Tõnu Haljand
1.08.1945 Tallinn – 28.08.1997 Võrumaa
- Eesti B vanuseklassi noortemeister murdmaasuusatamises 5km ja hõbemedal 3km distantsil 1962. aastal.
- Eesti noortemeister kahevõistluses 1962 – 1964 ja suusahüpetes 1964. aastal.
- Viiekordne Eesti meister kahevõistluses aastatel 1965 – 1973. Pronksmedal 1971., 1975. ja 1973. aastal.
- Kuuekordne Eesti meister suvises kahevõistluses.
- Eesti meister suusahüpetes 1966. ja 1973., hõbemedal 1965. ja 1968. aastal.
- Nõukogude Liidu meister kahevõistluses 1973., hõbemedal 1970., pronksmedal1966. ja 1975. aastal.
- Dünamo Eesti koondise koosseisus NL meister 1967. aastal.
- Grenobleʼi taliolümpiamängudel 1967. aastal ja MMil 1970. aastal 12. koht.
- Tartu – Otepää suusamaratoni võitja 1965. aastal.
- NL meistersportlane 1966. a.
- Suurmeister 1967. a.
- 1963 – 1978 Dünamo instruktor-treener.
- Elva spordikooli treener 1979 – 1997.
Tõnu Haljandi treenerid: Heino Miggur, Heido Meema, Raimond Mürk.
Tõnu Haljandi õpilasi: Ago Markvardt, Janno Perv, Rain Pärn, Andrus Ilves.
Sport oli kogu tema elu
Tõnu Haljand on sündinud 1. augustil 1945. aastal Tallinnas. Pärast sõda kolis pere Otepääle, uueks koduks sai Sihva ja Kääriku vahel asunud Kondi talu. Lapsepõlvest on Tõnu Haljandil meenutada meeldejäävaid elamusi sellest, kui kõrvalasuva metsatuka taha rajatud suusahüppemäelt vuhisesid läbi õhu Tartu kehakultuuritudengid. Just see vaatepilt ajendas teda ootama, millal viis aastat vanem vend Enn kooli läks, et salamahti kasutada venna kasepuust suusapaari, mida viimane kiivalt hoidis.
Oma esimesed isiklikud lumelauad sai tulevane olümpiamees siis, kui algas koolitee. Kooliaegsetest suusaspordielamustest on Tõnu Haljand rääkinud järgmist: „Ei saa öelda, et sain koolijütsist kohe suusapoisiks. Kas siis Voki küla poisipõnnidega suusarajal puhkides või mäenõlvadele meisterdatud trampliiniköksidelt karates, ikka oli hilisem mitmekordne murdmaameister Avo Teigamägi minust tugevam.“
Kasvu on vähevõitu, kuid spordimehe soont jätkub…
Õppides Otepää koolis, pani Tõnu Haljand koos klassikaaslastega oma nime spordikooli direktori Heino Migguri juures kirja. Haljandi sõnul oli Miggur esimene, kes hakkas tema kodukootud suusatehnikat lihvima.
„Mind köitsid rohkem suusahüpped, kuid ka spordikooist saadud murdmaasuuski ei raatsinud ära anda – kuidas ma muidu pärast üle Pühajärve koju tagasi saan?
Treener mõtles kaua ja langetas siis otsuse: kasvu on sul vähevõitu, kuid spordimehe soont paistab jätkuvat. Kahevõistlus olevatki minu õige ala!“
Koolinoorte vabariiklikel esivõistlustel tuli Tõnu Haljand 14. aastasena esimeseks nii kahevõistluses kui ka suusahüpetes.
Haridustee jätkus Tallinna 10. Kutsekeskkoolis, mille lõpetas 1964. aastal.
Saaks samade meestega kokku Nuustakul, küll näitaksin!
Eesti meister kahevõistluses ja suusahüpetes, saavutab Tõnu Haljand 1966. aastal Nõukogude Liidu noorte talispartakiaadil esikoha ning võidab Nõukogude Liidu Rahvaste II Talispartakiaadil pronksmedali. Kuldmedalist jäi tookord murdmaarajal puudu paarkümmend sekundit.
Kaks aastat hiljem sõidab Haljand NL kahevõistlejate koondise koosseisus Prantsusmaale Grenobleʼi taliolümpiamängudele ja toob Eestisse esimese kahevõistlejana kõrge – 12. koha olümpiamängudelt.
Kuni stardipäevani ei teadnud viiest NL koondise kahevõistlejatest keegi, kes on see üks, kes peab jääma raja kõrvale võistlust vaatama. Närvipinge oli suur. Tõnu Haljand sai stardiloa üsna viimasel minutil, saadeti starti sõna otseses mõttes viimastel minutitel. Pärast hüppeid oli Haljandil reaalne võimalus isegi kuuendaks tulla, kuid murdmaarajal andis tunda hapnikuvaegus ja 12. kohast kõrgemale suusatada ei õnnestunud.
