Tarmo Noop

Esimese jõusaali ehitamine Elvasse oli saavutus, mille üle võin uhkust tunda

Olen elupõline elvalane oma sünnist saati 1968. aastast. Kooliaastad Elvas möödusid mul kahe märksõna all- muusika ja sport. Olen kaks korda lõpetanud Elva Muusikakooli – klaveri ja saksofoni erialal. Sport oli aga minu põlvkonnale igapäevane elu- ja suhtlemisviis. Vana Tuletõrje tänava maja hoovis (praegu on seal elumaja) oli meie tänava poiste kogunemiskoht, sinna ehitasime nii võrk- kui korvpalliväljaku, seal mängisime jalkat, hüppasime isegi kaugust ja tõukasime kuuli…Nii palju kui mina mäletan, möödus kogu mu lapsepõlve vaba aeg seal. Meie ajastu lapsi iseloomustabki vist see, et arvuti ja telefoni asemel oli meil pall. Ja nii iga päev!

Sport oli sõpruskondlik tegevus

Jah, sportlast minust küll ei saanud, aga liikumine on siiani verre jäänud. Vanemad vaatasid minu sporditegemisele hea pilguga, kuid spordiala, mille pisiku nendelt sain, oli suusatamine. Kui kestvusaladel ma koolis liiga hea just polnud, siis suusatamises olin alati esimeste seas. Mäletan, et talvel juhtus tihti nii, et kui koolist tulin, jäi kusagil pooleteise tunnine „auk“ muusikakoolini ja seda aega kasutasin selleks, et panna suusad alla ja käia ära Vapramäel, jõuda tagasi ning veel ka õigeks ajaks muusikakooli. Talvel ma ikka suusatamist lausa armastasin.

Sporditegemine oligi minu nooruses ühine kogukondlik/sõpruskondlik tegevus – see oli meie kõigi vaba aja sisustamise ühisosa ja ka sisu. See ühendas kõiki meie kandi poisse sisuliselt kella viiest-kuuest õhtul kuni magamaminekuni. Ja just meie spordiplatsil Tuletõrje hoovis sai sporditegemise kõrval ära räägitud ka kõik jutud ja tehtud kõik naljad.

Kuna ma võistlussporti pole viljelenud, siis välispidine kiitus või laitus jäid mulle võõraks. Aga eks ikka oma võistkonnaga ka koduplatsil ju võita tahtsime ja muidugi läks korda, kui kõik nii välja ei tulnud, kui vaja. Eks sai ikka nii ennast kui ka kaaslasi mõnikord sõimatud ja vastupidi, kuid siiski jäi see kõik sõbralikkuse piiridesse.

Kui rääkida minu eeskujudest spordis, siis alati meeldib mulle vaadata olümpiasangareid ja innustuda neist ning tunda uhkust kui nad on eestlased. Mingil hetkel hakkasin just jõualade vastu huvi tundma ja mäletan, et sel ajal oli eeskujuks Schwarzenegger. Muid suuri eeskujusid ei ole mul muidu spordis väga olnud.

Raha läks raua ostmisele, alguse sai pereelu

Spordil on ka minu pere loomises oma osa. Võib öelda nii, et spordi kaudu ma lõingi enda pere. Nimelt asutasin Elva esimese jõusaali ja kui selle avasime, siis just seal tutvusin oma praeguse abikaasaga. Mäletan, et jõusaali uksest astus sisse üks noor, ilus ja väga heas vormis tüdruk ning kõigepealt olingi tema treener ning nii see läks…

Jõusaaliga hakkasin suuremat sõprust pidama ülikooli ajal ja kui pärast selle lõpetamist Elvasse tagasi tulin, polnud siin ühtegi kohta, kus edasi treenida. Kuulsin, et keegi Marek Kalmus tõstab kusagil kangi ja üles ma ta otsisin. Koos otsustasime, et rajame esimese Elva jõusaali. Tollane linnapea Kalle Sepp andis meile ruumi, kuid seinad pidime ise ehitama. Samuti kõik masinad.

