Urmo Ustav

Väljakutsed ja kogemused spordialadel on hea elukool

Sündinud olen 26. märtsil 1982. aastal Elvas. Esimesed 12 aastat sai veedetud kõik Elva kooli(de)s. Algklassis oli meil palju spordihuvilisi – isegi klassijuhataja Tiiu Ilves, Kristjan Ilvese vanaema, käis meiega suusatamas ja andis ka esimesi kehalise kasvatuse tunde.

Spordihuvi algas võrkpallipalliplatsi kõrval

Esimesed mälestused spordist on sellest ajast, kui käisin isaga võrkpallitrennis kaasas. Olin siis piisavalt vana, et kahel jalal ringi joosta ja Elva Algkooli võimlas vaadata, kuidas isa võrkpalli mängib. Kuna sealsed väljaku piirid jooksid mööda seinaääri, siis minu mänguväljak oli võimla mattidel. Seal sai siis iseseisvalt või koos teiste lastega mängitud ja samal ajal vaadatud, kuidas seda palli lennutati. Mõnikord jooksime ka mööda koolimaja, mängides erinevaid jooksumänge. Sellised trennides kaasaskäimised jätkusid ka siis kui valmis gümnaasiumi hoone ja ma esimesse klassi läksin.

Aastatega kujunes meil päris hea sats

Võrkpalliga alustasin 1992. aasta sügisel kolmandas klassis, kui klassivenna isa – väga hea jutuga Enn Kangur tuli kooli rääkima, kuidas plaanib hakata võrkpalli treeninguid läbi viima ja lubas tragimad Soome võistlustele sõidutada. Muidugi tekkis paljudel koheselt huvi. Lisaks reisihuvile oli mul aastatega tekkinud ka suur soov ja unistus osata isaga koos võrkpalli mängida.

Esimeses trennis, mis toimus Verevi rannahoones oli kokku tulnud üle 40 samavanuse koolilapse. Enn näitas sööduharjutused ette, mida siis püüti imiteerida. Hüppeid harjutasime treppidel. Altsöödu harjutus oli esialgu kätele päris valus. Paljud jätsid pooleli, kuna kätele tekkisid sinikad. Kasutasime tookord valgeid Gala palle, mis nii pehmed ei olnud kui tänapäeva Mikasad.

Kuna Verevi rannahoone oli talvisel ajal külm, siis algul sai Elva algkoolimaja võimlas trenne tehtud. Aga kui see jäi väikseks, siis kolisime Nõo kaarhalli (tänane Rannahall), kus oli suur võrkpalli-, korvpalli- ja sulgpalliväljak.

Lapsi ja noori, kes aastatel 1993-2001 võrkpallitrennis käisid oli vahelduva eduga päris palju. Klassikaaslastest olid pigem vähesed, kes üldse võrkpalli trenni polnud sattunud. Aastatega kujunes meil päris hea sats, kellega koolinoorte võistlustel põhikooli ealistena isegi gümnasistide elu raskeks tegime. Tartumaal oli meil põhiline mõõduvõtt nõokatega, kus oli vastas meie oma trenni kutt Rain Raud (hiljem meistriliigas) ja meie poolel Priit Luik (hiljem meistriliigas), treeneri poeg Sven Kangur, Revo Doboži, Ken Järveoja, Sander Savi ja mina. Hiljem liitusid ka Sandri noorem vend Raul Savi ning Kristjan Rautsik. Hooajati oli osalejaid teisigi.

Trennides käis meil ikka ca 20 last. Treener Enn pani mind mängima temporündaja positsioonile – ilmselt just hea põrke tõttu. Samas libero positsiooni me ei kasutanud ja seega sain ka tagaliinis vastuvõttu harjutada. Mitmeid aastaid käisime ka Soomes PowerCupi turniiridel või Ennu endiste võrkpalli kasvandikel (Enn andis Soomes võrkpalli trenne varasemalt) külas mängimas.

