Toomas Unt
- Eesti meister poksis 1988. aastal.
Poks oli õige valik
Ilmavalgust nägin 17.märtsil 1971. aastal. Lapsepõlv möödus rahulikus Eesti väikelinnas Elvas. Kooliteed alustasin Elva keskkoolis aastal 1978.
Treenerid Mati Tamm ja Vello Kade
Spordi juurde jõudsin 1984. aastal tänu Mati Tammele, kes hakkas Elvas läbi viima maadlustreeninguid. Jäin talle ilmselt silma oma suure kasvu poolest (võrreldes eakaaslastega) ning ta kutsus mind trenni. Tegelikult olen talle väga tänulik, kuna oma spordipisiku sain just tänu temale. Mati soovitusel läksin ka Tallinna Spordiinternaatkooli õppima. Suutsin käia seal aasta ja sain aru, et see ei ole ikka minu jaoks.
Seejärel suundusin õppima Tartusse. Minu ajal kandis õppeasutus nime Tartu 44. Kutsekeskkool, täna tegutseb see kool Tartu Kutsehariduskeskuse nime all. Samas koolis korraldas Eesti poksi isa Vello Kade treeninguid. Nii ma poksi juurde sattusingi. Peab ka ära mainima, et jälle jäin silma oma suure kasvu poolest ja kuna Eesti poksijate hulgas pole eriti palju raskekaallasi, siis nii ta mind ära meelitaski. Tänud temalegi.
Kui nüüd rääkida perekonna rollist minu sportlasteekonna valikutel, siis ema toetusele sain alati loota. Tema jaoks ei omanud kunagi tähtsust, millise ala ma valisin, tähtis oli ainult see, et ma ise oma valikutega rahul olin ja neid ta toetas sajaprotsendiliselt.
Poks oli rohkem vene sportlaste pärusmaa
Kui võrrelda maadlust ja poksi, siis viimane meeldis mulle kordades rohkem. Füüsiline pool maadluse juures oli igati vastuvõetav, aga maadlus ise kui selline, ei olnud minu jaoks. Seevastu poks meeldis väga. See, et otsustasin poksi kasuks, oli õige valik.
Sellel ajal, kui mina poksiga alustasin, peeti seda rohkem vene rahvuse esindajate pärusmaaks. Ei saa öelda, et eestlasi üldse ei olnud, aga valdav enamus oli siiski vene keelt kõnelev kontingent – isegi ei oska öelda, miks see nii oli. Tartus siiski oli ka palju eestlasi.
Lisaks füüsilisele mängib poksis meeletut tähtsat rolli ka vaimne pool. Sa võid olla trennis üks parimaid, aga ringi astudes põled lihtsalt läbi, kuna närvisüsteem ei pea pingele vastu. Minul õnneks sellist probleemi ei olnud.
„Terves kehas terve vaim“ elu motoks
Kui nüüd meenutada, millised olid minu spordikarjääri säravamad hetked, siis ise pean selleks esimest Eesti meistritiitlit aastal 1988. Samas on eredalt meeles ka minu viimane ringiastumine – aasta oli siis 1994 ja toimumispaik Soomes, väikeses linnakeses nimega Salo.
Mingi hetk sain aru, et maailmameistrit minust ilmselt ei tule ja oli vaja hakata mõtlema sellele, kuidas leib lauale tuua. Seega tegin otsuse, et lõpetan võistlusspordiga ja siirdun tagasi argiellu. Kindlasti ei tähendanud see seda, et teen spordiga täielikult lõpparve, lihtsalt selle osakaal vähenes oluliselt võrreldes senisega.
Olen kogu oma teadliku elu elanud moto järgi ”Terves kehas, terve vaim”. Jätkan selle järgimist ka nüüd, vaatamata sellele, et olen tippspordist juba kaua aega tagasi loobunud.
Kui minult praegu küsida, kas oleksin midagi teisiti teinud (pean silmas sporti ja eraelu), siis minu vastus oleks ” kindel ei!”.
Hoian ennast endiselt kursis nii Elva kui kogu Eesti spordieluga. Nii palju kui mina mäletan, on Elvas läbi aegade olnud sport au sees ja samas on kohalik omavalitsus teinud omalt poolt ka kõik selle, mis nende võimuses on, et spordielu edeneks – nii, et ole mees ja tee sporti, kui vaid tahtmist on!
