Tiit Ustav

Sport minu elus

Ma pole ennast kunagi sportlaseks pidanud, pigem harrastajaks. Aga kui ma sirvisin oma diplomite kausta, siis väikse üllatusena leidsin sealt 73 diplomit, mis on kogutud 14-lt spordialalt. Ja ilmselt pole kõik säilinud. Kõige rohkem on neid loomulikult võrkpallivõistlustelt – 30. Siin on diplomid vabariiklikelt õpetajate võistlustelt, väikelinnade omavahelistelt jõuproovidelt kui ka Elva võrkpalliklubi „Sponte” turniiridelt. Iga diplomiga on kaasas oma lugu. Mõni on paremini meeles, mõnda tuleb rohkem meenutada.

Võrkpallimäng algas külaplatsilt

Esimene diplom pärineb aastast 1962, kaugushüppes tulemusega 3.40. Olin siis üheksa aastane. Selle võitmine tuli mulle üllatusena, sest võistlused toimusid spordipäeval ja erinevates võistluspaikades. Tulemused saime teada alles mitu päeva hiljem ja autasusamist nagu eriti polnudki – diplomid anti klassis kätte.

Tuleb tõdeda, et võrkpallimäng on mind saatnud suurema osa elust. Alguse sai see Tamsa külaplatsilt, kuhu noored õhtuti, pärast päevatööd kogunesid ja kus ma algul rohkem pallipoiss olin. Aga oskuste kogunedes sain juba rohkem aega palliplatsil tegutseda. Edasi läks tee Peedu võrkpalliplatsile, kus tegutsesid juba kogenumad poisid nii Peedult kui Elvast.

Oli täiesti loomulik, et kui Arnold Ots tegi koolis võrkpalliringi, siis läksin ka sinna. Tõsi, ega see nagu õige trenn polnud, Otsa Arno aitas võrgu üles panna, andis palli kätte ja ütles, et mängige poisid. Tahtmine oli nii suur, et kui koolivaheajal koolimaja lukku pandi, siis kangutasime ühe keldriakna lahti ja läksime sisse, aga võimla ukse kallal tuli rohkem vaeva näha, sest see oli meie üllatuseks ka lukku pandud. Nii me saime kahel päeval mängimas käia, aga siis keegi avastas, et poisid mängivad võimlas ja sellest tuli paras pahandus. Ülikooli ajal ma võrkpalliga eriti ei tegelenud. Ainult mõnikord suvel Peedu palliplatsil.

Valisin laskmise

Tartu Riiklikus Ülikoolis tuli juba esimesel kursusel valida, millise spordialaga tuleb kaks tundi nädalas tegeleda. Mina valisin laskmise, sest olin keskkooli ajal pool aastat käinud lasketiirus Jaan Niinepi trennis. Selliste hiljem tuntud laskesportlaste, nagu Heli Rassi, Agu Niguli ja Peeter Teinfeldtiga, kes kõik olid minu klassikaaslased. Neil jätkus tahtmist saada tõelisteks meistriteks, mul kahjuks mitte. Aga kasuks ta tuli, sest ülikooli ajast on mul ette näidata viis diplomit laskmises ülikooli meistrivõistlustelt. Muide mu abikaasa Signe oli mitmekordne ülikooli meister sellel alal.

Ülikooli vana ja väsinud lasketiir asus ülikooli korporatsooni EÜS keldris ja välistiir hoovi peal. Treeneriks oli minevikus tuntud laskur Johannes Võrno. Tema oli tõeline fanaatik, kes püüdis meist teha spordilembeseid tegelasi. Osaliselt see õnnestuski. Mul on näiteks esimene spordijärk VTK talvises mitmevõistluses. Oli selline huvitav kompleksvõistlus, kuhu kuulusid laskmine, suusatamine ja kuulitõuge. Ka püstoli ja püssilaskmist tähistavad II spordijärgud. Laskespordiharrastus tuli mulle hiljem kasuks nõukogude sõjaväes, kus tuli peale ülikooli kaks aastat ohvitserna teenida. Väeosa ohvitseride võistlustel näitasin enamusele osalejatest koha kätte. Tulin poliitosakonna polkovniku järel teisele kohale ja teenisin lugupidamise kogu teenistusajaks.

Tegelikult esimesed kokkupuuted laskmisega olid mul juba 9-aastase poisikesena Iisakul, kus meil oli oma kamp poisse, mina neist küll kõige noorem. 1944. aasta hilissuvel olid sealkandis toimunud ägedad lahingud ja poiste käes oli ikka veel palju relvi. Käisime siis metsas laskmas. Ükskord lubati minul ka saksa automaadist tulistada. Tegi küll kõva pauku ja raputas, aga hakkama sain. Tagantjärgi mõeldes peab ütlema, et meil oli ikka kõvasti õnne, et terveks jäime. Selle kohta praegu vist öeldakse, et ärge seda kodus küll järele tehke!