Tallinnas palliplatsil C-Connect meeskonnaga

Pärast Elva Gümnaasiumi lõpetamist siirdusin Tartu Kutsehariduskeskusesse infotehnoloogia erialale (2001-2003). Seal jätkasin võrkpallitreeninguid ja samal ajal käisin ka elvakatega võistlustel. Kutsekooli võrkpallitreener olevat samuti olnud Enn Kanguri endine õpilane ja Ennu nimi oli justkui parooliks, et ma saaksin soositute hulka. Paar aastat käisin ka kutsehariduskeskuse eest võistlustel, aga sellest väga eredaid mälestusi peale võitude ei olnud. Edasised IT-õpingud jätkusid Tallinna Majanduskoolis (2003-2006).

Esimesel Tallinna-aastal käisin ikka veel elvakatega igal nädalavahetusel Rahvaliiga võistlustel. Sõit ühistranspordiga võttis kohutavalt palju aega – ligi 2×5 tundi. Samal ajal tuli koolis ise võrkpallitrenne korraldama hakata, et kuidagi vormi hoida. Järgmisel aastal liitusin juba Tallinnas võrkpallimeeskonnaga C-Connect, kuhu oli koondunud Eesti võrkpallikohtunike koorekiht. Meil läks täitsa hästi. Põhiliseks salarelvaks olidki meie rahvusvahelised kohtunikud, kelle abil just tugeva vastase nõrka psüühikat ära kasutades võite nautisime. Ka siin mängisin valdavalt temporündaja positsioonil. Enamik hooaegasid oli meil sidemängijaks endine noortekoondise sidemängija ja rahvusvahelise kategooria kohtunik Margus Kupp. Kupp oli nõudlik ja tõstis ka siis temposse kui vastuvõtt oli kolm meetrit võrgust eemal.

Hooajal 2004/2005 saavutasime C-Connectiga võrkpalli Tallinna teises liigas esikoha. Hooajal 2005/2006 liitusin võrkpallimeeskonnaga Aatomik, kes mängis esiliigas väga kogenud mängijatega. Nende hulgas ka hillisem Eesti Võrkpalli Liidu president Hanno Pevkur. Toona oli tunne, nagu mängiks väljakul koos viie treeneriga, kellel igaühel lahendusest oma nägemus. Sidemängija tõste stiiliga harjusin alles hooaja teises pooles. Sain aru, et minu pikkusest (183 cm) jäi temporünnakul vaatamata heale hüppele pikemate mängijate vastu väheseks.

Paaril viimasel õppeaastal Tallinna Majanduskoolis esindasin majanduskooli tudengeid spordi ja avalike suhete valdkonnas.

Mängijana mitmetes koosseisudes

Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuri õpingutel (2006 – 2011) jätkasin nii C-Connectiga kui mängisin ka CuuClubis ning osalesin tudengitevahelistel mõõduvõtmistel ja mujal, kuhu kutsuti. Eredalt on meeles kursavenna kommentaar: Urmo, ma pole veel nii “korrumpeerunud“ mängijat kohanud – kas on mõni võistkond või liiga, kus sa ei mängi? Nendel aastatel sai TudengiPalli (tänane Ylipall) turniiridel võidetud mitmeid pimevõrkpalli turniire.

Võrkpallimeeskonnaga C-Connect saavutasime hooajal 2006/2007 võrkpalli Rahvaliiga B-grupis III koha 86 võistkonna hulgas ja järgmisel hooajal olime neljandad. Hooajal 2015/2016 võitsime esikoha Rahvaliiga segavõistkondade teises grupis. See oli lahe hooaeg, kus sai nüüd juba nurgamängijana nautida ideaalseid tõsteid, mille autoriks oli endine pikaaegne Eesti koondise sidemängija Reet Sepp. Hooajal 2016 läks C-Connect laiali ja loobusin võrkpallist. Tegelesin pigem ronimise-, frisbee- ja aerutamisega.

