Ülle Karo

Minu isa oli jahimees

Intervjueeris Ville Oengo 12.03.2015

Sündisin 13. veebruaril 1961. aastal Elvas. Minu isa Harri Karo oli jahimees. Isa ja tema jahisõbrad Laur Palgi, Vello Volmer ja mitmed teised jahimehed harrastasid jahilaskesporti. Ühel hetkel leiti, et jahiseltside võistlustel ja Eesti meistrivõistlustel peaks olema võistkonna koosseisus ka üks naissportlane ja hakati otsima kandidaati oma lähemast ümbruskonnast. Jahilaskesport ei olnud naiste seas eriti populaarne.

Kohe võistlema

Oli 1977. aasta kevad kui alustasin treeningutega. Trenni tuli teisi tüdrukuid veel, aga nad ei jäänud kauaks. Algus oli päris karm: õlg ja põsk olid sinised ja valutasid. Mul oli kerge TOZ püss, mille tagasilöök oli algaja tehnika korral väga tugev. Käisime isaga Elva jahilasketiirus trennis, käisime ka Ulilas ja Peedulgi oli lasketiir. 1977. aasta juunis toimusid NSV Liidu juunioride meistrivõistlused Leedus. Need olid minu esimesed suured võistlused. Ei läinud hästi, aga sain motivatsiooni edasisteks treeninguteks.

Järgnes ridamisi võistlusi – Eesti meistrivõistlused, karikavõistlused, rajooni võistlused. Hiljem tulid juba seeriavõistlused erinevates lasketiirudes. Esimese spordijärgu täitsin kiiresti, meistrinormiga läks natuke aega, jõudsin selleni 1982. aastal.

Kümme aastat naiste jahilaskmises

Minu esimene juhendaja oli Vello Volmer ja muidugi minu isa, kes transportis ja abistas mind igati. Hiljem Eesti koondise juures oli treeneriks Enn Toom. Kui sain kaheksateist, siis saatis isa mind autokooli, et saaksin ise autoga treeningul käima hakata. Aga hästi mäletan ka jalgsi käimist Kulbilohust Elva jahilasketiiru, umbes 5 km – püss selga ja minek. Treeningute sagedus oli vähemalt kaks korda nädalas. Kokku oli minu aktiivne aeg jahilaskmises kümme aastat.

Pärast Elva Keskkooli lõpetamist astusin Eesti Põllumajanduse Akadeemia majandusteaduskonda, ökonoomika erialale. Minu teaduskonnas spordiharrastust eriti ei soositud, aga vabast ajast käisin siiski treeningutel ja laagrites. Pärast EPA lõpetamist tekkis võimalus minna tööle Tõrva KEK-i. Asjaajamist sellega muidugi oli, sest tegemist ei olnud põllumajandusettevõttega. Tõrvas oli aga hulk tugevaid jahilaskureid (näiteks Andres Kõiva, Raimo Uuemõis, Arno Kull, Jaak Vahi jt.) ja ka lasketiir, mul oli vaja ju treeningutel käia. Käisime päris aktiivselt trennis ja võistlustel ning Valga KEK ostis mulle ka parema püssi – MZ.

1987. aastal sündis mul tütar, spordis jäi üks aasta vahele. Kui tütar sai aastaseks, osalesin 1988. aastal veel Eesti meistrivõistlustel. Aga siis tundus see kuidagi imelik, et mul on ilus väike tüdruk kodus ja mina käin püssiga ringi. Nii saigi jahilaskmisega lõpetatud. Andsin püssi ära ja tulime Tõrvast Elvasse elama.

Olid sõbrad, võistlussõidud – oli tore aeg

Mina kuulusin maaspordiühingusse Jõud. Kui aga käisime Eesti koondisega võistlemas, siis oli võistkond enamasti kaheksa inimest pluss treener – sellise seltskonnaga sai käidud mööda Nõukogude Liitu. Kaevikraja laskur Rita Kurg oli minu sõbranna Eesti koondise ajal. Samuti olid toredad kaaslased Urmas Saaliste, Heikki Jaansalu, Jaak Volmer, Andres Kõiva jpt. Tol ajal olid varustusega asjad nagu olid ja mul ei olnud püssikohvrit. Koondisekaaslane Toomas Karp andis mulle oma viiulikasti, mille ehitasime püssi jaoks natuke ümber. Ja lennujaamades ikka küsiti :„A u vas muzõkalnõi instrument?”– „Daa-daa!”.

See kümme aastat laskespordis oli väga tore aeg tänu heale seltskonnale ja lisaks sai palju reisida mööda Nõukogude Liitu, sellised kauged linnad nagu Tšeljabinsk, Sverdlovsk, Alma-Ata, Taškent, Tuula, Kaasan, Tetjuši, lisaks Moskva ja Leningrad ning Läti ja Leedu linnad.

Üleliidulised võistlused – merevaigust kaelakee

Parim saavutus, lisaks Eesti meistritiitlitele, oli mul NSV Liidu maanoorte juunioride meistritiitel, aastal 1981. Nimetatud juunioride võistlused olid eksootilises kohas – Tatari ANSV-s, Kaasanist edasi Tetjuši külas oli suur jahilasketiir. Kaasanist sõitsime laevaga mööda Volgat ja lasketiir oli Volga jõe ääres. Väike küla, imestasime, et suur üleliiduline võistlus seal tehti. Mina võitsin esikoha ja mind paluti jääda sinna treeninglaagrisse, aga olin arg ja tahtsin koos teistega koju, õnneks ka keegi ei survestanud. Auhinnaks sain merevaigust kaelakee.

