Tõives Raudsaar

Elutöö Elva lasketiirus

Sünnikuupäevaks on mul 23. juuni 1947. aastal ja sellest ajast kuni tänaseni olen Elva linna elanik.

Elva kooli esimesse klassi läksin 1954. ja lõpetasin 1966. aastal. Teises klassis jäin istuma – ema oli haige ning pidev järelvalve koduses õppetöös puudus, ma ei viitsinud õppida ja lasin luuslanki.

Kõige toredam elu oli ujulas

Kokkupuuted spordiga olid kooliajal sellised, et igasuguseid alasid sai tehtud. Kehalise kasvatuse õpetaja oli Arno Ots, tema tegeles meiega. Võrkpallis ja korvpallis olime A ja B klasside poiste võistkonnaga rajooni meistrid. Olin servimises päris kõva, panin kümme punkti järjest. Eks tuli ikka võistlustel joosta ja hüpata ka, aga üks lemmikalasid oli ujumine. Verevi järv ju kohe kodu lähedal – üle mäe ja kohal! Ema andis rubla raha kaasa, selle eest sai osta vähemalt kolm saia ja teed. Terve päeva sai ujulas möllatud, koju jõudsin alles õhtul. Tohutu kullimäng käis, ujusime purrete all ja hüppasime tornist taguots ees. See oli võimas!

Kaheksandas klassis lasketiiru

Kui käsin kaheksandas klassis, viidi õpilasi lasketiiru klasside kaupa laskma, vaja ju ära teha VTK norm. Mul läks väga hästi, sain isegi 89 silma. Tänapäevases mõttes ei ole see midagi, aga viiekümne meetri peal TOZ püssiga (arvestades TOZi rasket päästikut ja lahtist sihikut) – ega ta ei olegi nii paha tulemus. Õpilased lasksid nii viiskümmend silma heal juhul. Kui üldse märklehele pihta saadi. See oli siis minu esimene kokkupuude laskmisega.

Hakkasingi lasketiirus laskmas käima, treeningul jagas näpunäiteid Mihkel Päärde. Mina lasin põhiliselt püssi ja ka püstolit. Uus lasketiir oli just valmis tehtud. Igavene uhke – väike valge maja ja viiekümne meetri tiir, ja kõik oli selline mõnus, kodune. Endise puidutöökaoja asemele oli tehtud majutuskoht.

Õppisin kuulsatelt relvameistritelt

Kui olin 11. klassis, siis puksis Mihkel Päärde mind treeninggrupist välja, olin liiga vana vend ja tema tahtis nooremaid. Tookord aeti spordis ju seda perspektiivi taga – perspektiiv peab olema! Aga mis perspektiivi keskkooli mehel on? Läheb sõjaväkke ja pärast ta laskma enam tagasi ei tule ja ongi kogu lugu. Tuli minulgi 1966. aastal sõjaväkke minna, tagasi sain 1969. aastal.

Kui pärast sõjaväge linnasauna läksin, vaatan – Päärde ka saunas! Küsis:
„Noh, mis teed. Kas tööl kah käid kuskil?“
„Ei käi ma kuskil tööl.“
„Noh, tule tiiru!“
Ja nii algaski 1969. aastal minu töö lasketiirus. Kõigepealt olin seal valvuriks, kuupalk oli umbes 60 rubla kuus. Olin ka laohoidja ja alustasin relvameistri tööd.

Elva lasketiirus treenisid Nõukogude Liidu koondise laskurid ja nendega olid kaasas kõige kõvemad relvameistrid. Nagu näiteks Razarjonov ja Haidurov ning Leningradi relvameister Grigori Bogdanov. Haidurov ja Razarjonov olid Margolin püstoli ümber ehitanud olümpiapüstoliks ja konstrueerinud ka spetsiaalsed püstolid XP 30 ja XP 31. (Venekeelsed esitähed relvameistrite perekonnanimest).

Seal Elva lasketiiru töökojas ma siis istusin ja vahtisin kogu aeg suurte silmadega, kuidas tähtsad relvameistrid relvadega tööd teevad ja õppisin trikke. See, et Elva lasketiiru tööle sain, tuli mulle igati kasuks. Õppisin seal väga palju!

