Tõiv Tamm

Jalgrattasõit on südameasi

Sündinud olen 11. juulil 1961.aastal Jõgevamaal Sadalas Leedi külas. 1965. aastal kolisime Randu ja koolitee jätkus Rannu 8-klassilises koolis. Vanem õde Leegi hakkas jooksutrennis käima ja Rannu koolis sain spordis tegelikult kõva põhja alla. Meil oli neli kehalise tundi nädalas. Vanemad pidid lisatundide eest maksma viis rubla kuus. Kehaline kasvatus mulle meeldis. Ükskord olime poistega midagi sobimatut teinud ja jäeti kehalises peale tunde – pandi 2,5 km ringi jooksma. Ma jooksin ära ja panin teise veel otsa, et mitte pikapäeva rühma minna. Õppimises olin siis ma üsna laisk. Pead oli, aga nagu ei viitsinud.

Esimene diplom on mul Rannu ajast. Meil oli igavesti tore kehalise õpetaja – Epp Alekõrs. Ta pani meid igasuguseid erinevaid alasid tegema. See diplom on mul tõkkejooksus, mida me ju eriti palju ei harjutanud. Koolide võistlustel olin ma alati osaleja. Koos õe Leegiga tulime keskkooli Elvasse.

Eeskujud ja juhuslik velotuur

Ühed eeskujud sportimisel olid mul kindlasti tädipojad ja -tütred Keemud, kes olid omal ajal laskesuusatamises päris tegijad. Agu Keemu on pärast sporditegemise lõpetamist ka Elvas elanud. Suureks eeskujuks oli kindlasti ka õde Leegi, kes oli väga hea jooksja. „Dünamo” üleliidulistel võistlustel võitis ta esikoha ja sai auhinnaks transistorraadio„Alpinist”. See nagu inspireeris, et mul ka vaja sporti teha.

Maal suurt tegevust polnud, aga õde käis igal pool võistlustel reisimas ja see tundus väga põnev.

Ükskord läksin kodust kolme kilomeetri kaugusel asunud Rannu kauplusesse ja sealt läks just sellel ajal mööda „Jõudi” velotuur. See oli vist 1975. aasta suvel. Üle tee minna ei saanud ja vaatasin siis tee ääres võistlust – väga kihvt oli. Vist oli tegemist juubelituuriga, sest ees sõitsid tsiklid, lipud küljes. Väga uhke sõit oli.

Keegi oli seal telefonitraatidesse jalgrattakummi visanud. Koukisin selle alla – auk oli sees. Parandasin ära ja sain oma rattale alla panna.

Siis oli ju ka Pikkuusi aeg. Ja eks tema mingil määral oli ikka mulle eeskuju ka. Meil käis „Spordileht”, sealt sai kogu aeg spordisündmustel pilk peal hoitud. Kohe süvenes mõte, et ma lähen ka trenni. Õde võttis mu käekõrvale ja tõi mu Arbi järve äärde spordikooli Kalmuse juurde. Olin siis veel Rannus, läksin 8. klassis, õde õppis juba Elvas.

Kalmus ei öelnud ühtegi paha sõna

Jalgrattasõidus meeldib mulle pikk finiš – nii minutiline. See tuli ilmselt sellest, et käisin kodust jalgsi bussi peale, et kooli sõita. Ja siis ma hakkasin katsetama – kui kaugel buss peab olema, et ma joostes veel peale jõuaksin. Ma olen maha ka jäänud. Jõudsin järeldusele, et jõuan minuti maksimaalselt pingutada. Nii ka jalgrattasõidus.

Rattasõit mulle meeldis, aga 9. klassis tuli mul nii-öelda „jooksuaeg“ ja ma ei käinud mitu nädalat trennis. Kalmus tuli mulle koju järele. Ema oli parajasti kodus, mind polnud. Kui ma koju tulin, siis ema ütles, et treener käis mind otsimas ja tahab võistlustele saata. See läks mulle hinge. Mõlgutasin ju juba trennist loobumise mõtteid. Edaspidi selliseid asju minuga enam ei juhtunud ja sporti tegin hingega.

