Tarmo Kikerpill

Juhusel on elus oluline osa – tee viis suurde sporti

Olen sündinud 13. juunil 1977. aastal Elvas. Elvast on pärit mitmed tuntud korvpallurid – alates Peedul elanud Peep Jõgist, siis veel Viljar Veski, Peep Orlovski. Loomulikult ma tean neid kõiki, mõnda rohkem, mõnda vähem. Viljar Veskiga mängisime 2009/2010 hooajal koos Valga võistkonnas. See jäi ka minu viimaseks hooajaks meistriliigas.

Esimene ala – kahevõistlus

Elvat olen alati pidanud eriti seotuks talispordiga – suusatamine, suusahüpped, laskesuusatamine. Minu esimesed kokkupuuted olid just Tõnu Haljandi ajal kahevõistlusega. Sinna trenni sattusin koos sõpradega, huvitav oli hüppemägi ja kogu sellega kaasnev. Ka paljud kassikaaslased tegid sporti erinevatel aladel. Käisime suusatamas, suusahüppeid tegemas, suvel muidugi jooksmas. Sealt sain alla sellise tugeva füüsilise põhja, mille peale oli juba hea laduda teistel aladel sportimist. 

Kahevõistlust sai tõsiselt tehtud viis-kuus aastat. Tõnu Haljand oli väga värvikas kuju, kellest nagu midagi halba polegi rääkida, ainult head. Ta oli väga sõbralik ja ei mäleta, et ta mõne poisiga konflikti oleks läinud ja keegi sellepärast treeningult lahkunud. Minuga koos käisid trennis Arbimäelt Priit Rebane, Riho Värv, Herki Kivisild , Andrus Maltsev ja seal oli neid veel, aga paljud pidama ei jäänud. Palju käisime Otepääl kolmenädalastes laagrites, elasime seal rahvakeeles „onnis”. Pärast trenni olime seal sageli omapead ja see kasvatas meis iseseisvust. See kõik oli meile tasuta, mis tänapäeval tunduks võimatuna – nii toitlustamine, elamine kui varustus. Põhjus, miks ma sellel alal ära lõpetasin, oli selles, et kasvu hakkas juurde tulema ja ei leitud enam nii suuri kombesid ja suusasaapaid. Ja millegipärast vanemaks saades tuli mingi kartus ka sisse. See noore poisi uljus kadus ära.

Eeskujud kahevõistluses olid Ago Markvardt ja Allar Levandi. Korvpallis on olnud omal ajal muidugi Tiit Sokk ja Gert Kullamäe ning Aivar Kuusmaa.

Hüppetorni lammutamas

Tõnu Haljandi ajast on meeles üks omapärane seik. Oli õhtune treening ja Tõnu ütles, et nüüd tuleb hüpetes pikem paus ja hüppemägi läheb remonti, kuna torni ülemine osa oli oma aja ära elanud ja pehkinud. Samal õhtul koos Priit Rebasega trennist koju minnes arutasime, et tuleks anda ka omapoolne panus hüppemäe kiiremale valmimisele. Õhtul kella kümne ajal seadsime siis sammud hüppemäele ja ronisime torni. Loogika ütles, et vana tuleb eest enne ära lammutada, siis saab alles uue ehitada. Asusime paljakäsi lammutamisega kohe kõige kõrgemalt pihta ja umbes tunni möödudes oli alles ainult ülemine sile platvorm, mis vaiadel püsis ja kõik mis üle oli, kukutasime 15-20 meetri kõrguselt alla.

Mõne päeva pärast järgmises trennis seisime koos poistega reas ja Tõnu ilme ning sõnad, mis sealt tulid olid küll kohutavad… Õnneks hüppetorni lammutamise „abikäed“ siiski välja ei tulnud, vähemalt nii me arvasime.

Muude spordialadega mul eriti aega tegeleda polnud. Korvpalli sai mängitud klassidevahelistel võistlustel, mida õpetaja Aleksander Menning korraldas Puiestee tänava uues suures võimlas, aga spetsiaalset korvpallialast treeningut Elvas polnud.

Haridustee

Põhikooli lõpetasin Elvas, aga edasi läksin kutsekooli. Õppeedukus oli kasin ja huvid olid nagu teised. Arbimäel sai omal ajal päris korralikult sporti teha, kohalik spordiväljak oli täitsa tasemel. Mingil ajal hakkas see kõik lagunema ja tulid suitsetamised ning joomised – kõik käis kuidagi alla. Siis tulid juba peod ja mitte just tervislikud eluviisid. Tagantjärele arvan, et oli päris hea, et sain Elvast ära Tartusse. Kutsekooli lõpetasin elektri erialal. Edasi läksin õppima Maaülikooli, aga see on siiani lõpetamata. Vahele tuli Poola korvpalli periood ja siis jäi asi katki. Hiljem olen käinud Maaülikoolis asja uurimas, aga vahepeal on seal õppesüsteem muutunud ja paljusid aineid enam üle ei kantud. Elu pole ka edasi õppima sundinud, sest oma ettevõtmistega pole kõrgharidust tõendavat dokumenti vaja läinud. Aga mine tea – võib-olla kunagi…

Korvpallikarjäär

Suguvõsas mul erilisi sporditraditsioone pole olnud. Olen ikka ise oma sporditeed käinud. Loomulikult on vanemad mind toetanud ja isa, ema ka võistlusi vaatamas käinud. Kui Elva EPT korraldas spordipäevi, siis nendest võtsime ka osa.

