Tiina Rautsik

Võrkpallihuvi läbi nelja põlvkonna

Sport on olnud minu hobi-elu. Sellega olen seotud olnud kogu teadliku elu – alates rahvaspordiüritustel ise kaasa löömisest, teistele kaasaelamisest kuni tugitoolispordini välja.

Kooliajal tegelesin suusatamisega (põhiala), krossijooksuga, kus olin ka Eesti koolinoorte meister. Siis veel kergejõustikuga – keskmaa- ja tõkkejooks, kaugushüpe. Veel uisutamine ja VTK mitmevõistlus, võrkpall. Vanemas eas õppisin veel tennist ja lauatennist mängima ning lumelaual ja sup-i laual sõitma.

Võrkpallipundist kujunes välja väga hea sõpruskond

Pärast kooli lõpetamist läksin 1975. aastal tööle Elva EPT-sse, kus tegingi tutvust võrkpalliga, mida harrastasin rahvaspordi tasemel 40 aastat. Elva EPT-s oli sport au sees. Asutuse juhataja Valdur Born toetas väga sporditegemist. Toimusid asutuses jaoskondadevahelised võistlused kergejõustikus, suusatamises, mälumängus, võrkpallis.

Mina lõin kaasa kergejõustikus ja suusatamises. Aga see oli nii, et jooksin oma 400 ja 800 meetrit ära ja kogu lugu. Kuid ägedad võrkpallilahingud kestsid hilisõhtuni. See hakkas mind ka huvitama. Algul ei teadnud ma reeglitest midagi – kellele rohkem karjuti, see punkti sai. Sealt see harrastaja pisik külge tuli ja Enn Kanguri käe all tulid nii arusaamine reeglitest kui mänguoskused.

Kuigi minu ema ja isa mängisid võrkpalli ning olid hiljem ka 3. kategooria kohtunikud, kooliajal ma millegipärast võrkpalli ei mänginud.

Võrkpallitreeningutel käisime Rannu kooli võimlas EPT bussiga kaks korda nädalas. Trennis ei olnud mitte ainult EPT töötajad vaid ka teised Elva asutuste töötegijad – Sangarist, Sidejaoskonnast, ETKVL-st, Metsamajandist ja koolist. Sellest seltskonnast kujunes lõpuks välja Elva võistkond, kes esindas linna väikelinnade mängudel, mille me 2003. aastal isegi võitsime.

Toimusid ka EPT-de nelikkohtumised Elva, Põltsamaa, Jõgeva ja Nuia vahel. Põhialaks oli seal ikka võrkpall. Need üritused olid alati väga oodatud, sest pärast võistlusi toimus meeleolukas autasustamine ning pidu koos õhtusöögi ja tantsuga. Mis kõige olulisem – sellest võrkpallipundist kujunes välja väga hea sõpruskond, kellega käime siiani koos ja võtame aeg-ajalt ette ägedaid üritusi nagu jalgsi- ja jalgrattamatkad, oleme käinud matkamas ka tõukekelkudega ning muidugi ühised tähtpäevade tähistamised ja saunaõhtud.

Võrkpalliklubi „Sponte” loodi 25. aprillil 2001. aastal. Siis tulid Elva kooli kohvikusse kokku ümbruskonna võrkpalli armastavad inimesed ja võeti vastu klubi põhikiri. Meie seltskonda kuulus nii Eesti meister kui staažikaid mängijaid, mõned olid veel üsna algajad. Aga moodustasime ühtehoidva koosluse, kes saavutas palliväljakul tänu tahtele ja üksteise ergutamisega ilusaid võite nii maakonna kui väikelinnade võistlustel. Omaette põnevad olid traditsioonilised võrkpalliturniirid Otepää ja Põlva võistkondadega. Põhiline oli see, et tahtsime teha kõike koos. Käia trennis, võistlustel ja veeta koos ka vaba aega.

Oma panuse olen andnud ka eeskujuna, sest võrkpalli mängis mu poeg, mängib praegugi tütar ja spordiklubis „Altia” käivad lapselapsed ka võrkpalli mängimas. Kui ema ja isa ka juurde lisada, siis tuleb neli põlvkonda võrkpalli armastavaid inimesi.

Spordi juurde toob kambavaim

Elva spordieluga olen üsna hästi kursis ja elan kaasa. Kui kuulen tiitlivõistlustel osalenud elvaka nime, on ikka väga soe tunne ja neid hetki on aegade jooksul üsna palju olnud. Alates Erika Salumäest kuni Martin Järveojani. Mõned aastad tagasi Eesti laskesuusatajate koondis koosneski ainult elvakatest. Või siis maratoonaritest kolmikõed Luiged, kelle emaga õppisime paralleelkassides.

