Valdur Born

Kuus Elva EPT jaoskonda võistlesid omavahel

Mina tulin Elvasse tööle 1960. aasta veebruaris ja töötasin 1998. aasta maikuuni. Aastatel 1960 – 1966 olin EPT Elva osakonna insener-inspektor. Valguta poldri rajamise ajal 1964 -1968 olin maaparandusmasinate insener, hiljem peainsener ja 1971. aastast juhataja.

Elva EPT eelkäijaks oli 1941. aastal moodustatud Rannu masina-traktorijaam (MTJ). Aga siis 1958. aastal muudeti need masina-traktorijaamad remondi-tehnika jaamadeks. Ja mõne aja möödudes muudeti põllumajandustehnikaks.

Kui mina siia tööle tulin, siis oli ettevõttes selline traditsioon, et toimusid suvespordipäevad ja talispordipäevad. See kestis 1990. aasta alguseni, kuni riiklik süsteem veel kehtis. Mina saan rohkem kaasa rääkida alates 1970. aastast, kui olid suvepäevad – sportlikud üritused, jaoskondade vahelised võistlused. Võistlusaladeks olid köievedu ja võrkpall kindlasti, hoota kaugushüpe, sangpommi rebimine ja vägikaika vedu. Talvel suusatamine, uisutamine ja reesõiduvõistlus ning tubasemad alad nagu koroona, lauatennis, kabe ja male. Mälumäng oli ka au sees.

Alates 1970. aastast ettevõte laienes ja siis olid järgmised jaoskonnad: remonditöökoda, automajand ja maaparanduses oli kokku neli jaoskonda – kaks maaparanduse, kolmas tegeles hüdrotehniliste ehitustega ja neljas oli turbajaoskond (freesturba vedu majanditele allapanuks). Ja nende vahel siis nii suvel kui talvel spordivõistlused käisid.

Niisugused aktivistid, kes sporti vedasid, kes ei olnud spordimetoodikud, olid: juba vanemast ajast Ivar Olševski, siis tuli Kalle Luik. Naistest muidugi Milvi Kapaun ja lühemat aega võrkpallur Riina Jaani, kes mängis Eesti teises koondises. Spordimetoodikuks tuli ülikooli väravpalli erialal lõpetanud Olavi Akermann. Elva EPTs oli kehakultuurikollektiivi nõukogu, selle esimees ja veel ka spordimetoodik. Kui oli vaja mõnda üritust läbi viia, siis kutsuti nimetatud sporditegelased ka juhatuse koosolekule.

Võrkpallis olid meil tugevad mängijad Kalle Luik ja Urmas Saar, kes oli Elva EPT automajandis tööl ja Saar sõitis vahepeal ka rallit Elva EPT egiidi all.

Kõige rohkem töötajaid oli Elva EPTs suvekuudel – üle 600 inimese. See arv oli paaril aastal, kui olid suured maaparanduse plaanid täita ja suvekuudel maaparandustööliste arv suurenes. Muidu oli töötajaid 400 ja 500 vahel. Elva EPT kehakultuurikollektiivi kuulus paarsada töötajat.

Elva EPTs tegeles jahilaskmisega eritööde mehaanik Heino Märtson. Jahilaskur oli ka ohutustehnika insener Olev Vare.

Elva EPT konkureeris teistega

Osalesime EPT süsteemis tali- ja suvespartakiaadidel. Mõned korrad toimusid EPT süsteemi suvespartakiaadid ka Elvas. Ühel korral meie võrkpallinaiskond isegi võitis ära. Kõige tugevam oli meie süsteemis Tammsalu EPT, kuid Elva EPT võrkpallimehed mehed olid teised-kolmandad.

Peale spartakiaadide olid veel nelja EPT vahelised suve- ja talimängud – Põltsamaa EPT, Nuia EPT, Elva EPT ja Jõgeva Põllumajandustehnika Koondis. Seal oli ühe alana kavas ka kangitõstmine, kus oli kõva tegija Karl Aan. Ja sangpommitõstmises oli ka meie mees Jaan Juhanson teistest kõvem. Nendel kahepäevastel kokkusaamistel tehti kokkuvõtteid ka majandusnäitajatest. Tihti oli kavas ka isetegevuskavade esitamine. Mõnikord võitsime nelikkohtumise ära – oli niisugune ränd-vakk, kes võitis, sai järjekorras selle endale. Kõige sagedamini võitis Põltsamaa – seal oli spordi hingeks üldtuntud spordientusiast Villu Ojassalu.