Tiimikaaslastele „vanameister“

2017. aasta sügisel kutsus Tanel Kokk uurima, et kas pall ikka endiselt ümmargune on. Algus oli kohutavalt raske. Teoorias teadsin hästi, kus pean olema, mida tegema, aga keha ei tulnud järgi. Läks ikka mitu kuud enne kui taas suutsin pallile pihta ja koordinatsiooni paika saada.

Hooajal 2020/2021 mängisin meeskonnaga Tallinna Hundid Rahvaliiga 3. tugevusgrupis. Osalesin esmakordselt sidemängijana. Olin alati soovinud täiskohaga seda positsiooni mängida, aga pidevalt oli mõni kogenum või andekam. Huntide meeskonnas oli algul suhtumine, et kui Urmo side on, siis see on puhas raiskamine. Kes siis palli vastu võtab ja maha lööb? Paraku mõni teine positsioon mind nii madalas liigas väga ei motiveerinud. Me küll võitsime sügisel alagrupi, aga siis jäi hooaeg koroona viiruse leviku tõttu pooleli.

Paralleelselt käisin võistkonna Plaan B trennis, kuhu sain järgneval hooajal (2021/2022) ka ametliku kutse neid Rahvaliigas esindada. Seal on mu roll olnud pigem toetav – olen satsi kõige kogenum mängija ja sekkun vajadusel ükskõik mis positsioonile. Tiimikaaslased kutsuvad mind tögades vanameistriks. Eelmisel hooajal oli võistkond Plaan B Rahvaliiga 1. tugevusgrupis kolmandal kohal, 2022/2023 hooajal tõusime teiseks.

Süstamaratonid – seiklused ja elamused looduses

Ülikooli ajal liitusin Üliõpilasesindusega ja hakkasin juhtima sporditoimkonda. Ühtlasi kuulusin üliõpilasesindajana TTÜ spordikeskuse nõukogusse (2007-2010) ja TÜ Spordiklubi juhtkonda (2009-2010). Peale ülikooli olen töötanud erinevates Eesti suuremates ettevõtetes IT projektijuhina.

Ühtlasi on võrkpalli osakaal pigem langustrendis olnud ja muud alad tõusutrendis. Aastal 2012 tegin oma elu esimese maratoni – selleks oli Võhandu Maraton (100km) kahese süstaga. 2023. aastal osalesin oma kaheteistkümnendal Võhandu Maratonil, mis oli kokkuvõttes 26. maraton.

Meie perel oli igasuvine traditsioon käia paadimatkadel ja sealt tekkis aerutamise huvi. See on vaieldamatult pannud mind huvi tundma seikluste, looduse ja looduses liikumise vastu. Ühtlasi on see õpetanud, et ka rasked olukorrad on väärt pingutamist hea tulemuse nimel.

Olin 6-aastane kui pere ja peretuttavatega Piusale süstamatkale läksime. Perekonna kohtumistel ikka meenutatakse seda legendaarset matka erinevate seikadega. Näiteks kuidas me kärestikus Taimen II süstadel põhjad alt ära sõitsime ja paadis olles isa sõber Meelis ühe käega ülikooli fototehnikat peakohal hoidis ning teise käega aeruga kaldale tüürida püüdis. Suviti paadimatkadel käimise traditsioon on säilinud tänaseni.

Hiljem Võhandu maratone läbides olen ikka mõelnud, et kuidas me 20 km ürgorgu kaks-kolm päeva läbisime? Vastus peitub ala väheses populaarsuses tol ajal. Nimelt siis olid jõed sissekukkunud puid jms võsa täis. Seetõttu üks paatkond läks kirvega ees ja raius rada vabaks seal, kus paate ei saanud isegi üle puude tõsta.

