Tiiu Ojaveer (Rihe)

Sport oli lõbus ajaviide

Olen 1943 Nõos sündinud ja elanud ning Nõo kooli lõpetanud. Elasime üsna alevi äärel raudtee ääres, isa oli raudteelane. Meid oli peres neli last, emal oli ikka kunst, kuidas ta meid ära toitis. See oli väga vaene aeg, aga tookord seda nagu ei adunud. Oli sõjajärgne aeg.

Meeles on, et alati enne kooliminekut oli meil hommikusöögiks praetud leib ja keedetud piim. Ma ei tea, miks seda piima keedeti, sinna sisse pandi natuke soola ka ja siis see praeleib – küll oli see hea!

Lapsepõlves pole ma uusi riideid kunagi kanda saanud, teiste vanasid sai kantud. Ikka vanemate õdede riided said mulle. Oma esimesed päris uued riided sain siis, kui minu seitse aastat vanem õde tööle läks.

Jalgrattasõiduga sai tutvust tehtud juba lapsepõlves. Meil oli kodus üks jalgratas kolme peale. See oli Eesti Vabariigi ajal ostetud Rootsi ratas, meeste oma. Käisime kolmekesi selle ühe rattaga kooli. Õde oli kõige vanem, tema istus põhiliselt sadulas, mõnikord ka vend, mina olin pulga peal ja kolmas istus taga pakiraami peal. Ja nii me siis kooli sõitsime. Väga kõva ratas oli! Selle rattaga sai mul ka rattasõit selgeks õpitud, altpoolt toru vändates, teised olid abiks, hoidsid ratast kinni, lükkasid hoo sisse ja läks sõiduks!

Staadionilt, suusarajalt ja uisuväljalt jalgrattatrenni

Sporditegemine algas mul nii, et 1956. aastal tehti Elva spordikool ja selle juurde ka Nõo osakond. Alustasin kergejõustikuga, treenerid Maret Obet ja Irma Tulev käisid Elvast. Kergejõustikutrennid olid kooli staadionil, talvel oli aga põhiline suusatamine. Ega suusatamine meeldis mulle ikka kõige rohkem, meeldis rohkemgi kui jalgrattasõit.

Aga veel enne seda, kui kergejõustikutreeningutega alustasin, käisime Nõo tüdrukutega Elvas Arbi järvel uisutamas. Kui sõiduraha oli, siis ikka käisime. Uisukuur oli seal Hanseni puiestee otsa juures järve ääres, sealt sai uiske laenutada. Õhtuti mängis järvel muusika ja Anton seal siis kamandas… Oi, seal oli väga tore! See lõbu aga kahjuks mul väga kaua ei kestnud, sest liiklus Nõo ja Elva vahel oli tookord vilets. Kui õhtul kella kaheksase bussi peale ei jõudnud, tuli kella üheteistkümnest rongi oodata ja jõudsid koju poole öö ajal.

Jalgrattatrenni saamiseks tuli minu mäletamist mööda läbida ka katsed, lasti rattaga sõita. Sain treener Heldur Karro juurde jalgratast sõitma. Elva spordikool oli tookord tolles muuseumimajas (Kingissepa tn 2, praegu Pikk tn).

Rattatreeningud olid maanteel, tavaliselt sõitsime Elvast Rõngu, siis Koruste, Rannu, sealtkaudu tagasi Elvasse. Käisin ka väga palju üksinda sõitmas. Kui trennipäeva ei olnud, siis sõitsin Kambja poole, Kammeri teed ja… Käisin sealkandis maid avastamas, ükskord eksisin veel ära ka.

Talvel oli trenn ruumis rullikute peal, see mulle ei meeldinud. Kartsin, et sõidan äkki rullikute pealt maha, kogu aeg pidi hästi keskendunud olema ja valvama, et maha ei sõida.

Jalgrattatrennid minu jaoks rasked ei olnud, mul oli põhiline, et saab midagi endale meeldivat teha. Oli hea ajaviide. Võistlustel ma eesotsas sõitja ei olnud, olin keskpärane.

Üks suurem kukkumine oli mul võistlustel ka ükskord. Võistlusrada kulges Elvast mööda seda vana Tartu maanteed Tõravere mäele, kus oli tagasipööre ja tagasi Elvasse. See tee oli tookord just valmis saanud, värskelt pandud asfalt ja teeääred liivaga kaetud. Oli üksiksõit ja mina haakisin ennast ühele autole tuulde. Peedumäelt Vapramäe poole mäest allasõidul hakkasin auto tuulest välja sõitma, aga tuulest väljatulek ei ole niisama, ma ei tulnud selle asjaga hästi toime ja lendasin asfaldilt ära ja käisin nagu käkikera sinna tee äärde liiva peale. Oli päris kõva kukkumine, kuid õnneks jäi ratas terveks ja sõitsin võistluse ikka lõpuni ära.

Treener Karro oli täitsapoiss

Esimene kõige rõõmustavam võistlus oli minu jaoks Eesti koolinoorte spartakiaadil 15 km naiskonnasõidus, kus saime 1959. aastal esikoha. Võistkonnas olid veel Malle Konno, Aino Tallmeister, Lehte Ilves. Võitja sai diplomi ja mingisuguse väikese meene. Medaleid ja karikaid ei olnud.

Aino Tallmeister ja Malle Konno (mõlemad käisid ka Nõo koolis) olid toredad trenni- ja võistluskaaslased. Olime omavahel ka kõvad konkurendid, aga ega nemad olid ikka kõvemad, mina olin selline äbarik. Olin väikest kasvu, ratta raam oli minu jaoks suur ja selle paraja raami saamisega oli probleem. Karro ajas viimaks mulle paraja kuskilt välja ja oi, kui õnnelik ma siis olin!