Treeneritöö algas ülikooli ajal

1970. aastal astusin Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Elvast Tartusse ülikooli sõitsime koos Jüri Kalmusega tema külgkorviga mootorrattal „M“. Mina tukkusin korvis ja Kalmus vapralt siis sõitis oma uhke mootorrattaga. Vaevalt sain uinakul silma kinni kui vaatasin – juba kohal!

Kuna laskespordi eriala eraldi tol korral ülikoolis ei olnud, õppisin suusapordi erialal laskespordi kallakuga. Õppejõud laskespordis oli Nõukogude Liidu koondise koosseisus olümpiahõbedale tulnud moodsas viievõistluses Hanno Selg. Diplomitöö oli laskespordisuunaline – uurimus nägemisväljast ja kuidas treening seda mõjutab, juhendajaks dotsent Silvia Oja.

Elva lasketiirus oli alguses treenerina tööl Mihkel Päärde üksinda. Tema oli suur organiseerija, sõitis muudkui Moskva vahet, ajas kindralite ja muude tähtsate tegelastega asju. Muu hulgas ajas Mihkel Päärde ka eliitmoona välja, tänu millele siin meie noorlaskjad nii hästi laskma hakkasidki. Elva spordikoolis avati 1966. aastal laskespordi osakond ja siis tuli treeneriks Jaan Niinep, aasta hiljem ka Eugen Ora. Nõukogude Liidu koondises olümpiakiirlaskmises võistelnud Eugen Ora oli tookord, kui Elvasse treeneriks kutsuti, Tartus restoranis „Kaunas“ pillimees. Spordikoolis oli püstolitreenereid kokku kolm – Eugen Ora, Rein Virolainen ja mina.

Laskespordi osakonda sissesaamisel olid ka väikesed katsed ette nähtud. Näiteks pidid oma ettesirutatud käes olevast sukanõela silmast teise käega niidi läbi ajama.

Treeneritööga alustasin 1973. aastal kui ülikoolis oli vaja teha praktiline töö treenerina. Võtsin siis grupid ja hakkasin vaikselt treeningutega tegelema.

Vene ajal oli laskmine sunduslik nii koolis kui töökohtadel – täita tuli VTK norm! Kolhoosi naised käisid tulejoonel seelikutes laskmas.

Lastega oli nii, et kui klass oli VTK normi täitmas, siis vaatasid, kellel on käsi kindel, kellel ei ole. Kutsusid paremad laskjad trenni ja siis töö käigus selgus, kellest saab asja ja kellest ei saa.

Tublimad õpilased olid mul Aive Viljar, Janek Parts, Priit Pärn, Urmas Viljaste, Kayvo Kroon. Parimad aastad olid 1980ndatel, kui minu õpilased võitsid meistritiitleid ja püstitatsid rekordeid. Jooksva metssea harjutuses on kõige kõrgemale jõudnud mitmekordne Eesti meister Margus Timoska. Hiljem, 1997. aastal, olen tulnud koos oma õpilaste Margus Timoska ja Erki Söönurmega Eesti meistriks meeskondlikus jooksva metssea 30+30 harjutuses.

Lasketiirus oli hea abimees meil laohoidja Eduard Sauvere, kes oli ka võistlustel kohtunikuks ja luges trennis märklehtedelt tulemusi. Kui trennis poistele padruneid kätte andis, luges väga täpselt. Poisikesed tegid igasuguseid trikke, aga Sauvere oli väga terane. Poisid tahtsid paremad näida, torkasid naelaga augu märklehte, aga see on ju kohe näha, kas on kuuli põletusjälg või naelaga torgatud. Sauvere käratas kohe: „Kus sa padrunid panid?“ Kui treeneril on kakskümmend hoolealust, siis ei suuda ju üksinda kõikidel korraga silma peal hoida.

Võidab see, kel kõvemad närvid

Olin Elvas laskespordi treener kakskümmend aastat ja võistlesin samal ajal ka ise. Tegin nii püssi kui ka püstolit ning jooksvat metssiga. Püstolile meisterdasin käepideme ja kui mul esimene võistlus oli, täitsin esimese järgu kohe ära.

Püüdsin malli võtta parematelt treeneritelt nagu näiteks Jaan Niinep. Samal ajal treenis Elva lasketiirus ka NSV Liidu koondis, sai nende treeninguid ka näha ja sellest õppida. Selge oli muidugi see, et tuleb kõvasti trenni teha, muidu tulemust ei tule! Kõik vajalikud trikid tuleb selgeks saada.