Kuus erinava ala maratoni ühe aastaga

Spordiala valiku osas ma ei usu, et on olemas õige või vale spordiala. On ala(d), mille tegemiseks on soodne keskkond ning motivatsioon.

Võrkpalli jaoks oli selleks kõik tingimused loodud ja seda mängin tänaseni võimalusel iganädalaselt. Samas on olnud ka perioode, kus ma olen mõelnud et “Aitab! See nüüd on viimane hooaeg”. Aga suvine puhkus ja aeg-ajalt rannavolle trennid tekitavad taas soovi sügisel saalihooajaga alustada.

Erinevate alade maratonid tekkisid just siis kui võrkpallis tundsin madalseisu ja tahtsin midagi uut proovida. 2012 sügisel saigi võetud eesmärgiks läbida järgneval aastal kuus erineva ala maratoni ühe aastaga. Maratonideks sai valitud: Tartu Maraton (klassikasuusk, 63km), Võhandu Maraton (kahekohalise süstaga, 100km),Tartu Jooksumaraton (maastikul 23km), Tartu Rattaralli (maanteedel,135km), Tartu Rulluisumaraton 48km, Tartu Rattamaraton (maastikul, 89km).

Plaanide tegemise ajaks polnud ma juba üle 10 aasta suusatanud. Enne seda vist oligi gümnaasiumis kui õpetaja Menninguga kohustuslikus korras maratoni rajal sai käidud. Rulluiske ma polnud kunagi jalas hoidnud, sest polnud varustust. Puudus ka kaasaegne suusavarustus ja jooksmas käisin kümme aastat vanade lagunenud tossudega. Õnneks aitas Are Altraja saada hea soodustuse Sportlandist ja sain nii suusavarustuse, rulluisud kui ka uued jooksutossud.

Tartu ja Võhandu kulgesid küllaltki plaanipäraselt. Talvel sai suusatatud üle 400 km, õnneks oli lumine talv. Aga edasi läks juba keerulisemaks.

Kuidas ma kaotasin jooksumaratonil kahele kepikõndijale

Maratone planeerides ei osanud kogenematusest tähelepanu pöörata sellele, et enne jooksumaratoni mul väga palju aega trenni teha ei olegi. Maratonini oli nimelt kolm nädalat. Aga kui keeruline see jooksmine ikka olla saab?! Esimese nädala taastusin Võhandu Maratonist teise nädala tegin liiga palju trenni (jooksin nädalaga ca 70km). Ilmselgelt tekitasin sellega põlvedele ülekoormuse, mis kergelt tundlikuks muutusid, mistõttu kolmanda nädala ma sisuliselt puhkasin.

Jooksumaratoni starti minnes oli tundlikkus endiselt veel alles. Joostes süvenes see keskmiseks valuks. Kolmeteistkümnendal kilomeetril oli valu juba selline, et tuli vahepeal kõndida. Samas kui kiirabi jms meditsiini personali nägin, siis püüdsin ikka jooksusammu näidata ja mitte nii valugrimmassilist nägu teha. Katkestamine ei tulnud kõne allagi. Tahe oli nii tugev, et oleksin kasvõi lõpuni roomanud selle distantsi. Sedasi ma siis jooksin ja vahepeal jälle kõndisin. Lõpupoole rohkem kõndisin kui jooksin ja umbes viis kilomeetrit enne lõppu tormas minust üks kepikõndija mööda. Mu esimene reaktsioon oli: Mida pekki?! Kus tema siia sai? See tõmbas mu motivatsiooni ikka täiesti maha ja helistasin sellises agoonias isale, et ta valuvaigistid finišisse kaasa võtaks. Püüdsin vaikselt edasi lonkida, jooksusammudest oli asi kaugel. 500m enne lõppu läks teinegi kepikõndija minust mööda. Seekord oli tegemist naisterahvaga ja tal oli tempo natuke aeglasem. Püüdsin teda jänesena kasutada, et vähemalt kuidagigi end tema tempos hoida. No paarsada meetrit sain edasi ja siis lasin tal minna. Finiši koridoris püüdsin end jälle kokku võtta ja natuke kiiremaid samme näidata. Finiš – tabletid – puhkus.

