Toomas Lubi

Töö koondistega, eestvedaja, edendaja, korraldaja, treener

Olen sündinud 5.mail 1953. aastal Abja-Paluojas. Elva sai elukohaks alates 1959. aastast ja kooliaastad möödusid siin. Lõpetasin Elva Keskkooli 1971.aastal. Järgnesid õpingud TRÜ kehakultuuriteaduskonnas suusatamise erialal, mille lõpetasin 1976. aastal.

Esimene tõsisem kokkupuude spordi kui elukutsega oli Elva ujulas 1960.aastal peetud 10. Eesti-Soome ujumise maavõistlus, mille soomlased napilt võitsid, aga meile, noortele nolkidele, jättis kustumatu mulje NSVL meister Veiko Siimar. Maailma tasemel oli suureks elamuseks 1966. aasta jalgpalli MM Inglismaal. Vaatasime “valitud seltskonnaga” seda meie maja allkorusel elava tädi Aliide Raidmetsa televiisorist (mis oli ilmselt tollel hetkel Kreuksi tänavas ainus), läbi praktiliselt postkaardi suuruse, must-valge ekraani. Elamus missugune!

Muusikakooli asemel spordikooli

Elvas viljeleti sel ajal minu mäletamist mööda spordikooli tasandil vaid suusatamist ja eraldi uisutamist koos jalgrattaspordiga, vähesel määral ka kergejõustikku kooli saali ja staadioni baasil. 1958. aastal alustas noore treenerina spordikoolis tööd Heino Mäesalu. Tema moodustas hiljem ka esimesed hommikupoolsed grupid noortele, kes käisid koolis õhtuses vahetuses.

Olin 1965. aastal alustanud just esimest aastat õhtuses vahetuses (alates viiendast klassist) koolis käimist ning seega sain vastu ema tahtmist salaja osaleda hommikupoolsetes treeningtundides. Veidi legendi meenutava jutukesena koorus välja, et naabripoiss Peeter Pruuli, kes oli mõned aastad vanem ning õppis püüdlikult ja vastu tahtmist klarnetit, soovitas vanemlikult: kukuta end muusikakooli sisseastumise katsetel läbi. Siis ei pea piinlema selle muusikakooliga.

Head plaani ei saanud ju hukka lasta! Õpetaja Lindmäe püüdlikud klahvilevajutused said minu poolt järjekindlalt valesti arvatud. Kui vajutas ühte klahvi siis mina arvasin kindlasti, et kolm ja kui kolmkõla siis jäin kindlasti ühe klahvi ja noodi arvamise juurde. Koputamistestis ei julgenud nii mööda panna arvates, et siis saadavad päris mingisse teise kooli. Nii ta läks ja kui see fakt sai emale teatavaks, siis oli juba hilja – mitu aastat olin juba viksilt suusatrennis käinud ning kirjutati välja ka spordikooli õpilaspilet! Isa teadis asjast juba palju varem ning suhtus sündinud fakti igati positiivselt.

Kuna Elvas sellel hetkel muid aktiivselt tegutsenud treeningrühmi polnud, siis oli see ka ainus võimalus. Hilisema tõdemusena oleks ehk sobinud mingid pallimängud ja kergejõustiku hüppealad paremini, sest aeroobne võimekus oli suhteliselt madal. Ema oli esialgselt tõrjuvalt vastu mu spordiharrastusele, sest soovis, et läheksin muusikakooli. Hiljem lõi lootusetult käega ning suhtus soosivalt. Isa toetas igati.

Nüüd olen tagantjärele mõelnud, et oleksin võinud ikka muusikakoolis ka ära käia. Kooliajal mängisin Kalju Kenneri juhendamisel kooli puhkpilliorkestris ning tinistasin kitarri koolibändis Soodoma Lapsed ja Elva kultuurimaja ansamblis Flip. Flipis käisin mängimas veel ülikooli ajalgi. Solistiks oli Olev Vestmann, käisime igal pool esinemas. Arvan, et oleksin jõudnud küll nii muusikakoolis kui ka spordikoolis käia. Noored jõuavad ikka.

Püssid selga ja Venemaale!

Kogukonna tuge noorte klassis ei tunneta, õigemini ei saa sellest aru. Elva kui tunnustatud spordikeskkonna ja tingimustega väikelinn, kus praktiliselt kõik tunnevad kõiki, annab kindlasti tuge ja loob ka eeskujud ning võimalused (spordikool). Iga tunnustus lisab motivatsiooni ja indu ning sama palju tõmbab kriitika seda tagasi. Närvisüsteem on mul üldiselt tugev, kuid põhjendamatu süüdistus ja solvangud löövad küll “pildi mustaks”.

Eeskujusid spordis väga palju justkui polegi – suusatamises ehk omaaegne Rootsi kuulsus Sixten Jernberg oma lennuka stiili ja piltidelt nähtud härrasmeheliku olekuga. Salaarmastuse, korvpalli poolelt, hilisem hea tuttav ja kolleeg Priit Tomson kui spordimehe kehastus.