Treener ei öelnud mulle mitte ühtegi paha sõna, isegi ei teinud juttugi sellest, et ma polnud tükk aega trennis käinud. Olin talle selle eest tänulik.

1976. aasta talvel korraldati enne laagrit treeningvõistlus talikrossis. Ma juhtisin pikalt, aga talikrossi sõidukogemus oli napp. Enne kitsast silda tulin rattalt maha ja kaks „Dünamo” poissi läksid minust mööda. Kalmus lohutas, et pole midagi, sa sõitsid tegelikult hästi.

Sain kooli lõpetatud…

Eks ma võistlesin lisaks jalgrattale ka teistel koolinoorte võistlustel. Ette on näiteks näidata üleriigiline teine koht 1500 meetri jooksus.

Elvas oli mul põhiliselt kehalise õpetaja Jüri Malts. Ega ma suurt tunnis ei pidanud käimagi, sest pidevalt olid mingid laagrid ja võistlused. Ega koolis ka väga palju ei käinud. Kui juunioride tasemel vabariigis juba midagi saavutasid, siis anti nii mõnigi asi andeks.

Keskkooli lõpetamisega oli mul probleeme. Läksin vene keele õpetajaga, kes oli venelane, rahvusküsimuses tülli. Aga siis jäi õpetaja haigeks ja asendama tuli Tiiu Särg, kes ei saanud aru, miks mul vene keel kaks on, kuigi ma päris hästi oskan. Seletasin talle ära, et olen õpetajaga tülis. Särg pani mulle veerandi nelja ja aasta kokkuvõttes kolme. Sain kooli lõpetatud.

NL koondisse pääsemisest jäi 12 km puudu

Sportlikud eesmärgid olid alguses väga kõrged. Tahtsin ikka vähemalt NSV Liidu koondisesse saada. Aga pikapeale sain aru, et ma kardan valu, kardan kukkuda. Jäi nagu üks valik – temposõit.

Eks ettevaatlikuks tegi, et olen kukkunud ja õmmeldud on küll. Väga luid nagu murdnud pole, aga põdenud olen mitu nädalat. Rohkem vist isegi vaimselt.

Trennitegemine oli ka nagu ta oli. Trenni sõitsin kodust rattaga 21 kilomeetrit. Palju seda ametlikku trenni siis sai tehtud… Pärast tuli ju tagasi koju ka sõita. Elvasse kooli sõitsin ka tavaliselt rattaga. Jalgsi bussi peale minek ja bussisõit võttis rohkem aega kui rattaga kooli sõit mine ja esimesse tundi sageli ei jõudnud. Talvel muidugi sõitsin bussiga.

Jõudsin Eesti koondise kandidaatide ringi ja olin ka korra koondisega laagris. See oli juba ülikoolis õppimise ajal. NSV Liidu koondisesse saamisest jäi mul 12 km puudu. Asi nimelt selles, et olid maanoorte (Urožai) üleliidulised võistlused. Seal öeldi kohe ära, et kes võidavad, on kohe Liidu koondise kandidaadid. Oli paarissõit 50 km ja 12 km enne lõppu läks paarimehel kumm. Juhtisime võistlust 30 sekundiga. Eks tegi ikka nukraks küll. Meeskonnavõistluses sama asi – läks kaks kummi.

Spordimetoodiku ametis

Ülikooli lõpetasin 1983. aastal treener-õpetajana. Ühe aasta ka töötasin treenerina Puhjas. Siis andsin ameti Arno Läänele üle. Sain aru, et mulle treeneri amet ei sobi. Ma pole ise väga korralik ja mu nõudmised õpilastele olid vist liiga suured. See pole ikka minu amet. Ja ma ei kahetse seda. Ega ülikooli sai mindud ka sellepärast, et sõjaväest pääseda, mitte et ma oleks treeneriks tahtnud saada.