Treener Karro oli täitsapoiss, ei mingisuguseid konflikte. Päris range ta ei olnud, pigem sõbralik. Ega ta mööndusi ka ei teinud, kuid käskivas kõneviisis ta treenerina kunagi ei käitunud. Oli suunav ja sõbralik, mitte et vaat seda peab ja toda peab.

Karro oli ka kõva meistrimees meil rattabaasis, ise nikerdas kogu aeg. Ega ta seal rattabaasis elaski, kunagi me ei näinud, et ta tuleks või läheks trenni, tema nagu elaski seal. Ja rattapoisid olid ka niisama nagu Karrogi, muudkui nikerdasid nonde rataste kallal. Ühes tükis olid jalgratastel rattad taeva poole ja siis käis too väntamine ja sättimine.

Kahe peale paar viigipükse

Ega meil käis tol ajal tüdrukute ja poiste vahel ka juba väike kuramaaž ja jalgrattapoisid käisid ka Nõos pidudel. Mul on meeles üks peolkäik kultuurimajas, Elvast olid seal ka Enn Vaht ja teine poiss oli vist Arno Väljaots. Olime koos Ainoga (Tallmeister) seal peol ja panime tähele, et poisid kahekesi korraga saalis tantsimas ei olnud. Üks oli, kadus ära ja siis tuli teine. Meie imestasime omavahel, et huvitav küll… Aga tuli välja, et poistel oli kahe peale vaid üks paar viigipükse. Kaks tantsu tantsis üks viigipükstega, läks välja, vahetasid ära ja ja siis tantsis teine kaks tantsu viigipükstega. Meil oli tore seltskond seal jalgrattatrennis!

Spordipisikust ei ole lahti saanudki

Minul aga tuli see meheleminek ja sündisid Kaido ja Kersti. Kui poeg Kaido hakkas ka jalgratast sõitma, olen alati võistlusi vaatamas käinud. Veel hiljaaegu osales ta rattamaratonidel ja rattarallidel. Sai siin Elvas ikka raja ääres kaasa elamas käidud. Pojapoeg Osvald oli ka jalgrattasõiduhuviline, käis trennis ja tõi võistlustelt auhinnakohti. Tema on ka Eesti noortemeister trekisõidus. Keskkoolis aga otsustas teha valiku, tippsportlaseks ei tahtnud ja õpib nüüd Hollandis arhitektiks. Kerstile meeldis uisutamine, tema seal Arbi järve jää peal elaski. Aga trenni ja võistlustele tema ei tahtnud.

Ega sellest spordipisikust ei ole mina lahti saanudki. Esimene töökoht oli Kohaliku Majanduse Kombinaadi Nõo osakonnas ja tookord toimusid Elvas ju tõsised asutuste vahelised spordivõistlused, kus sai osaletud. Meie asutusel oli palju töötajaid ja palju osavõtjaid võistlustel. Nendelt suvespartakiaadidelt on meeles kõvematest tegijatest Rein Abel, Viktor Orlovski. Viktor oli väga andekas spordimees, tegi kõiki alasid ja oli edukas igal alal. Naistest on meeles Luule Karo, kes oli alati ka kõikidel aladel esindatud ja tublid tulemused.

Kui 1960ndate aastate lõpust alates Elva autobaasis töötasin (olin sekretär-masinkirjutaja), olin spordivõistlustel alati autobaasi eest väljas. Tollel ajal oli selline mõtteviis, et inimesed said koos olla ja koos nautida seda sporditegemist. Sõbralik aasimine kolleegile ärategemise teemal käis asja juurde. Haiglarahvas eesotsas Herold Saarega olid sellised tembutajad, tulid valgetes kitlites staadionile ja nalja sai alati. Kui Heino Köst autobaasi direktoriks tuli, siis tema soosis sporditegemist. Laupäev-pühapäev lõime kamba kokku ja sõitsime talvel Otepääle suusatama. Läksime terveks päevaks, söögikraam ja tee termostega oli kaasas. Sellised suusapäevad olid.

Suusavõistlustest on meeles ühed Elva linna asutuste vahelised suusavõistlused, kus sõitsin teatesõidus kahte vahetust. Start oli Verevi järve peal ja rajad läksid sinna Vellavere poole. Tulime autobaasi teatenaiskonnaga sellel võistlusel päris etteotsa, saime vist teise või kolmanda koha. Neli naist oli teatevõistkonnas, mina sõitsin esimest vahetust. Aga üks naine meil ei tulnud, pidi viimast vahetust sõitma. Ma siis ütlesin, et sõidan ise viimase vahetuse ka. Küsisin Antonilt, kas lubatakse. Lubati küll ja panin siis neljanda vahetuse ka. Väga hästi läks meil tookord!

Tagasi mõeldes võin öelda, et kripeldama ei jää mul tollest ajast küll midagi. Ilus aeg oli, olin noor ja… Ma ei olnud füüsiliselt nii tugev, et oleks pidanud sporti edasi tegema, kõrgemale pürgima. Auhinnakohti mul palju polnud, kuid ma ei kurvastanud selle pärast. Mulle meeldis see seltskond, kuhu spordihuvi mind oli toonud ja see oli lõbus ajaviide. Kuigi oli vaene aeg, oli ikkagi ilus aeg. Kui ise aktiivne ka oled, siis pole häda elul midagi, olgu see valitsus misuke tahes.