tööd tehtud.

Algul sai ettevõtted tehtud, et võidu sõita, nüüdseks on need ettevõtted edukalt omakäeliselt edasi toiminud. Spordiettevõte on muutunud tootmisettevõtteks ja ilma selleta ei oleks me nii kaugele jõudnud, nagu praegu oleme.

Esimene auto, mille endale rallikrossisõiduks ehitasin, oli Ford Fiesta Mk 6. Kõige uuemad rallikrossiautod, mida ehitame, on Ford Ka+ Active ja sellega sõidan praegu ka ise.

Panime üle nipli

Motospordis erilisi ekstreemseid juhtumisi mul pole olnud. Autoga olen kõige rohkem viga saanud autorallis, kui auto õhus pirueti tegi. Kirjutasime Kuldariga rada, ühes kohas oli viis trampliini järjest. Kaks viimast olid väga lähestikku. Ütlesin Kuldarile, et kui ma tsikliga tuleks, paneksin täiega üle kahe trampliini. Ja Kuldar kirjutaski legendi – täiega üle kahe. Võidusõidu ajal oli meil aga purunenud tagaratta kinnitus. Ford Escordil oli seitse käiku, tõmbasin seitsmenda käigu sisse ja panimegi kahest trampliinist täiega üle. Auto hüppas üle, masina tagaots oli aga kerge ja nina läks vastu maad, põhjakaitse võttis tee keskele kinni ja panime üle nipli. Sain haiget, põrutuse tagajärjel lõi selgroos kaks ketast lahti. Püsti olla ei saa, pikali olla ei saa, öeldi et tuleb opereerida. Ma polnud nõus. NL suusakoondise massöör aitas mind selles hädas, sain jälle jalule ja liikuma. Läks õnneks, et sain sellise hea spetsialisti käe alla.

Motomehe moto – aga nad saavad!

Kriitikast ja kiitusest rääkides on nii, et ega see kriitika mind üldse ei mõjuta. Mina ei tee välja sellest, mis inimesed räägivad. Mina teen oma ala ja kui ajan õiget asja, siis ei häiri mind miski. Püüan teha seda võimalikult hästi ja igasugune arvustamine mind absoluutselt ei huvita. Ma analüüsin ise. Kui aga märkus on õige, siis aktsepteerin.

Kogukonna tugi on olnud selline, et kui motokrossi sõitsin, siis oli toetamine ja kaasaelamine tugev. Toetajaid oli terve regioon ja bussitäite kaupa käidi võistlusi vaatamas. Rallikross on aga väga individuaalne spordiala. Autos oled üksi, keskendud ainult võidusõidule ja tulemusele. Mitte keegi ei suuda sind kõrvalt aidata, ise pead hakkama saama. See on tekitanudki sellise tunde, et mind ei huvita, mis teised räägivad, tean ise ja pean hakkama saama.

Rallikrossivõistlustel enne starti ma ei närvitse, sest kui põled enne starti läbi, siis ongi sõit läbi. Starti lähen alati mõttega, mis on mul motoks juba motokrossiajast – aga nad saavad! Minu jaoks on võidusõit iseenesest mõistetav loomulik olukord. See on üks minu elu osa.

Oma tulemustest pean ehk märkimist väärivaks autorallis kolmandat kohta Lõuna-Eesti rallil 2001. aastal. Tollel ajal oli tase ikka väga kõva.

Rallikrossis olen sõitnud ka rallikrossi EM ja MM sarja etappidel. Ühel Norra MM etapil oleme Andriga mõlemad võitnud kahekordset MM sarja võitjat Petter Solbergi. Osaletud on ka Põhjamaade rallikrossi meistrisarjas, kus 2007. aastal olin hooaja kokkuvõttes kolmandal kohal.

Euroopa meistrivõistluste sarjas võitsin 2007. aastal Poola etapil FIA Championship kolmanda koha karika. See oli minu rallikrossisõidu algusaastatel.

Elvas on majutusega probleeme

Elva sporditegevusest oli mul sellel suvel üks mõtlemapanev kogemus. Nimelt toimus Elvas kahepäevane üleriigiline spordifestival. Esimese päeva õhtul olid mul kolm inimest ukse taga – kas öömaja saab? Olid spordifestivalile tulnud, aga ööbimiskohta Elvas ei saanud. Nendes nappides majutustes, mis Elvas praegu on, olid kohad täis. Nii suur üritus organiseeritud ja majutus nigel. Elvas ei tohiks kahepäevaseid üritusi korraldada – pole inimesi kuskile panna. See on läbi mõtlemata.

Vallavanem on meil kihvt poiss, aga vallas asjad lonkavad. Kohalik omavalitsus peaks ikkagi mõtlema rohkem oma valla inimeste peale ning näiteks tööde pakkumistes eelistama kohalikke ettevõtteid. Oma inimestele töö andmine kasvõi kallimalt tuleb kokkuvõttes odavam kui maksumaksja maksuraha vallast välja viimine. Valla oma firmal on ka vastutus töö kvaliteedis vallarahva ees ja halvasti nad seda teha ei saa.