Kui treeneriametiga lõpetasin, läksin Lenini nimelisse sovhoosi spordimetoodikuks, kus töötasin aastatel 1984-1992. Anti Randu 2-toaline ametikorter. Pidin igasuguseid sportlikke üritusi organiseerima, näiteks sovhoosi meistrivõistlusi lauatennises ja suusatamises. Pidin viima majandi võistkonnad välja rajooni „Jõudi” võistlustele. Siis olid veel vabariiklikud Lenini nimeliste majandite mängud. Osa võttis neist üheksa majandit. Treeninguid pidin ka organiseerima, aga see kujunes nagu iseenesest, minu ülesanne oli ainult transport muretseda. Tegime valmis ka jõusaali. Muidugi paberitööd oli kõvasti. Anti arvud ette, kui palju peab olema VTK normide täitjaid. Kaadrite osakonnast võtsin töötajate nimekirjad ja sealt vaatasin, kes võiks midagi teha ja selle nimekirja saatsin rajooni. Need nimekirjad olid veel vanusegruppide kaupa. Ega reaalset tegevust nende normide täitmisega ei olnud. Kui käisime võistlustel, siis need tulemused läksid küll kirja.

Pärast spordimetoodiku karjääri (majandid läksid ju laiali), ajasin spordiasju Rannu vallas. Rahvamaja keldrisse tegime noortele spordimängude saali. Seal sai mängida lauatennist, malet, kabet.

Võrtsjärve mängud – tõelised rahvamängud!

Eriti hinge on läinud Võrtsjärve mängud. Esimesed toimusid 1969. aastal. See oli Võrtsjärve kolhoosi esimehe Kalev Raave idee. Kui mängudel oli spordipäev läbi, siis toimus õhtul taidlus, kus huvitavate kavadega astusid üles kõik osalevad majandid. Seal nägid, et ka nõuka ajal lõi see eestlus ikka kõvasti välja. Mitu inimpõlve on Võrtsjärve mängude traditsioonis üles kasvanud, nii siinpool kui sealpool järve. Ja nüüd neid enam ei organiseerita. Minu südamesoov on, et see traditsioon läheks ikka edasi. Tegelen sellega praegu aktiivselt ja loodan, et järgmisel aastal mängud toimuvad.

Kui majandid laiali läksid, siis organiseerisin veel sovhoosi rahadega 1991. aastal Võrtsjärve Minimängud, kus osalejaid oli vähem, aga mängud siiski toimusid. Siis tuli neli aastat kui midagi ei tehtud. Käisin siis kõik Võrtsjärve-äärsed vallad läbi ja enamus olid nõus traditsiooni jätkama. Tegin juhendi ja 1995. aastal taastasime mängud. Kõik toimis. Viimased mängud olid 2017. aastal. Kahjuks omavalitsused neid enam ei toeta. Kaasa arvatud Elva vald, mis on ju Eesti kõige sportlikum vald… Nemad tahaksid organiseerida Elva mängud. Võrtsjärve mängud olevat juba minevik ja tuleb selle asemele leida uusi vorme. Ometi oli valdade ühinemise lepingus kirjas, et jätkatakse traditsiooniliste üritustega.

Minu jaoks olid Võrtsjärve mängud tõelised rahvamängud ja mulle on see nii hinge läinud.

Paremad tulemused, vahepaus ja taas rattasadulas

Minu suuremad sportlikud saavutused on olnud ikka meeskondlikud. Kaks korda olen tulnud meeskonnasõidus Eesti meistriks ja Balti tuuril ka võistkonnaga kaks korda võinud. Individuaalselt jäi parimaks teine koht Eesti meistrivõistlustel. Esikoha kaotasin 1,3 sekundiga ja kolmandat võitsin 0,3 sekundiga. Aasta oli siis 1987. Neid teisi-kolmandaid kohti on veel, nii paarissõidus kui võistkonnaga. Olen võitnud ka pronksmedali poolpikas triatlonis.