Suusatamine mäestikutingimustes Haljandile hästi ei sobinud. Ka 1970. aasta maailmameistrivõistlustel Kõrg-Tatra mägedes Strebske Plesos pidi ta murdmaarajal oma positsiooni loovutama. Tõnu Haljand on meenutanud: „Nõukogude Liidu koondise kahevõistlejad olime heas vormis pärast Šveitsi treeninglaagrit. Hüpete järel olin 11. kohal. Minu võimeid arvestades tuldi juba pärast hüppeid mind medali puhul õnnitlema. Murdmaarajal tõmbasin aga alguses hinge kinni ja suusatamine ebaõnnestus täielikult. Üldkokkuvõttes 12. koht. Lootsin pronksi.
Suusarajal lõi hinge nii kinni, et lihtsalt ei jõudnud. Nagu raudvitsad oleksid rinnakorvi pitsitanud. Muidu olen just sõiduga teisi löönud, täna sain neilt tagasi. Ei istu mulle need kesk- ja kõrgmäestikus sõidud. Saaks samade meestega kokku Nuustakul, küll näitaksin!“
Gripp tõmbas Sapporole kriipsu peale
1972. aasta Sapporo taliolümpiamängudeks valmistus Nõukogude Liidu kahevõistlejate koondis treeninglaagris Lõuna- Sahhalinil. Treener oli Raimond Mürk ja koondise medalilootus Tõnu Haljand tippvormis. Vahetult enne Jaapanisse lendu murdis aga gripp mehe maha ja Sapporo olümpiamängudel oli Haljandi jaoks kriips peal. Teised sõitsid Sapporosse, Haljand koju tagasi.
Ainsaks, kuigi nõrgavõitu lohutuseks jäi see, et aasta hiljem tuli Tõnu Haljand lõpuks ometi NL meistriks. Kas saab aga seda kulda võrrelda OM medaliga, mille püüdlemisele oli raske treeninguga pühendatud kõik mõtted ja teod.
Tõnu Haljand seadis eesmärgiks pääseda veel 1973. aastal MMile Falunisse, kuid selle teostamine läks raskeks, kuna noored sportlased kasvasid peale ja treenerid pidasid teda juba vanameistriks. Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt õnnestus Eesti vanameistril aga võita 1975. aastal oma teine pronksmedal.
Üleliidulistelt võistlustelt on Haljandil olemas täielik medalikomplekt: kuld 1973., hõbe 1970 ning kaks pronksi – 1966. ja 1975. aastal.
Esimene meistrimedal tuli kanuusõidus
Oma parematest tulemustest rääkides on Tõnu Haljand märkinud, et mainimist väärt on tema jaoks ka naljakad tulemused. Nimelt oma esimese vabariigi meistrimedali võitis ta hoopis kanuusõidus ja esimese üleliidulise medali – neljasel süstal!
Tõnu Haljand: „Suvel aerutati Pühajärvel süstal ja kühveldati kanuudel, talvel aga suusatati, hüpati ja sõideti slaalomit. Kahtlemata on parim 12. koht taliolümpial. Edukateks pean ka starte paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Kui tol ajal oleks peetud MK arvestus nagu nüüd, siis oleksin aasta võistlustulemuste põhjal olnud üldkokkuvõttes vähemalt kolmandal kohal. Samuti meeskondliku võistluse kavasolekul OM ja MM võistluste medalid. Tähtsad on veel NL meistrivõistlustel saadud kohad 1966., 1970.,1973.aastal.“
Uus hüppetorn. Elva poisid Eesti ja NLiidu paremikus
Jässakas, mõneti vigurivänta meenutav alati naerusuine ja vembumees (nagu üks omaaegne ajakirjanik on Tõnu Haljandit iseloomustanud) tuli 1978. aastal Elvasse elama ning alustas siin spordikoolis tõsist treeneritööd noorte suusahüppajate ja kahevõistlejatega. Esimesel aastal käis trennist läbi 120 poissi, tuldi Nõost ja Kongutastki.
Juba mõne tegusa treeningaasta möödudes olid Haljandi hüppajad ja kahevõistlejad vabariiklikel võistlustel kõrges konkurentsis, ikka esiotsapoisid. Haljandi neli õpilast kuulusid Eesti koondisesse NL Rahvaste Talispartakiaadil, Ago Markvardt tuli Nõukogude Liidu noorte- ja juunioride meistriks, Andrus Ilves võitis pronksmedali.