Elvas on sport nii au sees, et raske on tahta midagi rohkemat. Meil on tasemel jalgpallistaadion, kergejõustikustaadion, uhked suusarajad ja muidugi kaasaegne spordihoone. Meil on palju võimalusi tegeleda spordiga, vaja on ainult tahet ja pealehakkamist. Ma ei kannata neid näpuga näitajaid, kes ise midagi ei tee, ainult arvustavad, kui mõnel võistlusel hästi ei lähe. Parem ole vait või tee ise paremini!

Noored tuleb tuua spordi juurde just kambavaimuga ja võistlusmomendiga. Mitte ainult teha trenni ja taga ajada tulemust, vaid teha seda mänguliselt, et tekiks ühtekuuluvustunne ka nendel, kes ei ole nii andekad. Tänapäeval võib läbi nutiseadmete luua igasuguseid liikumismänge ja punktikogumisi, mis võiksid lõppeda auhindadega.

Kui võistkonnas peab olema kuus võistlejat, aga on ainult neli ja kaks on puudu, siis võistelda ei saa. Et seda teha, tuleb leida ja motiveerida veel vähemalt kahte ja näidata, et just nemad on vajalikud. Selleks ongi kambavaimu kasvatamine. See loob ühtekuuluvustunde ka nendele, kes ei ole nii andekad, aga tahavad ka sporti teha.

Meenutusi lapsepõlvest

Ma elasin kohe koolimaja ja Arbi järve juures. Meie mängumaa oli lauluväljak ja muusikakooli mets. Lapsena on meeles üritused, mis toimusid talvel Arbi järvel. Õhtul mängis muusika, noored uisutasid ja said niisama kokku. Mällu on sööbinud Richard Anton ja tema kuulus uisurada, mida ta pidevalt puhastas lumest ja kastis. Kui ta oli just uisuraja ära kastnud ja keegi tahtis sealt üle minna, siis terve Elva kuulis tema hõiget: „Ära koperda mööda uisurada!”. See oli nagu läbi ruupori hüütud.

Veel on meeles kui lauluväljakupoolsesse otsa ehitati puidust piiretega hokiväljak, kus poisid said hokit mängida. Isegi mingid koolidevahelised võistlused toimusid seal. Samal platsil harjutasid ka iluuisutajad. Need ei olnud Elva omad – rääkisid vene keeles. Olid nii 6-10 aastased. Jalas olid karupüksid, mille peal seelikud. Tegid seal hüppeid ja piruette.

Lauluväljaku juures muusikakooli mägi oli klaassiledaks kelgutatud. Suusahüppetorni kõrval oli kelgutorn, kust hea libisemisega sai isegi kaugele järvele välja sõita.

Kooli ajal suusavõistlustel käies, ei olnud meil ühtset riietust. Igaüks pani selga, mis tal oli – dressipüksid, kampsun, kootud suusamüts. Siis ühel päeval meie treener Küllike Kostabi oli saanud mingi võistkonna vanad võistlusdressid. Aga need olid nii luitunud, et sinisest oli saanud hall. Siis otsustasime need ühiselt üle värvida. Vana suusabaas asus Arbi järve ääres. Seal oli sees puupliit. Tõime tüdrukutega sinist riidevärvi ja panime suure poti tulele. Potti panime kõik kaasatoodud värvid, lisasime äädikat. Kuna dressid olid nailonist, siis pidime vee maha natuke jahutama. Panime siis dressid sinna likku. Pärast loputasime ojas puhtaks. Me olime väga uhked oma kätetöö üle, sest nägime oma uutes dressides enda arvates väga head välja. Aasta oli siis 1972 või 1973.

Teine seik riietusega oli siis kui meile anti võimalus osta endale nailonjoped. Minu vanematel seda raha ei olnud. Olin natuke kurb küll, aga, mis teha, aeg oli selline. Võistlustele minnes sain sõbranna käest jope laenata. Tema ei pääsenud võistkonda. Ja minul oli jälle kõik hästi.

Kolmas mälupilt riietusega tuleb meelde kui EPT ostis meie võistkonnale uued tibukollased „Marati” dressid. Kõigil teistel võistkondadel olid sinised või mustad vormid, meie särasime oma tibukollastega.

Meelde on jäänud ka esimene võistlusreis Soome, mille organiseerisid Enn ja Kaja Kangur. Aasta oli 1989 ja sellel ajal Soome – VAU! Peale võistlusi näidati meile ka Soome elu. Seal nägin esimest korda, kuidas suvalisel ajal sai seina seest raha välja võtta. Käisime veel spaas ja saime rääkida mobiiltelefoniga. Külastasime saekaatrit, kus robotid tegid ära kogu töö. Meile oli see sel ajal midagi väga kauget ja kättesaamatut. Meie võõrustajaperega aga suhtleme siiamaani.