Rulluisumaraton – “ärge minu järgi küll sõitke, ma võin ju kukkuda!”

Järgnesid sisuliselt kolm nädalat puhkust ja Rattaralli, milleks ma väga ei treeninudki vaid lasin sisuliselt suusatamise vormi pealt. Rattarallile läksin täiesti tavalise maastikuratta ja tossudega – ei mingeid klambreid. Justkui täiesti tavaline turist. Selleks ajaks olin õppinud ka maratoonarite põhitõe – distants ei tapa, tempo tapab.

Rulluisu maratoniks sai natuke iseseisvalt trenni tehtud ja sõidetud mitusada kilomeetrit. Pidurdamisega oli küll probleeme, aga muidu 100mm ratastel uiskudega tundus kiirus piisav, et Jõgevalt Tartusse uisutada. Maratonile läksin koos sõber Riho Külaotsaga. Vahetult peale starti leidsin kohe hea tempoga grupi. Kahjuks Riho jäi kuhugi toppama ja mõtlesin, et ju tal väiksemate uiskudega raske sellist tempot hoida. Minu grupp aga aina suurenes. 20km peal oli meid juba ca 30 ja inimesed muudkui liitusid. Olin grupis teisele positsioonile tõusnud ja uisutasin ühe 60ndates aastates hallipäise härra taga.

See oli uskumatult äge tunne kui nii suur grupp laskumistel esimesi uisutajaid tagant tõukas. See oli rong! Me möödusime üksikutest sõitjatest kui kiirteel lennates. Mõne aja pärast muutus seljatagune rahutuks ja hõigati: vahetage see vanamees seal ees välja, ta väsib ära muidu. Koputasin siis vanale tagasihoidlikult õlale ja uurisin, et kas ta ehk soovib tagapool puhata? Seejärel nägin vanahärra kohkunud pilku, kes oli just mitukümmend kilomeetrit gruppi vedanud ja lausus: “Oi, ärge minu järgi küll sõitke, ma võin ju kukkuda!”. Seejärel tõmbas end suurest grupist kõrvale ja jäi omapead. Võtsin siis kohusetundlikult grupi vedamise üle, aga kilomeeter hiljem polnud mu selja taga enam kedagi – olin uue tempoga hea grupi ära lõhkunud.

Tartu Rattamaraton

Tartu Rattamaratoniks olin treeninud peamiselt erinevatel suvistel rattamatkadel. Kilomeetreid oli piisavalt. Maratonil start oli küllaltki ajakulukas enne kui normaalselt liikuma sai. Aga taas õnnestus saada mõnusa tempoga punti. Kui ootamatult esimene toidupunkt tuli, lagunes grupp laiali ja ma mõtlesin et “ah esimene toidupunkt on nõrkadele, võidan aega ja uhan edasi”. Tundus, et olin suuremast massist pigem esimeses kolmandikus kuni äkki tundsin, kuidas silme eest hakkab virvendama ja kops on täiesti punases. Haamer! Võtsin siis end raja kõrvale istuma enne kui täiesti ümber kukun. Istusin maha, võtsin oma Snickersi ja vaatasin kuidas inimesed muudkui möödusid. Helistasin isale, et ma pole planeeritud ajagraafikus ja tulen vaikselt, annan Hellenurmes teada millal ta finišisse vastu võiks tulla. Metsavahel oli palju niiskeid ja pehmeks vettinud kohti, kus rattaga sõitmine oli keeruline. Võtsin ratta käekõrvale ja jalutasin edasi kuni minust möödus üks vanatädi, kes ratas käekõrval silkas minust mööda nagu noor hirv. Olin taas hämmingus, et kas tõesti ma võistlen sellisel tasemel. Püüdsin ikka tädi tempos end hoida, aga libedatel tõusudel ta lihtsalt jooksis eest ära. Kätte sain ta alles siis kui sai jälle rattaga mäest alla sõita – siis tal sai ilmselt julgus otsa.

