Toivo Veelmaa

Spordiaastad andsid tahtejõudu

Olen sündinud 1. veebruaril 1950. aastal Lääne-Virumaal. Olin viiene, kui kolisime perega Nõgiarru. Maakohas oli noortel hea võimalus suvel sovhoosis näiteks jalgratta või suuskade jaoks raha teenida. Vastik töö oli kõplamine, kuid heinariisumine loorehaga sobis juba paremini. Kui sovhoosi tuli direktoriks kõva sportlane Paul Kuldkepp, pani ta ka meid sporti tegema ja armastama.

Alates viiendast klassist kulus mul üha rohkem aega spordile. Kuna kasvasin küllalt noorelt oma pikkuse 184 sentimeetrit täis, siis sobis mulle hästi jooksmine ja hüppamine. Esimesed võidud tulid Tartu rajooni meistrivõistlustel 60m, 100m, 200 m jooksus ja kaugushüppes. Esimese medali – hõbedase – võitsin kaheksandas klassis Eesti meistrivõistlustel krossijooksus.

Suur spordihuvi viis mind õppima Elva Keskkooli, kus avati just spordiklass. Sinna sissesaamiseks tuli teha katsed, konkureerisid noorsportlased üle vabariigi. Sain spordiklassi sisse ja elamise kooli internaadis.

Kõige edukam aasta oli mul 1968, kui tulin vabariigi koolinoorte meistriks 400 m jooksus ning spordiühingu Jõud meistriks 200 m ja 400 m jooksus. Kuulusin ka vabariigi noortekoondisesse üleliidulistel võistlustel ja sõpruskohtumisel Soome eakaaslastega.

Tõsise sporditegemise kõrval sai koolis ikka nalja ka tehtud. Ükskord leidsime klassivenna pool alumiiniumpulbrit, millega värvisime juuksed halliks. Järgmisel koolipäeval ehmatasime oma hallide peadega õpetajad ikka päris kõvasti ära. Päeva lõpuni meil koolis olla ei lubatud, kästi juuksed korda teha. Õppealajuhataja arvas, et peame ilmselt juuksed maha ajama. Pesime värvi internaadis maha, järgmisel päeval oli õpetajate üllatus suur, et meil juuksed pähe jäid.

Ega ma väga õppida ei viitsinud. Pärast keskkooli otsustasin sõjaväes ära käia, et siis vaatan, mis edasi saab. Sporditegemine lõppes, sest noorte klassist täiskasvanute hulka üleminek on valus – tulemused pole enam need. Spordile kulunud aastad ei olnud aga mahavisatud aeg – sain juurde palju tahtejõudu ja oskust elus ennast tagant sundida.

Sõjaväest tulles töötasin mõne aja gaasikontoris, see töö ei meeldinud. Käisin ka ettevalmistuskursustel Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures. Eriala valikul ühinesin ühe kursusevennaga, kes otsustas EPAsse metsandust õppima minna. 1972. aastal oli metsandusse soovijaid üle 350, vastu võeti 50 tudengit. Saingi imekombel sisse.

Lõpetasin EPA metsamajanduse eriala metsamajanduse inseneri diplomiga, tööle suunati Elva Metsamajandisse ja minust sai Kuuste metskonna abimetsaülem.

Mets on pakkunud mulle nii tööd kui puhkust. Kui vahel süda täis läks või jõud otsa sai, läksin ikka metsa. Sealt sai rahu, puhkust ja jõudu – see oli metsamehe kõige mõnusam aeg. Kõik loodusega seotud on mulle hingelähedane, kuid just metsaga on muidugi paremad suhted olnud. Eriti meeldib mulle rabades jõhvikaid korjata ja seejuures lummavat raba vaikust nautida. Minu lemmikpuud on rabamännid. Neid vaadates saad aru, et ka kidurates tingimustes on vaja ellu jääda ja edasi elada.

Vahepeal ettevõtlusega tegelenud Toivo Veelmaa on nüüdseks nii ettevõtja kui metsaülema tööst prii ning tegeleb Ahja maakodus potipõllundusega, nautides pensionipõlve ja mesilastega toimetamist.