Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Need olid algselt loomade luudest valmistatud ja liikudes anti kepitõugetega hoogu.
Tänapäevastega sarnaseid raudteraga puu-uiske hakati Hollandis valmistama 13. sajandil.
Esimesed teated uisuvõistlustest pärinevad 16. sajandil Friisimaalt (tänapäeva Loode-Holland ja Loode-Saksamaa).
Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18.sajandil Inglismaal ning 19. sajandil juba laiemalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
1742. aastal Asutati Edinburghis esimene uisutajate klubi, kuhu kuulusid ka iluuisutajad.
1772. aastal andis inglise kapten Robert Jones välja esimese uisutamisõpiku „A Treatise on skating”.
Seni oli uisutamine sõltunud ilmast, aga 1844. aastal avati Londonis esimene kunstjääväljak.
1892. aastal moodustati Rahvusvaheline Uisuliit (ISU).
1893 toimusid esimesed ametlikud Maailma- ja Euroopa Meistrivõistlused kiiruisutamises.
1924. aasta Chamonix taliolümpial sai kiiruisutamisest olümpiaala.
Uisutamine Eestis ja Elvas
Juba 1913. aastal võistles eestlane Artur Kukk Euroopa meistrivõistlustel, 1924 debüteeris Christfried Burmeister maailmameistrivõistlustel. Burmeister ja Aleksander Mitt olid ka esimesed sportlased, kes Eestit taliolümpiamängudel esindasid – 1928. aastal Sankt Moritzis.
Tänu sellistele treeneritele nagu Olaf Olmann, Rein Renke, Silvi Laurits ja teised entusiastid-treenerid, tõusis kiiruisutamine 1950. aastatel kohati lausa massialaks.
Elvas rajas 1951. aastal õpilaste ja entusiastide abiga Arbi järvele uisuraja ning korraldas võistlusi Elva kooli kehalise kasvatuse õpetaja Richard Anton. Elvas peeti esimesed Eesti esivõistlused 1953. aastal ja alates 1950ndate aastate teisest poolest kinnistusidki Eesti esivõistlused Elvasse. Siin treenis ja püstitas rekordeid kiiruisutamises ka tulevane olümpiavõitja Ants Antson. 12. märtsil 1960.aastal sõitis ta Arbi järvel välja Eesti rekordi 10 000m distantsil. Uus rekordaeg oli 17.53,7.
Eesti kiiruisutamise tipphetk oli muidugi Ants Antsoni olümpiavõit Innsbruckis 1964. aastal. Paraku lõigati kaks aastat pärast Antsoni olümpiavõitu Eesti kiiruisutamise arengutee võistlusspordina läbi pea 30 aastaks. Meie lühinägelikud spordijuhid pidasid seda liiga kalliks ja kompleksvõistlustelt vähe punkte toovaks alaks. Nende saamatuse tõttu ei saanud teoks ka üleliidulise spordikomitee soov rajada just Eestisse tehisrada.
Lõplikult kiiruisutamist entusiastide mälust pühkida siiski ei õnnestunud.1990. aastate algul võttis teatepulga üle Adavere mees Väino Treiman. Adavere kooli 250-meetrisel rajal (rahvusvahelistele nõuetele vastav võistlusrada on 400 m ringiga) peeti 1996. aastal taas ka võistlusi.
2010. aasta 22. ja 23. mail korraldas ISU Tallinnas 20. Euroopa kiiruisutamise konverentsi, millest võttis osa 23 delegaati.
„Juba sellise suurürituse Eestile usaldamine on märk, et ISU arvestab Eestiga kui kiiruisutamise riigiga,“ ütles Eesti Uisuliidu peasekretär Gunnar Kuura. „Meie entusiastide viimaste aastate töö on olnud sedavõrd tulemuslik, et täna võime kinnitada: Eesti kiiruisutamine on tagasi Euroopas.“
Tänapäeval on meie tuntumad kiiruisutajad Saskia Alusalu ja Marten Liiv.
Saskia Alusalu alustas kiiruisutamistreeninguid Adaveres 2006. aastal Väino Treimani juhendamisel ja jätkas Rahvusvahelise Uisuliidu stipendiaadina Inzelli Kiiruisuakadeemias Saksamaal. Saskia Alusalu sai 2010. aastal Eesti noore sportlase preemia. Aastal 2018 oli ta Pyeongchangi taliolümpial Eesti delegatsiooni lipukandja , võitis seal neljanda koha ja nimetati Eesti aasta naissportlaseks. Praeguseks on ta tippspordist loobunud.
Marten Liiv hakkas kiiruisutamisega tegelema Väino Treimani juhendamisel 2007. aastal. Ka tema käis aastatel 2015-2016 Inzelli akadeemias ja võitis 2016. aastal Juunioride MM-il 1000 m distantsil pronksmedali. Pekingi taliolümpiamängudel 2022. aastal saavutas Marten Liiv 1000 m distantsil seitsmenda koha.