Arbimäe-aegne sõber Taivo Tilk tuli ka Tartusse õppima ja temaga jätkasime harrastajatena korvpalli mängimist Tööstuskoolis õpilaste ja õpetajatega edasi. Kutsekoolis käis treeningul ka Ilmar Solom, kes kutsus mind Tartu Korvpallikooli. Mul oli Elvast kaasa võetud väga hea füüsiline vorm ja eks mingid eeldused korvpalli mängida olid ka. Pikkust muidugi ääremängija jaoks oli napilt, praegu on minu kasvuga 1.96 tagamängijad.

1993/1994 hooajast peale olen olnud meistriliiga mängija. Algul Tartu Korvpallikooli võistkonnas, siis hooaeg Tartu Gaasis. See oli minu esimene profileping, mille eest mulle ka maksti 500 krooni kuus. Seejärel kaks aastat jälle Korvpallikooli võistkonnas. 1997/1998 alustasin kahte hooaega Polarise spordiklubis ja siis tuleb juba Tartu Ülikool Delta, mis läheb hiljem üle Tartu Rockiks. Sel ajal kuulusin ka Eesti koondisesse – kokku seitse hooaega.

Välisklubi leidsin 2007. aastal ja selleks oli Poola Czarni Slupsk. Järgmisel hooajal mängisin Tartu Rockis koos Martin Müürsepa, Gert Kullamäe ja Tanel Teiniga. Edasi veel hooaja Poolas ja Ateena AEK-s . Korvpallikarjääri lõpetasin meeskonnas Valga CKE Inkasso. Tagantjärele mõeldes oleks see viimane hooaeg võinud olemata olla, sest olin enne seda pikalt sporti tehes ennast ikka päris korralikult ära lõhkunud ja mängida läbi valu, valuvaigistite toel, ei paku enam seda rõõmu, mida varem sport oli mulle andnud.

Treeneritöö jäi katki

Tegelikult on minu elus väga suur osa olnud juhusel. Mul pole olnud suurt unistust saada suureks sportlaseks, lihtsalt elu on mind selleni viinud.

Kui ma sportlaskarjääri ära lõpetasin, siis olin Tartu Rocki korvpalikoolis kaks aastat abitreener. Hooajal 2018/2019 kutsuti mind peatreenerina Rocki juurde A-klassi poisse treenima. Aga kuna minu naine on ka treener – tema tegeleb iluvõimlejatega ja on väga pühendunud oma ametile, siis meie töögraafikud enamasti kattuvad ja keegi peab ju laste eest ka hoolitsema. Jäigi mul see treeneritöö katki. Mul on olemas neljanda taseme treeneri paberid ja tulevikus ma ei välista kui lapsed saavad suuremaks, et pöördun treeneritöö juurde tagasi.

Praegu on mul oma väikefirma Dpf Hooldus, mis tegeleb mootorsõidukite tahmafiltrite puhastamisega. Tööd sellel alal jätkub.

Tuleb ennast vormis hoida

Juba 16-aastaselt Elva endises Tonicu jõusaalis treenides olen püüdnud end ikka vormis hoida. See on juba puht tervise huvides. Kui oled ikka pikalt tõsiselt sporti teinud, ei saa seda maha jätta. Nüüd on juurde tulnud ka suvel rullsuusatamine, talvel suusatamine ja matkauiskudega seiklemine, sest nooruspõlve spordiharrastus pole kuhugi kadunud. Välja on kujunenud harjumus koos endise korvpalluri Toomas Kandimaaga käia kolm-neli korda nädalas kas siis jõusaalis või suusatamas.

Tartu Maratonile ma ei lähe, püüan vältida igasuguseid võistlusmomente, sest sportlasena aju enam ei saa aru, et keha on nõrgem ja hing ei kannata, kui võistlusrajal kellelegi alla jääd ja siis hakkad pingutama ja teed endale liiga. Ma osalesin korra Tartu rattamaratonil, kui sinust sõidab mööda naisterahvas tavalise rattaga ja jänesekostüümis, siis ei-ei taha sellist asja kogeda. Mõnel promoüritusel olen ikka kaasa löönud.

Mulle on küll pakutud võimalusi kaasa lüüa korvpalli madalamates liigades, aga olen ikka eelistanud perele pühendumist.