Vaatamata viperustele ja õppetundidele oli 2013 maratonide aasta edukas – kuus finišit ja hunnik medaleid.

Kuidas minust kärestikuaerutaja sai

Kärestikud on mind paelunud juba lapsepõlve matkadest. Aeg-ajalt sai vaadatud Youtube´st kärestikes aerutajaid ja unistatud, et kunagi tahaks ka minna korralikule mägijõele.

Olin pikalt mõelnud, et Võhandu maratoni võiks läbida üksi. Esimesed kuus aastat sai seda tehtud kahese süstaga. 2018. aasta kevadel tekkiski võimalus soetada omale vähe kiirem paat Tahe Wind 505. Kuna see oli minu jaoks algul natuke liiga ebastabiilne, siis sellega sõitma õppimiseks läksin Sea Kayaking Estonia poolt korraldatud voolava vee koolitusele Soomaale. Seal tutvusin Rivo Lemmikuga, kes mainis, et plaanib Võhandu maratoni läbida ja tuli teadmisi ning oskusi hankima. Ühtlasi rääkis väga inspireerivalt, et peale maratoni on neil sõpradega plaanis Alpidesse kärestikele sõitma minna.

Alpides olles postitas Rivo väga ägeda video sotsiaalmeediasse, kuhu lisasin kommentaari: “Sellise kärestiku video postitamine FB-sse peaks olema kriminaalselt karistatav! St nüüd on asjaolud sellised, et ma tahan ka seda teha, mida ma just siin nägin! Ja mis veel hullem, ma usun, et ma olen piisavalt napakas, et sellega hakkama saada. Ma olen plindris nüüd! Aitäh!”

Rivo sai mu peenest vihjest aru ja 1,5 nädalat hiljem istusin juba esimest korda Pirita jõel kärestiku paati ja sealt alates hakkas pigem teadlik aerutamise treening ja jõgede lugemise õppimine. Esimese mägijõgede matka tegin kaasa täpselt aasta hiljem Soča jõel Sloveenias.

Esimene kärestiku aasta oligi kõige vägevam. Minu jaoks oli üllatav, et tegemist ei ole ainult aerutamisega. Tuleb aru saada, et see on siiski eluohtlik kui teha seda hooletult ja planeerimata. Väga oluline osa on ka enese ja kaaslase päästmise oskus. Jõgedel ohtlikud olukorrad võivad eskaleeruda sekunditega ja pole aega oodata kui päästeamet vms kohale jõuab. Esimesed sekundid/minutid on kõige olulisemad. See on ka põhjus, miks üksi ei ole mõistlik aerutama minna.

Alustuseks käisin alpinistidega eriolukordade koolitusel, et suudaksin ka kanjonites hädas olevaid kaaslasi laskudes ja üles ronides aidata. Nt õppisime käepärastest vahenditest tegema kanderaami ja haavatu sellega mööda kaljuseina üles ja alla transportima. Just see pääste pool on pea sama lahe kui kärestiku aerutamine isegi. Paralleelselt käisin tol suvel palju Võhandu jõel Leevi kärestikus, kus tegin ka oma esimese eskimopöörde voolavas vees. Sel suvel asutati ka Eesti Kärestikuaerutajate klubi, kus olin üks esimesi liikmeid.