1993. aastal otsustasin aktiivse sportimise lõpetada. Oli vaene aeg ja tööd tuli teha, mis midagi sisse ka tooks. Parvlaevaga Estonia läks järgmisel aastal põhja hea sõber Jaan Pehk, kellega ikka koos trenni tegime ja paarissõidus võistlesime. Tänan jumalat, et spordi õigel ajal maha jätsin, sest olen kindel, et oleksin koos Jaaniga Rootsi võistlema sõitnud.

Rattasõidu jätsin mõneks ajaks täitsa ära. Ainult Tartu rattarallidel käisin. Vahepeal üldse trenni ei teinud. Kaido Kriidi ja Jaan Pehkiga olen sõitnud tandemit. See oli Kaido Kriidi mõte, tema lasi esimese tandemi kokku keevitada. Pikkuus oli öelnud, et rikkusime oma tandemiga nende sõidu ära. Nad ei saanud sõita nagu tahtsid, tandem oli kogu aeg neil jalus. Nüüd enam tandemeid rattarallidel näha pole olnud. Olen osa võtnud kõigist Tartu Rattamaratonidest. Just osa võtnud, mitte võidu sõitnud.

Praegu olen lihtne ehitustööline ja vaba mees. Kus vaja, seal töötan. Momendil teen ehitustöid koos sõbraga. Maksame kõik riigimaksud jne. Seadusi ma austan. Kunagi oli mul oma firmake, tegime kooke ja pirukaid ning müüsime neid. Aga ma pole eriline ärimees. Firma tahab ikka arendamist ja tarka juhtimist.

2007. aastal hakkasin veteranina jälle uuesti ratast sõitma. Treenisin siis päris kõvasti. Tundus, et kohati isegi rohkem kui noorena. Näiteks 2011. aastal osalesin kolmeteistkümnel suuremal rattamaratonil. Väiksemad rattasõidud veel peale selle. Peaaegu igal nädalavahetusel oli mingi võistlus. Ühel aastal võitsin ära isegi harrastajate Elva rattasõidu.

Ega kahetseda pole midagi – mis olnud , see olnud. Tagasi ju midagi enam ei too.

Tõiv Tamme meenutused Tartu Rattarallist

Tartu Rattaralli oli alguses üllatav üritus, sest Nõukogude Liidu ajal oli kõik võistlussport. Kui me kokku saime, siis olid tulnud ka tavasportlased ja eks me vaatasime selle peale veidi imelikult… meie kui sportlased. Meil ei olnud sellist üritust toimunud, võistlesime ainult tiitlite peale.

Minul on need rallid meeles, kui me tandemiga jaurasime, tegime üllatusi. Sõitsin tandemit nii Jaan Pehki kui ka Kaido Kriidiga. Vedasime gruppe laiali ja puha. Oleks siis samamoodi Turu tänavas see finiš olnud, oleksime Kaido Kriidiga selle ralli ka kinni pannud. Sellel ajal oli finiš aga Tamme staadionil, kus oli ka tagasipööre, seal oli tandemiga keeruline. Mäletan, et finišiprotokollis olid pildid vahel, naised olid meile võilillepärjad kinkinud.

Kuidas plaanin 40. rallit tähistada? Eelmise aasta ralli oli ka virtuaalne, sõitsime sõbraga. Plaanin ka sellel aastal muidugi elu neljakümnenda ralli läbi sõita.

Võin öelda, et tänu Tartu Rattarallile läks rattasõit massidesse. Tänu sellele, et inimesed hakkasid rattaga sõitma ja võistlema omavahel. See andis ka tõuke, et sain panna jalgrattasõidu Võrtsjärve suvemängude programmi.

Mina arvan et rattasõit on minu elu päästnud. Või Jüri Kalmus.