Mareki ja veel paari sõbraga töötasime 1,5 aasta jooksul kõik laupäevad – pühapäevad, lõigates käsirauasaega välja kõik masinad, keevitasime need kokku (tihti ka lõikasime uuesti lahti ja keevitasime uuesti kokku kui kohe välja ei tulnud). Ja pooleteise aastaga valmis ta oli. Ega keegi meid ei toetanud ja kogu enda teenitud raha läks alati raua ostmisele, kuid jõusaali me lõpuks avasime. See on esimene saavutus elus, mille üle siiani uhkust tunnen.

Tippsport ilma toetuseta ei toimi

Sponsorlusest rääkides tuleb tõdeda, et Eesti riik on väike ja tema majandus on väike ning seetõttu on Eesti ettevõtetel ka oluliselt väiksemad võimalused sporti toetada kui suurtel riikidel. Tippsport ilma toetuseta aga ei toimi. Seega on Eesti sportlased oluliselt kehvemas seisus võrreldes rikkamate riikide omadega.

Ettevõttes A. Le Coq panustame me spordi toetusesse umbes 300 000 eurot aastas. Meil on oma strateegia ja alad, keda/mida toetame. Toetame Eesti jalgpalli, spordirajatiste ja -võimaluste tekitamist jne. Tean kindlasti, et oleme aidanud tuua Eestile ka olümpiamedali. Heikki Nabi sai meilt kunagi noorsportlase toetuse (see kestis viis aastat) ja ta on ise mulle öelnud, et ilma meie toetuseta poleks tal olnud võimalust sporditegemist jätkata ja suure tõenäosusega poleks meil ka ühte maailmameistrit ning olümpiahõbedat.

Otsin spordis väljakutseid

Küsimusele, mida pean ise oma kaalukamateks tulemusteks sporditegemisel, vastaksin, et kuigi ma võistlusspordiga tegelenud pole, otsin ma alati väljakutseid. On selleks siis jooksurajal oma eelmise aja ülejooksmine või jõusaalis mingi enda jaoks olulise rekordi tegemine. Viimati leppisime jõusaali sõpruskonnaga kokku, et teeme kõik NATO testi selle aasta 1. juunil maksimumpunktidele (300 punkti). Muidugi tundsin uhkust, et veel 53 aasta vanusena seda suudan.

Tööalaselt olen viimased 24 aastat juhtinud joogitootmise ettevõtet A.Le Coq. Nii palju kui mäletan, olen selle kõrvalt olnud kogu aeg aktiivne harrastussportlane. Keskmiselt teen nädalas neli treeningut, kuid on ka nädalaid, kus tuleb isegi kuus spordiõhtut. Minu jaoks sport maandab pingeid. Kui tulen töölt, olen närviline, kui spordisaalist või jooksurajalt, on mul naeratus näol. See pole isegi mitte ainult sportimine, vaid kogu see keskkond ja trennikaaslastega „killuloopimine“, üksteisega aasimine. Kindlasti plaanin sportida kõrge vanuseni.

Toetan nõu ja jõuga

Algajatele sporditegijatele ütleks, et iga algus on raske ja kui suudate kümme korda järjest mingi alaga tegeleda, alles siis on võimalus, et hakkate seda armastama. Seega ärge heituge kohe, kui tundub raske või ei meeldi.

Nõuanne vanematele (ja ka endale) – mõnikord, kui peeglisse vaatamine ei aita, tuleb ka passi vaadata – ehk mingi aeg tasub eesmärkide seadmisel siiski lähtuda vanusest, mitte tulemuste saavutamisest.

Elva spordialade käekäiku jälgin pidevalt ja head meelt teevad järjest avaramad võimalused Elvas sportimisel. Minu arvates on nii eelmine, Marek Pihlak, kui ka praegune spordijuht Madis Šumanov teinud väga head tööd nii võimaluste loomise kui spordi populariseerimisega. Kindlasti kannab see mingil hetkel vilja ja kindlasti saame varsti uhkust tunda ka elvalasest oümpiamedalisti või maailmameistri üle. Jõudu neile ja omalt poolt toetan ka alati nii nõu kui mõni kord ka jõuga!