Kui Tõnu Haljand Elvas treeneritööd alustas, oli Kalda tänava hüppetorn lagunenud, poisid sõitsid hüppenõlvast niisama alla. Korralikum hüppetorn oli olemas Vellaveres, kuid sellelt, valesti projekteeritud hüppetrampliinilt, polnud võimalik suusahüppeid sooritada. Küll aga oli siin maandumisnõlv võimsam kui Elvas ja Tõnu Haljand vedas (sõna otseses mõttes – vedas) oma poisid sinna harjutama. Retk Elvast Vellaverre oli vägagi huvitav vaatepilt, kus treener sõitis mootorsaanil Buraan ees, vedades taga pikast nöörist kinni hoidvat poiste rivi (10-15 poissi) hüppesuuskadel. Vellavere hüppenõlvale meisterdati kuuseokstest paraja suurusega hüppetrampliin ning seal siis harjutati, tehti niiöelda nõlvahüpet.
Ettevõtlik treener aga võttis käsile Elvas korraliku hüppetorni ehitamise ning 1980. aastal võis pärast tublide ehitusentusiastide tööd (kaasa lõid ka treener ja trennipoisid) hüppemäe avada. Tõnu Haljand on hiljem märkinud: „Avahüppe au kuulus tookord väikesele poisijõmpsikale, kellel aastaid vaid üheksa ja nimeks Ago Markvardt. Vaat, kes kasvas välja sellest mehehakatisest!“
Uue hüppemäe hüppevõimsust tõsteti 17 meetrilt 28 meetrile ning nõlva kõrvale ehitati korralik kohtunikemaja, kus olemas ka puudega köetav soe ruum poistele ümberriietumiseks.
…krooni ajal pole me ostnud mingit varustust…
1990ndate aastate taasiseseisvumise perioodil muutus elu Eestis kiiresti, mõjutades nõukogudeaegseid sporditavasid ja organiseeritust. Spordivaldkonna entusiastidel olid rasked ajad, kimbutasid majanduslikud probleemid.
Suure pühendumusega oma tööd teinud Tõnu Haljand on 1997. aastal rääkinud ajalehele Elva Postipoiss järgmist: „Elva peab jääma suusageograafiasse. Ainult entusiasmist jääb aga sport väga lahjaks, tarvis on rahalisi süste. Krooni ajal pole me ostnud mingit varustust, kõik on möödunud aegade mälestus. Mäletan aegu, kui kolasime noortega Nõukogude Liidu avarustes ringi. Nüüd on rahapuuduse tõttu teinekord Otepääle sõitmata jäänud. Kõik on kallis. Kuidas edasi areneda? Tallinn saab üht-teist Norrast, neil head suhted. Levandi ju seal. Aga meie?
Muret teevad ka Elva elanikud. Vana-aasta õhtul oli sõidetud autoga kas esi- või tagurpidi maandumisnõlva mööda mäkke üles. Tagajärjeks küntud songermaa. Igasuguste kelkudega tükitakse hüppemäel liugu laskma. Tuleb poistega mitu tundi töötada, enne kui taas hüpata saab. Kas tõesti ei saa inimesed aru, et see on teiste püüdluste üle irvitamine…“
Spordile ja oma õpilastele pühendunud treener, Elva kahevõistluse ja suusahüppespordi alustugi ning tippu viija Tõnu Haljad lahkus siitilmast 28. augustil 1997. aastal Võrumaal Ähijärves ujudes.
Tõnu Haljand on maetud Elva kalmistule.
Helbe Haljand, abikaasa:
Tõnu Haljandile oli sport kogu tema elu. Sport oli meie elus teema number üks. Üheskoos vaatasime alati televiisorist spordiülekandeid. Tõnu Haljand pühendas kogu oma aja noorte kahevõistlejate treenimisele. Hommikul vara läks ja õhtul hilja tuli.
Ta oskas inimestega läbi saada, võis jutelda asotsiaalidega ning võis rääkida juhtivtöötajatega – ühtemoodi edukalt asju ajada. Kui oli suusahüppemäe rekonstrueerimine Elvas, siis ta kutsus appi ka oma sõbrad, endised Eesti kahevõistlejad – Tiit Talvari, Tiit Tamme, Vladimir Golubevi, Silver Eljandi. Õpilastest olid aktiivsemad abimehed Janno Perv, Rain Pärn, Ago Markvardt, Andrus Ilves.
Kui ta ehitas suusahüppemäele ahjuga kohtunike majakest, siis palgapäeval ta palka koju ei toonud, sest ta maksis töömeestele jupikaupa oma taskust töö eest palgaraha.
Tõnu Haljand oli väga hea mees!
Kasutatud materjal: Ajaleht Elva Postipoiss 1997.a. Heldur Karro. Järjelugu „Lumel ja õhus.“
Ville Oengo, jutuajamine Helbe Haljandiga 2015. aastal.