Kõige kaalukamateks tulemusteks sportlaskarjääris võiks pidada noorte klassis meistrivõistluste ja koolinoorte spartakiaadide medaleid. Eredalt on jäänud mällu pärast ühel koolinoorte spartakiaadil laskesuusatamises medalikolmikusse jõudmist raadio otseintervjuu (tollal väga eriline!) reporter Rein Küttimile. Traditsioonilisele küsimusele – mis on edasised plaanid, vastas üks medali saajatest (mitte mina!) – no nüüd püssid selga ja Venemaale! Tulemas olid NSVL noorte meistrivõistlused kusagil Põhja-Venemaal. Pärast seda, väidetavalt KGB-ga lähedaseid sidemeid omanud raadio-onul rohkem küsimusi polnud!

Olen jõudnud „Tööjõureservidesse“

Kui Tartusse ülikooli noore mehena õppima siirdusin, oli see spordi mõttes kui paradiisist Nuubia kõrbesse sattumine. Tartu treeningtingimused suusatajale olid ikka midagi täiesti muud. Kaua sa silkad mööda Emajõe siledat kallast!?

Ülikooli ajal sai korra tuldud teatesõidus Eesti meistriks, kuid kaalukam oli ehk Eesti Talispartakiaadilt TRÜ meeskonnaga hõbemedali võitmine. Seal oli küll minu esimese etapi edumaa sissesõitmine medalivõidu aluseks. See oli paras üllatus kõigile.

Pärast TRÜ lõpetamist suunati mind 1976. aastal tööle Vabatahtliku Spordiühingu Jõud Kesknõukogusse Tallinnas. 1978. aastal abiellusin ülikooli kursusekaaslase Sirje Kahuga. Perre sündisid poeg Mihkel ja mõned aastad hiljem tütar Maarja, kellest on kasvanud nüüdseks tõeline tugitoolifänn laskesuusatamisele.

Hetkel olen töötav pensionär ehk spordiringkonna naljana – olen jõudnud “Tööjõureservidesse”. Alustasin noore dünamolasena, edasi juba ülikooliaastatel “Kalevis” ning tööle suunati “Jõudi” laske- ja jahilaskespordi vaneminstruktoriks aastal 1976. 1981.aastal edutati mind laske- ja jahilaske vanemtreeneriks ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvasse ENSV Kehakultuuri – ja Spordikomiteesse.

Brunei sultan jäi tulemata

Tuginedes headele sportlikele tulemustele Eesti koondistega, eriti jahilaskmises, kutsuti mind tööle NSVL Ministrite Nõukogu juures asuvasse NSVL Kehakultuuri- ja Spordikomiteesse tööraamatuga Moskvas, kuid klausliga, et töökoht säilib Eestis. Minu ülesandeks oli NSVL koondiste abistamine õppe-treeningkogunemistel (ÕTK) üle Nõukogude Liidu ning vastutada Eestis läbiviidavate ÕTK-de kõrgetasemelise läbiviimise eest, jätkates tööd Eesti koondistega, erilise tähelepanuga eestlastest NSVL koondislastega (sellest perioodist Peeter Päkk, Inna Rose, Urmas Saaliste, Heiki Jaansalu ja mitmed teised).

Sellesse aega jääb ka vastutusrikkama võistluse läbiviimine 1989. aastal Tallinnas Männiku jahilasketiirus, kus toimus jahilaskmise maailma karikavõistluse etapp. See oli ka ilmselt esimene MK Eesti pinnal kõikide spordialade lõikes. Olin selle korralduskomitee juht. Vastutust ja organiseerimist oli kohutavalt palju arvestades tollast majanduslikku seisu.

Kogu tolleaegne vabariigi valitsus oli tagajalgadele tõstetud, sest osalema pidi ka Brunei sultan, kes oli oma tasemelt maailma keskmike hulgas, kuid hiilgas oma kuldsete kõrvaklappidega eredalt ning sama heldelt ja eredalt maksis Rahvusvahelisele Laskurliidule sponsor- ja osavõtu tasud. Enne Helsingist väljasõitu koos abikaasa ja mitte väikese saatjaskonnaga, oli ta saanud ärevaks tegeva teate tema loss/kindlusse sissemurdmise katse kohta ning Tallinna sõit tühistati. Hingasime kergendatult. MK läbiviimine õnnestus igati ning saime kamaluga kiidusõnu maailma laskurliidult UIT.

Tööraamat oli Moskvas kuni aastani 1991, isegi veel aastal 1992 kui oli moodustamisel Moskva rahvusvaheline laskespordi keskus. Sellest asja ei saanudki seoses NSVL lagunemisega.