Laskespordis on just psühholoogiline taust kõige raskem asi. Eks neid „küla-maailmameistreid“ on küllalt, aga kui võistlustele läheb, siis on juba närvid läbi. Kui tugevad laskjad kokku tulevad, siis võidab see mees, kellel on kõvemad närvid. Ega seda ei oskagi formuleerida ja sõnastada. Pidev enesekontroll on tähtis. Mitte et sa lähed „kümmet“ otsima, vaid tegeled protsessiga, mismoodi see tulemus vormistatakse. Karl Kontor võib sellest rääkida, tema on kõva lamades-asendi-mees, Eesti parimaid lamades laskjaid.

Teine lend tegi Tõives Raudsaare karikavõistluse

Kõik minu töömeheaastad on seotud Elva lasketiiruga. Lõpetasin seal töö 2015. aastal ja kõik need aastad olen olnud ka relvameister. Hoidsin korras ja hooldasin relvade arsenali, valmistasin püstolite käepidemed ja püssilaed. Laskurite relvi remondin hobi korras veel praegugi.

Kõige paremini istus mulle jooksva metssea laskeharjutus, milles treenisin selle ala huvilisi ja võistlesin ka ise. Elva metssealaskuritega võitsime 1979. aastal ja 1980ndate aastate alguses meeskondlikult Eesti meistri tiitli metssealaskmises.

Juba pensionil olles olen taas kokku kogunud Liikuva märgi laskmisest huvitatud seltskonna ning on tekkinud uus põlvkond selle ala laskureid. See on minu treenerikarjääri teine lend. 1980ndatel aastatel olid mul spordikooli noored poisid, nüüd on täismehed. Hillar Loot, Lauri Loot ja Henri Pikk olid 2022. aastal kahekorsed Eesti meistrid ja püstitasid uue Eesti rekordi jooksva metssea meeskonnavõistluses. Ka 2021. aastal püstitasid Elva mehed meeskondlikult Eesti rekordi, võistkonnas oli lisaks eespool nimetatutele ka Indrek Kaarna.

Käin ka ise praegu hobikorras metssea laskmises kätt proovimas ja teistega mõõtu võtmas.

Kui sain 70, arvasid semud, et võiksime ühe võistluse teha, mille nimeks oleks Tõives Raudsaare karikavõistlus. Mõeldud – tehtud. Karikavõistlused toimuvad minu sünnipäeval alates 2017. aastast ja olid sellel aastal seitsmendad. Ise löön ka alati võistlusel kaasa, aga ega selles kõvas konkurentsis võidulootust mul ei ole. Täiskaliibrit ma vähe lasen ka, sel püssil on maru kõva pauk.

Võistlusel lasevad jahimehed kesktule padruniga liikuvat märki (Euroopa metssea terviksiluetiga märkleht). Kavas on 40 lasku – 10+10+10+10 seeriate kaupa. Sellel aastal võin tulemusega rahule jääda, 328 silma, pole paha.

Lõpetuseks

Ega mina laskespordis eriti silma ei paistnud. Ma ei ole ka väga tõsiselt asja võtnud, olümpiamängudele minna ei tahtnud. Oma paremateks tulemusteks võin pidada oma kahe lennu tublisid õpilasi. Õpilaste kõrval tasapisi tuksud. Kogu aeg räägid, kuidas laskma peab, lõpuks hakkad ise ka laskma ja vaatad, et tulebki välja! Kohati…

Tulemustest rääkides, siis viimase võistluse tulemusega – 328 silma võib päris rahule jääda. Kui kaua plaanis veel püssi lasta on – no niikaua kui käsi seisab.

Praegu tegelen vananemisega. Väärikalt ja vormi hoides. Mul on olemas sõudeergomeeter ja kui iga päev pool tundi tõmban, sellest piisab juba. Sõidan rattaga, käin Vaikses järves ujumas. Jalgratas on mul liikumisvahendiks. Ei kihuta, hingetuks ennast ei sõida, hirmkalli ratta ja uhkete sõidudressidega ei eputa ja naabrimehest parem olla ei taha.

Elva spordielu ma tähelepanelikult silmas pidanud ei ole, ma pole eriti innukas spordijälgija. Liigutan ise, tähtis on tervist hoida ja pikemalt ellu jääda.