Kapp on lipse täis

Diplomeid vaadates torkab silma, et neid on kogunenud üsna palju ka peotantsus, tervelt 11. Oli ju Elvas meil oma peotantsu klubigi, nimeks „Meetrum” ja juhendajaks väga mitmekülgne Viktor Pool. Tema tegi meile ka karatee trenne, millest võttis näiteks osa ka Elva kooli inglise keele õpetaja Anton Vendla. Tegelikult oli Viktor Pool meie kooli autosõiduõpetaja ja vabal ajal ka pottsepp.

Peotantsu trennid olid ikka päris tõsised. Korraldasime võistlusi ja laagreid, võistlesime ka mujal. Pärast Viktor Pooli olid meil treeneriteks tartlased Jaan Kotter, Kersti Kilter ja Mihhail Orljanski, kes olid ka ise võistlustantsijad. Suurim saavutus on mul selles valdkonnas ilmselt 1988. aastal vabariiklikul seenioride meistrivõistlustel võidetud 5. koht standardtantsudes, seda loomulikult koos abikaasa Signega. Praegugi keerutame juba üle kümne aasta jalga Nõo Vana Tantsu Klubis.

Peotantsuoskust olen hiljem ka rakendanud. Kui 80-ndate lõpus asutasime Elvas skaudirühma, siis pidasin vajalikuks kõigi muude skauditarkuste kõrval noormeestele õpetada ka peotantse – inimene peab ju püüdlema täiuslikkuse poole. Poisid leidsid endale ise partnerid ja ühe abituriendineiu Leilaga, kes oli ka ise hea võistlustantsija, viisime läbi algajate täiskursuse. Kursuse lõppedes kinkis iga osaleja mulle lipsu. Veel praegugi on mul kapp lipse täis.

Sport on peres au sees

Vana armastus – võrkpall on ikka jäänud. Olen ju kooli võistkonnas tulnud vabariigi õpetajate võrkpallivõistlustel erinevates liigades mitu korda meistriks. Praegusel ajal käin küll indiaca-trennis, aga võimalusel mängin ikka ka võrkpalli.

Meie peres on sport au sees kogu aeg olnud. Abikaasa Signe on nooruses käinud Heino Mäesalu ja Helve Riisalu juures suusatrennis ja hiljem lasketrennis. Ette on tal näidata medalid „Jõudi” vabariiklikelt võistlustelt.

Vanem tütar Ulrike oli väljapaistev võistlustantsija ja edu saavutanud ka rahvusvahelistel võistlustel. Hiljem lõpetas Viljandi Kultuuriakadeemia tantsujuht-koreograafina ja tegutseb selles vallas praegugi. Kui Ulrike oli Elva kooli huvijuht, siis oli tal siin oma õpilaste tantsuring, kellega jõuti mitmel korral „Koolitantsu” vabariiklikku finaali.

Poeg Urmo alustas võrkpallitreeninguid esimeses klassis Enn Kanguri juures ja mängib rahvaliigat Tallinnas siiamaani. Ühel aastal on mänginud isegi esiliiga võistkonnas. Viimasel ajal on teda haaranud kärestikusüsta-vaimustus ja muud ekstreemsused. Võhandu maratoni on ta läbinud üksteist korda ja selleks aastaks end ka juba kirja pannud. Ka erinevad Tartu maratonid on tema sportlike saavutuste nimekirjas.

Tütar Karoliine on „Koolitantsu” taustaga. Ise selle vabariikliku ürituse finaalides tantsinud ja olnud hiljem ka üks selle võistluse organiseerijaid.

Tütar Pilleriin on ka tantsimisega tegelenud, seda Tartu tantsuklubis „Error”, kus oli algul tantsija, hiljem treener.

Pesamuna Elise on teinud rahvatantsu Treffneri Gümnaasiumi rühmades ja hiljem ülikooli rahvatantsuansamblis.

Nii et – liikumine on meil alati au sees olnud. Sellest annavad tunnistust ka meie iga-aastased mitmepäevased süstamatkad koos sõbra perega. Paar aastat tagasi tähistasime ühiste matkade 30. aastapäeva. Esimene oli 1988. aastal. Süstamatkad on sündmus, mida oodatakse ja sellel püütakse igal võimalusel osaleda. Augusti esimene nädalavahetus pannakse selle ürituse jaoks varakult kalendrisse kirja.