2018 aasta sügisel käisime Soomes Neitikoskil laines surfamas ja kärestikus ujumist õppimas. Mitteametlikult lõime ka kärestikuujujate klubi, mis koondab kärestikes ujujaid, keda eriti silmapaistvate ujumistega premeeritakse rändkarikaga. Selle karika olen ka mina välja teeninud kui 2021. aasta kevadel Jõelähtme ja Jägala jõel aerutades paadiga puu alt läbi käisin ja ligi 600m kärestikes ujuma olin sunnitud. Mulle oli ehmatus suur, aga paati päästeti veel tunde.

Talviti on meil treeningud basseinides (Tartus ja Viimsis), kus õpitakse ja lihvitakse nii eskimopöördeid kui ka muid elemente. Suvel ja kevadel käime väljaspool Eestit kärestike treeninglaagrites ja festivalidel. Viimased paar aastat on maailma TOP2 hulka kuuluv Soome freestyle kärestikuaerutamise meister Visa Rahkola meile Neitikoskil treeninglaagreid teinud.

Kogukonna tugi ja Aasta Isa

Nii nagu maailmameistritel on reeglina suur toetus just pere poolt, siis ka minul, aga mina pole lihtsalt veel tippu jõudnud. Aega ju on.

Hiljem, kui võrkpallist küllastumus hakkas tekkima ja maratone tegema hakkasin, on olnud peamiselt isa koos mõne pereliikmega saatetiimis.

Kogukonnal ja kaasaelajatel on alati suur roll sportlase kujunemisel. Mäletan siiani Tartumaa koolinoorte võistlusi Elva Gümnaasiumis, kui sai terve koolipere ees mängitud. See sundis pingutama ka kehvematel päevadel. Ka nüüd, kui olen rahvaliiga mänge Tartumaal mänginud, on mõni pereliige ikka väljaku ääres kaasa elamas.

Võhandu maratonidel on juba traditsiooniks saanud, et mu saatetiimis on isa ja teised pereliikmed. See annab väga palju jõudu ja motivatsiooni rajal juurde, kui mõni sõber või lähedane sulle raja ääres kaasa elab. Üksi oleks kuidagi nüri seda 100 km läbida.

Ka erinevatel Tartu maratoni sarja üritustel on pigem isa see, kes finišis mind ootamas on – jah, mul on Aasta Isa.

Tähtis on ka vaimne treening

Võrkpall on kindlasti väga palju treeninud mu närvisüsteemi. Mäletan, et lapsena võis treener kihla vedada, kui Urmo viimast punkti servima läks, siis tuleb 95% eksimus. Sellele juhtis tähelepanu ka isa: “Muidu mängid hästi, aga serv peab ohtlik olema!”

Pikapeale sai treeneriga tehtud kokkulepe, et esimene serv tuleb panna kindla peale ja järgmisega võib riskida – siis ei teki vähemalt kahju. Sedasi kujuneski välja mul maine, et ma olen servijoone taga 50% mees – esimene punktiks, aga teise tahtsin panna ju veel paremini ja sellega tuli ka kohe eksimus.

Peale seda kui Tallinnasse tulles Mati Ende mu “50% servide” pärast ette võttis, tekkis oluline muutus. Tema sõnum oli tegelikult lihtne: Urmo, sulle sobib planeeriv serv. Vali vastaste seast ohver ja mängi tema vastuvõtuga. See hakkas järjest paremini toimima. Nüüd ollakse mu pallingute vastuvõtmisega pigem hädas ning tihtipeale mul võistlustel väga pikalt servida ei lubata ja võetakse time-out.

Närvisüsteemi on aidanud parandada ka mediteerimine ja ekstreemsport

Mediteerimise juurde jõudsin, kui ühel pingelise tööpäeva õhtul negatiivset uudist kuuldes tekkis rinnus tugev valu ja hapnikupuudus. Õnneks tol korral midagi tõsisemat polnudki, aga see oli minu jaoks piisav signaal, et midagi peab muutuma. Kuna teisi muuta ei saa, siis peab see muutus toimuma minus endas ja minu suhtumises. Mõni nädal hiljem olin juba koos kolleegiga Eesti Budakoja mediteerimise koolitusel kirjas, kus õpetati erinevaid mediteerimise tehnikaid. Avastasin, et tegelikult olin juba lapsest saati alateadlikult kõndides mediteerinud.