Seal mängiti hoopis teistsugust korvpalli

Kui ma olen vaadanud oma parameetreid, siis võib-olla oleksin ma rohkem läbi löönud käsipallis, aga korvpallis olen ma endast andnud kõik, siin mul küll midagi kripeldama ei jää. Ma arvan, et olen endast oma korvpallikarjääri juures maksimumi võtnud ja vastu saanud meeletuid emotsioone, laia silmaringi ja palju kontakte tulevaseks eluks. Alustasin ju korvpalliga alles 16-aastaselt ja mis nooremas eas on tegemata jäänud, seda on hiljem väga raske, kui mitte võimatu tipptasemele järele aidata. Peale selle olid Eesti treenerid ja treeningmetoodika ajale jalgu jäänud. Sellest sain aru, kui läksin 28-aastaselt Poolasse mängima ja tunne oli selline, et 16-aastast poisikest aidatakse järele korvpalli-alastes teadmistes. Ja Kreekas mängides sai väga kiirelt selgeks, et parameetritest jääb väheks, et kõrgemal tasemel läbi lüüa. Seal mängiti hoopis teistsugust korvpalli.

Tegevus Tartu linnavolikogus

Vahepeal läksin poliitikasse. Kajar Lember kutsus mind, et tule kandideeri Tartu Linna Volikogu valimistel, sa oled pereinimene ja endine sportlane. Mida mina tahtsin Tartus paremaks teha, oli lastele luua vingemad mänguväljakud, kuhu laps ise tahaks väga minna, mitte lapsevanem ei peaks last vägisi saatma, sest seda kõike näen ma enda laste pealt. Võtsin oma südameasjaks just uute ja huvitavate, kehaliselt arendavate mänguväljakute ja välijõusaalide rajamise. Selliste, kuhu laps läheb ja lapsevanem ei peaks kehaliste võimete arendamiseks raha maksma spordiklubidele. Iga omavalitsuse kohustus on luua korralikud rattateede ühendused, mänguväljakud, sportimistingimused (õues) ja siis saame juba suurema massi inimesi kehaliselt aktiivseks.

Hiljem tuli sõber Tanel Teini algatusel ka Tartu ARENA rajamise temaatika, kui osalesime Tartu kaasava eelarve raames Areena ideega ja selle ka võitsime. Kahjuks on siin väike paigalseis, sest oponendid kõrvutavad ARENAT kogu aeg Saku Suurhalliga, mis on pidevates rahalistes raskustes. Aga Tartu ARENA hall oleks palju mitmekesisemaid võimalusi pakkuv. Spordi osa oleks seal 20-30% juures ja enamus oleks ikkagi kontserdid, konverentsid, messid, koolitused, näitused. Igapäevaselt oleks perekeskus, kus vanemad saaksid sporti teha ja lastele on ka samaaegselt võimaldatud huvitavaid tegevusi. Lõuna-Eestile on kahtlemata vaja sellist suurt halli, mis veaks kogu regiooni käima. Ei pea kõik rahvarohked üritused Tallinnas toimuma.

Elva spordielust

Elvas on juba praeguseks ajaks väga palju ära tehtud. Juurde on vaja kindlasti aktiviste, kes oma ala veaksid, nagu seda tegid Tõnu Haljand, Rein Pedaja, Jüri Kalmus ja teised. Aga laste osas peaks jälgima, et ei spetsialiseeruta liiga varakult ühele spordialale. See on tegelikult hea kui laps paneb ennast algul proovile erinevatel spordialadel ja areneb mitmekülgsemalt. Ja see võiks olla kuni 12. eluaastani, siis võiks juba leida oma ala. Muidugi eks piduriks on see pearaha süsteem, mis paneb treenereid võitlema oma grupi laste arvu pärast. See tähendaks seda, et väikeses kogukonnas peaksid treenerid suutma koostööd teha, et välja selgitada mis alal laps eriti andekas on. Aga seni kui käib treenerite vahel karm võitlus iga hinge pärast, võib laste andekus teatud spordialadel jääda välja selgitamata ja laps läheb suurele spordile kaduma.

Tartu treenerid, eriti Joosep Toome, on mulle ikka valgustanud ka Elva korvpallielu. Priit Värvi algatusel on suuresti elu sisse puhutud Elva korvpallile. Timo Eifuss ja Madis Šumanov on korvpalli-taustaga ja kindlasti annavad oma suure panuse Elva korvpalli edendamisel ja ka korvpalliklubi BC ELVA on hoo tiibadesse saanud. Tänu uuele spordihoonele korraldatakse suuremaid võistlusi. Tegelikult võiks Elva-suurusel linnal olla üks spordiklubi, kus tegeletakse paljude aladega ja selle sees on juba lihtsam lapsi keerutada ja neile see õige spordiala leida. Altias on ju ühendatud judo ja võrkpall.

Vanusega juba naudid rohkem vaikust ja Elva seda kõike ka pakub. Endiselt olen Elvaga seotud rohkem ema kaudu, kes seal elab ja keda päris tihti oma perega külastame. Samuti ka Elva mänguväljakuid, järvesid ja vabaaja veetmise kohti.