Väljavõtteid raamatust „Kiiruisutamine Eestis”
Tiit Lääne, 2010
Viimane üle-Eestiline võistlus kiiruisutamises toimus Elvas 27. veebruaril 1982, kui Elva uisurajal toimunud võistlustega märgiti 90 aasta möödumist esimesest ajalehesõnumist Eesti uisuspordi kohta. Eestimaa võiduuisutamise 90. aastapäevale pühendatud kiiruisutamisvõistlus ja üleliidulise konkursi „Meie lootuste jää” finaalvõistlus” peeti mitte enam Arbi järvel, vaid linnastaadionile valatud jääl. Kaasa lõi ka olümpiavõitja Ants Antson.
Erika Salumäe: „Usun, et minust oleks saanud päris hea kiiruisutaja. Kas nüüd olümpiavõitja, aga mine tea. Lihasgrupid on ju uisutajatel samad, mis ratturitel. Olen tänagi veendunud, et võinuks jääl edu saavutada,” lausus olümpiasangar 2006. aasta Torino taliolümpial , kui istus kiiruisutamishallis ja vaatas Torino olümpiavõistlusi.
……..Ja kui uue talve saabudes Richard Anton Elvas Arbile jälle uisuringi valas, oli ka Erika Salumäe kohe platsis.
„Mäletan, kuidas Elvas Richard Antoniga uisurada korras hoidsime. Ega tal suurt abilisi olnud. Mina käisin peaegu iga päev rajalt lund rookimas. Antonil oli alati hea meel, kui mind tulemas nägi: teadis juba, et abiline tuleb.”
Kogenud kiiruisutaja Vello Volmer (1976. aastal, kui Elva karikavõistlustel sai Erika uustulnukana mitmevõistluses kindla esikoha): ”Vaata seda uisusammu ja tõuget. Sellest tüdrukust tuleb küll maailmameister.” Ja ta ei eksinud, ainult spordiala oli teine.
Elva kiiruisutamisest: Silmapaistvaid tulemusi tegi 1950ndatel aastatel kiiruisurajal Elva noormees Viktor Orlovski. Orlovski oli aktiivne sportlane ja uisutamishuviline ning sellel alal ka innukas organiseerija. Tema algatusel rajati 1940ndate aastate lõpus Elva esimene uisurada Vaiksele järvele, kus kohalikega käisid mõõtu võtmas ka Tartu kõvemad uisutajad. 1953. aastal vabariigi tippu jõudnud noorteklassi võistlejana pakkus Viktor Orlovski tugevat konkurentsi ka tulevasele olümpiavõitjale Ants Antsonile. Kahjuks katkestas lootustandva uisusportlase karjääri salakaval haigus.
Suured teened Elva uisuspordi arendamisel olid jalgrattatreeneritel Jüri Kalmusel ja Roland Kornil. Jüri Kalmus oli noorteklassis ka lootustandev kiiruisutaja, kuid tervislikel põhjustel tuli sellest spordialast loobuda. Jüri Kalmuse käe all ka kiiruisutamist treeninud Erika Salumäe näitas meistriklassi ka kiiruisurajal ja oli ühel hetkel valiku ees, kas jätkata kiiruisutajana või jalgratturina. Parimad tulemused sõitis ta välja 1976. ja 1977. aastal.
Eesti koondisse kiiruisutamises kuulusid Elva sportlastest Kalju Koch, Enn Vaht, Imbi Varik, Aleksander Keerov, Meinhard Saks, Ants Saks. Nimekamaid noorsportlasi kiiruisutamises – Jüri Kalmus, Reet Karelson, Silvi Kala, Pille Simm, Liina Tuul, Inna Antman, Sirje Ermel, Arvo Täär, Enn Täär, Tuvi Nurmi.
Raamatust „Richard Anton. Elva raudne spordihing“
Ville Sonn, 2008
Palju higi, närvipinget ja unetuid öid maksis Jääkuningaks tituleeritud Antonile see uisurada. Lisaks veel võitlus loodusjõududega. 1983. aastal järvele ilmatikuolude tõttu uisurada rajada ei saanud ja Anton tegi uisuraja staadionile. Läti kalamehed tulid varahommikul ja hakkasid uisurajale sikuskapüügiks auku puurima arvates, et uisurada on järvele tehtud. Kui punane savi ja liiv juba välja tulema hakkasid, panid lätlased häbiga punuma.
Muusikat sättis Antoni uisurajal Herbert Leik. Tolleaegsed koolipoisid on tema kohta öelnud, et oli ka Nõukogude armee Eesti laskurkorpuse veteran, nagu Richard Antongi, kuid hoopis teist värvi, nimelt padupunane.
1955. aasta jaanuaris rajati valgustatud uisuväljak ka Nõo Keskkooli juurde.