Edasi tekkis mul huvi erinevate hingamise meetodite osas. Lugesin nii Wim Hofi Meetodi raamatut kui käisin ka vabastava hindamise teraapias ning muudel koolitustel. Nüüd neid tehnikaid kasutades on ka kärestikes aerutades lihtsam adrenaliini taltsutada, sest adrenaliin tarbib väga palju hapnikku. Parem oleks kui suudad paadiga pea alaspidi olles rahulikuks jääda ja oodata, millal tekib see moment kui tuleb teha otsustav eskimo pööre.

Väljakutsed ja saadud kogemused spordis on hea elukool

Kõige olulisem eeskuju lapsena oli kindlasti isa, kes mängis võrkpalli ja kellega sai lapsena koos Elva staadionil ja metsas jooksmas käidud. Ema tegeles nooremana laskmisega, aga hiljem käis pigem hobikorras suusatamas. Laskmise huvi mul väga pole, aga suusatamas käin võimalusel hea meelega.

Alasid, mida proovinud olen, on palju: judo, korvpall, lauatennis, tennis, sõudmine neljase paadiga, sukeldumine, jäähoki, kabe, male, kergejõustik, köievedu, laskmine, benji- ja langevarjuhüpped, orienteerumine, matkasport, golf, ratsutamine, saalihoki, noolemäng, petank, purjetamine (sport purjekaga), rulasõit, kepikõnd, sulgpall, triatlon, squash, airsoft, paintball, koroona, kiiruisutamine, kurling, keegel, bowling, pokker, rogain, rahvastepall, jne.

Alad, mida olen teadlikult trennis, koolitusel või suuremal ja vähemal määral harrastanud on võrkpall, maratonaerutamine, kärestikuaerutamine (freestyle, downriver, slaalom), ronimine, jalgrattasport, suusatamine, frisbee, disc-golf, rulluisutamine, võistlustants, ujumine, lumelauasõit, veelauasõit, vibulaskmine, kardisõit, alpinism (koolitused), seiklussport, piljard, kiiking.

Mulle väga meeldib proovida uusi alasid ja samas ka iseennast erinevates olukordades proovile panna ning kogemusi hankida. Aga eelkõige eelistan alasid, kus pole võimalik muudele asjadele keskenduda kui ainult antud hetkele. Näiteks võrkpalli pole võimalik mängida kui mõtted tööl või mujal. Maratonidel võib see mõte rohkem uitama minna, aga kärestikuaerutamises peab olema väga keskendunud ja tunnetama veevoolu.

Lõpetuseks

Kõige kaalukam tulemus on harjumus teha trenni, järjepidevus ja hoidumine rasketest vigastustest. Alati on valikuid, kui on palju huvisid. Paraku keskpärase (tipp)sportlasena ära ei ela ja end liigutada tuleb pigem füüsilise vormi hoidmiseks ja vaimse stressi leevendamiseks.

Oluline on hoida liikumine enda jaoks põnev. Kui spordis paus teha (kas või aasta), läheb vaja topelt tööd ja energiat, et endisele tasemele tagasi jõuda, aga ka see ei pruugi enam aidata.

Noorena oleks pidanud rohkem võimlema vigastuste vältimiseks. Ühtlasi on oluline tunnetada, kus läheb keha jaoks ülekoormuse piir. Lõputu enesepiitsutamine treeningutega toob pigem kahju. Samas tuleb aru saada, millal laiskus füüsilist vormi mõjutama hakkab.

Elvalaste sporditegemistel hoian ikka silma peal, et isale medalite arvus väga palju alla ei jääks. Olen mõelnud, et Elvas võiks olla võimalus kiikinguks.