Korvpallimäng Moskvas Punasel Väljakul

Aastal 2002 kutsusid sporditegevusest vanad tuttavad, tollased ja praegused ärimehed mind uuesti tegelema spordi administreerimisega – asutama korvpalliklubi “Pallur”. Ei saanud kuidagi oma igipõlisele salaarmastusele korvpallile ei öelda. Peatreeneri Teet Lauri juhtimisel, vaatamata esimese aasta organisatsioonilistele konarustele, suutsime jõuda siiski meistriliigas üheksa võistkonna hulgas neljandale kohale.

Hooajal 2003/2004 ühendasime jõud hinge vaakuva “Nybiti” meeskonnaga ning peatreeneriks valisime Tiit Soku. Tulemus ei lasknud end kaua oodata – kevadel riputas president Arnold Rüütel meile kaela hõbemedalid. Kuna sellel hooajal oli põhisponsor EBS meid rahaliselt sedavõrd alt vedanud, siis hooajal 2004/2005 oli meie meeskonna edasi mängimine tõsise küsimuse all. Viimasel hetkel päästis meid Kristjan Rahu ja tema prantsuse partner, küttefirma Dalkia. Viimase hetke komplekteeritus ning peatreener Heino Enden ei suutnud meid tirida Eesti liigas kõrgemale viiendast kohast ning Euroopa sarjas saime klohmida tugeva Rostovi Lokomotiivi käest ning kaugemale ei pääsenud.

2005. aastal liitusin TTÜ Korvpalliklubiga ning alustasime noorkorvpallurite tõsist ettevalmistust. Nende noortega võitsime Eestist kõik, mis oli võimalik ning samuti Euroopa noorte süsteemist medaleid /EYBL/

Aastal 2006 olin Eesti noorte korvpallimeeskonna manager kodustel Euroopa noorte meistrivõistlustel. Igapäevaselt TTÜ Korvpalliklubi manager-administraator. 2011. aastal liitusime läbirääkimistega alustamaks rahvusvahelist korvpalliliigat ISBL.(International Student Basketball League). Liiga saigi teoks ning mitmel korral oleme selle liiga ka võitnud. Olime ilmselt viimane meeskond, (TTÜ) kes on korvpalli mänginud Moskva Punasel väljakul! Aasta oli siis 2013.

Kuuldavasti oli seal mänginud mingil ajal üks NBA meeskond näidisturniiri ja nüüd siis ka TTÜ meeskond ISBL superfinaalis selleks spetsiaalselt ehitatud areenil. Kaotasime kuue punktiga CSKA mängijatega tugevdatud Moskva Kehakultuuri Instituudi meeskonnale.

Kohal oli ka tollane Putini parem käsi, korvpallihuviline Sergei Ivanov kui Venemaa Korvpallifäderatsiooni president. Kuuldavasti oli pärast seda keelatud sportlike ürituste läbiviimine sedavõrd pühal pinnal!

Kuni pensionini 2017. aastal olin TTÜ üliõpilaste kehalise kasvatuse õppejõud.

Olen elus juhindunud printsiipidest: mineviku kohta – mis tehtud see tehtud ja oleviku kohta – NII ON ! Nii et midagi tehtust eriti kripeldama pole jäänud.

Edu aluseks on õige tehnika

Peale isa, ema ja õdede lahkumist pole mul jäänud Elvasse ühtegi lähisugulast ning seoses sellega on ka Elva külastused vähenenud. Jälgin aga hoolega Elva sportlikku igapäeva ja eriti praeguse spordihinge Madis Šumanovi tegemisi, sest ta mängis meie TTÜ korvpallimeeskonnas ja on tubli aktivist ning ilmselt ka pikim (211 cm) sporditegelane Eestis.

Soovitusi sportimisel nii algajatele, kui vanematele:

Algust pole kunagi teha hilja. Kuid mõistlike koormustega ja süstemaatiliselt. Algajad peaksid alustama õppinud ja kogenud juhendaja juures. Noored treenerid peaksid kindlasti assisteerima kogenud juhendajate juures ning võiksid töötada juba kogenud sportlastega enne kui alustavad noorte ja algajatega.

Kõikide spordialade alus on selle spordiala tehnika. Just nimelt klassikaline tehnika. Selle õppimist ja liigutusvilumuse omandamist on muidugi ideaalne alustada kogenud juhendaja hoolitseva pilgu all. Üksi on raske ja vahel ka võimatu.

Jälgin suhteliselt palju ja regulaarselt spordiuudiseid ning kui kuskil jääb silma see kaunis sõna Elva, siis vaatan või loen kindlasti süvendatult.

See on tore, et Elvas on nüüd olemas aktiivne jalgpall. Räägitagu mida tahes, kuid emotsionaalne jalgpall on kõige alus. Sellest saab alguse aktiivne sportimine ja edasi võib valida noor mida tahes. Varajane spetsialiseerumine kohese kõrge tulemuse nimel ei too pahatihti soovitud edu.

Hilisema edu aluseks on ikka ja jälle õige tehnika, tehnika ja tehnika, mitte kohese tulemuse saavutamine iga hinnaga.

Edu sportlikele elvalastele ja Elvale!