Endla Peetsi poolt algatatud Elva mängudel osalesid Elva ettevõtted ja ümbruskonna majanditest Nõo (üks meie põhikonkurente), Konguta, Hellenurme. Elva EPT võitis kümmekond korda toimunud Elva mängudest enamuse, ühe korra võitis ka Nõo sovhoos. Elva EPTs olid kõvad maletajad abikaasad Miia ja Endel Kitsnik, Ivar Olševski mängis ka malet. Üks reesõidu võistluse kohti oli Kulbilohus olnud kruusaaugu mäenõlval. Üsna järsk langus ja raske rege üles vedada. Reesõit oli aja peale, käid all ära ja tood ree üles. Reesõit oli meil oma talispordipäevadel ka sees.

EPT panus Tartu suusamaratonile

Üks suurüritus, millega tegeles Elva EPT ja mina isiklikult, oli Tartu Suusamaraton. Ma olin 12 aastat Elvas Tartu Maratoni finišitalituse ülem. Olen ka üks neist kümnest, kes moodustasid sihtasutuse Tartu Maraton asutava kogu. Nii nagu ta esimene kord siia Elvasse tuli. Esimene siinkandi suusamaratoni finiš oli Illil.

Elva EPT ülesanne oli Tartu suusamaratoni raja ettevalmistamine. Kogu rada oli Elva EPT meeste poolt tehtud. Kõik tuli tehnikaga üle käia, kõik kännud juurida ja ebatasasused siluda.

Aastal 1982. aastal käisin Holmenkollenis suusaspordi kultuuriga tutvumas. Grupis olid Ants Arukuusk Tammasalu EPTst, Neeme Ernits Otepää Tehvandilt, Kääriku baasi juhataja John Põldsam ja mina. Küsimus oli, et kuidas murdmaasuusatamise võistlusraja jälge sisse tõmmata. Ja siis me tegime EPTs lihtsa jäljetõmbamise masina, mis tõmbas kuus jälge korraga. Raami külge kinnitati metallist suusakujulised tõmbajad ning raskus peale. Meil oli Tartu maratonil rajamasina eest laia roomikuga traktor T130 П, millega tegime mitu aastat rada. Ehitasime Elva EPTs maratonitoimkonnale veel kümme „Burani“ kelku. Kopeerisime soomlastelt maha. Lihtne kelgukene, mis haagitakse „Burani“ taha ja millega sai vedada inimesi ja materjale. Näiteks maratoni arstiteenindusele. Peale mahtus kaks inimest. Tol ajal teist võimalust ei olnud kui et ise teha.

Abistatud sai Elvas igal pool – ega praktiliselt Elvas ühtegi suuremat üritust ei olnud, kus Elva EPT inimesed ja tehnika ei olnud kaasatud. Lihtsalt asjaolude sunnil. Läbisaamine meie inimestega oli kõigiti hea ning kunagi Elva EPT ühelegi palvele mitte millegagi ära ei ütelnud. Kui oli võimalus, siis me aitasime, küll majanduslikult, küll tehnikaga.

Mati Mallo, Kalev Pulla, Ago Markvardt

Meil olid tööl kaks tolle aja vabariikliku tasemega sportlast – Matti Mallo ja Kalev Pulla. Matti Mallo tuli 15 kilomeetri murdmaasuusatamises vabariigi meistriks ja Kalev Pulla saavutas hõbemedali. Suvel spordimehed tegid väga kõva tööpäeva maaparanduses, mis oli tugev ja mitmekülgne üldkehaline treening, ja seejärel läksid veel õhtul jooksma. Kolm korda nädalas 15-20 kilomeetrit pärast tööd.

Meie arvel oli kunagi ka jalgrattur Gennadi Pekkonen. Hilisemast ajast oli ka meie stipendiaat kahevõistleja Ago Markvardt. Ta kinkis mulle veel oma võistlussärgi mälestuseks. Kui Allar Levandi oli sõidus kõva, siis Ago Markvardtil olid hüpped ikka väga head tol ajal! Tema EPTs tööl ei käinud, tema oli meil stipendiaadina kirjas.

Spordimehed tegid maaparandusobjektil põhiliselt kuivenduskraavide kaldakindlustust. Põhiline oli vaiade sisse raiumine ja punutise tegemine. See vajalik materjal tuli neil ise teha. Vanemad mehed, kes spordiga ei tegelnud, tegid juba talvel võsa, kas kirvega või mootorsaega, valmistasid ette vaiad ning punutiseks kasutatavad jämedamad vitsad. Sportlased pidid kevadel kõik enesele ise valmis tegema. Küllaltki palju raiuti tol ajal võsa käsitsi, võsasaage ei olnud. Hiljem juba saime läänelikku tehnikat ja läks asi lihtsamaks.