Elva loodus

Tõrvast tagasi tulles, 1989. aasta lõpus, läksin tööle Elva linnavalitsusse, mis oli tol hetkel suurte muutuste lävel ja oli väga põnev aeg tööalaselt. Alustasin raamatupidaja-kassapidajana ja lõpetasin pearaamatupidajana. Elva leht kirjutas minust artikli, kaunikõlalise pealkirjaga: „Ülle Karol oli hinges kutse tagasi Elva mändide alla!”. Lehte toimetas tookord Eeva Kumberg. Temal oligi see mõte esiplaanil, et tegelikult Elva on sportlikule inimesele täiesti ideaalne koht.

Olen läbi elu olnud sportliku eluviisiga inimene. Kooliajast alates sai orienteerumas käidud, kui need kuulsad neljapäevakud algasid. Treener Helve Riisalu juhendamisel õppisime kaardilugemist ja saime metsas päris hästi hakkama. Käisin ka Elva spordikoolis, mis asus tookord Arbi järve ääres. Arbi järve uisuradasid mäletavad kõik minu eakaaslased Elvas. Käisime uisutamas, kui Richard Anton ainult lubas jää peale minna. Ja suusarajad. Ja järved. Hiljem osalesin meie võrratus võrkpalli seltskonnas, kellega koos sai asutatud Võrkpalliklubi „Sponte“, mängitud nii saalis kui välisväljakutel, erinevatel turniiridel ja sõpruskohtumistel.

Mida minu laps Elvas harrastada võiks?

Mis toob noore lapse spordi juurde? Kui mu tütar esimesse klassi läks, mõtlesin, et lugeda ja kirjutada ta oskab, ehk tahab trenni või muusikakooli minna. Tütar teatas, et tema ei taha kuhugi minna. Mõtlesin, et ei sunni ka, eks siis vaatab. Teise klassi alguses tuli ta ükskord koju ja ütles mulle: „Tead, emme, ma tulin muusikakoolist mööda ja ma astusin muusikakooli sisse!” Olid katsed ja tema läks esimesena sisse ja asuski klaverit õppima. Aga klaverimäng tal väga ei edenenud, käis küll 1.astme lõpuni, aga rohkem hakkas huvituma spordist ja läks Elva spordikooli kergejõustikutrenni, esimene treener oli Katrin Mäesalu, hiljem Evald Jegorov ja Margit Aidla. Lapsed tegid seal erinevaid alasid, aga temale sobis hästi odavise, viskas 14-aastaste Eesti rekordi.

Tänapäeval on Elvas sportimiseks valikuid rohkem. Meie ajal võisid valida neid alasid, mis spordikoolis olid. Kogu aeg oli Elvas teemaks pallimängude spordikooli õppeprogrammi lülitamine. Võrkpallitreener Enn Kangur ajas asju, et saada ka võrkpall spordikooli, aga mingil põhjusel ei tulnud seda ala sinna.

Emotsioon ja võidujanu

Tippsport eeldab palju tahtejõudu ja võidujanu on ka vaja, et midagi saavutada. Võidujanust vist jäigi minul pisut puudu, et ma suures spordis kaugemale ei jõudnud. Emotsioone oli aga küllaga, peale pingelisi võistlusi ka pisaraid, siis kui ei läinud hästi ja ka siis kui läks.

Kümne aastaga sai kogu võistlusjanu ära kustutatud, praegu tunnen, et mulle meeldib käia omaette või sõpradega suusatamas, kõndimas või jooksmas kauni looduse rüpes – nautida metsavaikust ja päikest.

Tagantjärele olen loomulikult ka mõelnud, et miks ma ei oleks võinud mõnda nii-öelda naiselikumat spordiala harrastada. Aga pole ka kahetsenud. Ju siis pidi niimoodi olema.

Saavutusspordi head ja halvad küljed

Sportlikud inimesed – oma sportlike huvide, harjumuste ja veendumustega ning üldse kogu spordimaailm mulle väga meeldib, aga oma lähedastele saavutussporti ma ei soovitaks. Siin on oma plussid ja miinused. Väga palju närvipinget ja energiat kulub võisteldes. Saavutussport kerge elu valik kohe kindlasti ei ole. Emotsionaalne pinge tipptasemel on sageli raskem taluda kui füüsiline koormus.

Minu jaoks oli spordiaeg aga tore ka sellepärast, et sain 16-aastasena kodust välja ning maailma näha. See vahva sportlik seltskond ja kõik need inimesed, kellega kokku puutusin andsid mulle palju kogemusi ja hiljem on mida meenutada. Ma ei mäleta ühtegi konflikti või suuremat pahandust tervest sellest kümnest aastast, kui ma nende inimestega suhtlesin. Kindlasti olmelist nägelemist oli, kui keegi näiteks varustust ei saanud, mida teine sai. Kuid inimesed on spordis kuidagi terviklikumad ja elurõõmsamad. Laskmine on tegelikult ju individuaalala, kus igaüks ise peab oma panuse andma, kuid samas oli meil ka võistkondlik arvestus, kus igaühe tulemus oli oluline ja keegi ei tahtnud võistkonda alt vedada, seega toetasime üksteist alati.