Ka müra kaitsvaid kõrvaklappe tol ajal ei olnud. Vaiade sisse tagumine oli raske töö – üle poole meetrise vaia pidid maasse lööma suure haamriga. Peale selle tuli mätas lõigata. Traktori taga oli mättalõikaja, see lõigatud mätas tõsteti käsitsi plaadi peale, plaat sõitis kraavini, sealt siis loobiti ta kalda peale ja siis see kaldakindlustaja mees pani nad sinna punutise taha äärde, kas pool meetrit või olenevalt pinnasest. Väga raske töö oli! Teenistus oli hea, aga töö oli raske. Matti Mallo oli praktiliselt kuni EPT lõpuni meil seal tööl. Hiljem juba kasutasime vaiade sisse löömiseks suruõhuhaamrit, mis on kompressori taga.

Spordiehitused

Millega Elva EPT veel tegeles, olid spordiehitused. Põhilised Otepää spordirajatised 1970-1980ndatel aastatel tehti Elva EPT masinapargi abil. Kõige parem objekt oli meil 1979. aastal Tehvandi rolleriraja muldkeha ehitus. Seda tööd juhtis Rein Abel. See oli 1980ndate aastate alguses üks Euroopa paremaid, oli küllaltki keeruline kurviderohke trass. Asfaldi paigaldas Valga KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor). Selle töö eest sai Elva EPT Nõukogude Liidu spordikomitee poolt, just enne 1980. aasta Moskva olümpiamänge, osta ühe kasutatud bussi. Tol ajal oli transpordivahenditega, bussidega kitsas.

Samuti on Kääriku spordibaasis praktiliselt kõik mullatööd Elva EPT meeste tehtud. Meil oli nende tööde jaoks üks eraldi mees – Eduard Täär, kes oligi põhiliselt kogu aeg spordiehituste mullatööde peal. Ta oli väga hea käega mees, ise Otepää kandist pärit.

Üks raske objekt oli Tehvandi suusahüppemäe nõlva ümberehitus. See oli omaette „pähkel.“ Oli vaja järsu kallakuga maandumisnõlva planeerida, murdsime pead, et kuidasmoodi seda teha – kas suure buldooseriga või siis väikesega. Kas siis suure buldooseri abil hoiame trossiga seda väikest kinni? Aga lõpuks tuli välja hoopis niimoodi, et kõige lihtsamalt – üks julge mees, traktorist Ivanov riskis ja planeeris nõlva üksinda. Nii et ta sõitis sealt pervest alla ja planeeris selle nõlva ära. Ilma närvideta inimene. Oi see oli õudne vaadata!

Hiljem osalesime ka Otepää laskesuusatamise staadioni ehitusel. Muidugi kõige suuremate Otepää sordirajatiste ehitusel Elva EPT enam kaasa ei teinud.

NSV Liidu suusakoondise treeningubaas, nn Pentagon on Valga KEKi poolt rajatud ehitus.

Elva EPT tegi ka esimese tervisespordi raja Elvasse. See oli Arbi metsas. Rajal oli tervelt kuue meetri pikkune rippes kätega edasi mineku redel, kahesugused tõstmise palgid ja postid ja veel atraktsioone sporditegemiseks. Seda kasutati päris aktiivselt.

Andres Born ja Toomas Born

Minu vanem poeg Andres ja noorem poeg Toomas harrastasid noorteklassis kahevõistlust. Ago Markvardt ja minu noorem poeg Toomas olid pinginaabrid. Mõlemad pojad olid andekad kahevõistlejad, Toomasel läksid hüpped paremini. Talle istus see asi. Kuid keskkoolis pidasid nad koolis õppimist spordist tähtsamaks. Loobusid tippspordist, Ago Markvardt läks edasi. Koos Tõnu Haljandiga ehitasime ja korrastasime Elva hüppemäe. Meie poolt oli põhiliselt tehnika, sest meil spets puidumehi ei olnud. Aga mullatöö ning kruusakoormad olid meie poolt. Varem oli suur hüppetorn Vellaveres. Ka seda püüdis Elva EPT remontida, aga millegipärast see profiil oli vale ja nii ta jäigi tegemata.

Andres ja Toomas hakkasid tegelema jahilaskmisega Vello Volmeri juures. Kui üldse Elva spordiaktivistidest rääkida, siis esimene on Richard Anton ja teine suurus on Vello Volmer. Mina hindan teda igatpidi väga kõrgelt. Eriti ilmnes mehe sisu, kui ta sai laskespordibaasi direktoriks. Elva spordiaktivistidest nimetaksin veel ühte – Aleksander Menning.

Vello Volmeriga sai EPT rahvas väga hästi läbi, nii majanduslikult kui ka inimlikult. Vello Volmer ehitas Elektrivõrkude Elva jaoskonnapunkti Kulbilohus välja, oli väga kõva organiseerija mees. Ja spordimees ja jahimees.

Jahilaskmise treeningul harrastas Andres kaarrada ja Toomas kaevikrada. Toomas täitis seal isegi meistrikandidaadi normatiivi. Aga siis läks sõjaväkke Riia spordiroodu ning seejärel ülikooli. Lõpetas keskkooli kiitusega ja asus eesti keelt ja kirjandust õppima.

Klubi saalis – autoremont …

Kultuuritööl oli Elva EPTs üksvahe koguni kaks inimest peal. Kui 1990ndate aastate keskel suurettevõtted lagunesid, ja nii juhtus ka meie asutusega, pakkus EPT juhtkond Elva linnavalitsusele, et ostaksid linnale selle klubimaja ära. Aga linnavalitsus polnud nõus. Ja siis meie ilusast saalist tehti autoremonditöökoda, praegu seal vähesel määral ainult üks mees teeb diagnostikat. Endine omanik Kaido Kompus läks pankrotti, ma ei teagi, kes praegu see omanik on. Kahju, et see maja nii tühjalt seisab, niivõrd odavalt oleks linnavalitsus ta saanud. Millegipärast linnavalitsusel oli selline eelarvamus, et – no see on nii kauge koht, et kus see rahvas sinna käib. Ometi tol ajal, kui Elva EPT klubisse suurtele üritustele käidi, ei olnud ju igas peres autot, nüüd on igas peres üks või kaks autot! Elva linnavalitsusel olid teised plaanid.

Isegi hiljem oleks võinud kasutada teda näiteks ringide läbiviimiseks, sest ruumid olid kõik täiesti korras, ehk võib-olla väike sanitaarremont oleks kusagil vaid vajalik olnud.

Elva praeguse laululava metallist kandekonstruktsioon on Elva EPT töö resultaat. See käis abistamise korras; näiteks ekskavaator oli meie poolt. Kasutasime karprauda. Röntgeniga kontrolliti ära, et keevitusliited raskusele laitmatult vastu peavad. Täitevkomitee aseesimees Rein Kuku oli siin praktiliselt töödejuhataja. Tol ajal oli remondi- ja ehitusvalitsus küllaltki vilets, no ei saanud muidu, kui ei ole juures. KEKi Elva jaoskond tegi puiduosa.

Elva EPT siseujula

Üks asi, millest kahju on – Elva EPT alustas Elvasse ju siseujula ehitust. Ja ujula küna sai valmis Kirde tänavale katlamaja kõrvale. Terve projekt oli valmis, kõik materjalid olid olemas ja pidime töödega alustama. Talvel, jaanuaris. Saime rahad peale, et alustame ehitust. EPT ehitusmehed ütlesid, et mis me hakkame müüri laduma jaanuarikuus külmaga! Et me teeme palju kiiremini ja kvaliteetsemalt kui hakkame seda tegema märtsis või aprillis. Olenevalt ilmadest. Noh – nõus! Aga rubla kurss langes mitukümmend korda ja aprilliks ei olnud sellest minu rahast enam mitte midagi järel ja enam ma ehitust jätkata ei saanud. Kanalisatsioon oli sees, kõik nulltrassid tehtud, see pumbamaja, mis hakkab veega varustama, oli olemas. Praegu asub seal pumbamajaks ehitatud hoones hambaravi. Kõik oli olemas. Oli mõeldud kolme rajaga 25-meerine bassein, 5-meetrine hüppetorn, alla keldrisse kahe reaga bowlingu (keegli) rada, raskejõustiku ruum (väike jõusaal). Esimesele korrusele teenindusruumid ja ülemisele korrusele olid ette nähtud hotellitoad. Bowlingu rajad olid mul eelnevalt kõik Hollandi eeskujul järele uuritud. Moodne veepuhastusseade oli rootslaste ja prantslastega läbi räägitud.

Too oli hull aeg, selles osas ma linnavalitsust ei süüdista, aga et Elva linnavalitsus EPT maja ära ei ostnud, selles osas küll. See oli suur viga linnale.

Ma veel rääkisin muidugi, kui siin see suur plaan oli, et hakatakse Elva sauna juurde ehitama ujulat. Ma siis ütlesin, et EPT juures on kanalisatsioon kõik sees, trassid on sees, et arvestatagu ka sellega. Aga noh see ei meeldinud kellelegi. See kõik on aegunud. Nüüd tulevad uued projektid ja kõik on palju kallim. Teenindus on kallis – lihtsalt ujula vesi maksab, vee soojendamine.

Kui meil linnasaunagi ei ole. Eestimaa peal ainult arvestatakse rahas kõike, aga mis inimeste elukeskkonda paremaks kujundaks, sellega ei arvestata.