Taavi Merisalu

Olla parim alal, mis kõige enam meeldib – see on vägev tunne

Minu lugu algas 1989. aasta 6. oktoobril Tartu sünnitusmajas. Kuni kaheksanda eluaastani elasin Tartu linnas Veerikul raudteelaste ühiselamus, aga väga suure osa lapsepõlvest olin maal vanavanaema ja -tädi juures Voika külas või vanaema juures Nõos. Alates kaheksandast eluaastast olen elanud Nõo alevikus.

Läksin hoopis kehakultuuri õppima

1997.aastal alustasin õpinguid Tartu Veeriku koolis. Kuna kolisime Nõo alevikku, siis poole õppeaasta pealt jätkasin oma õpinguid Nõo Põhikoolis. Pärast põhikooli otsustasin edasi minna Elva Gümnaasiumisse. Oli plaan edasi õppida Tallinna Tehnikaülikooli IT Kolledžisse, aga pärast keskkooli lõpetamist mingil põhjusel läksin hoopis TÜ Kehakultuuri (praeguse nimega sporditeaduste ja füsioteraapia instituut). Katsed läbisin edukalt ja mõned aastad hiljem ka lõpetasin selle eriala.

Sport lasteaias ja koolis

Eks mulle meeldis juba noorena joosta. Mäletan, et lapsena võtsime vennaga plastmassist pudelid, tegime korgile augu sisse, valasime liiva sisse ja siis sai sellega joostud, kujutades ette, et liiv oli bensiin. Jooksime nii kaua ja nii kiiresti kui saime ning kui „bensiin“ otsa sai, siis valasime juurde ja jooksime edasi. Vahel hüppasime ka kõrgust või tegime tõkkejooksu üle nööri joostes ja muid spordialasid sai ka tehtud, mis pähe tuli.

Lasteaias oli esimene kokkupuude sportliku olukorraga võib-olla see, kui paluti iga kord enne tuppa minekut joosta ümber lasteaia. Kuna me kõik jooksime, siis ilmselgelt joosti võidu. Umbes 95% jooksudest ma võitsin – mulle meeldib võita.

Tõsisem kokkupuude spordiga oli ikkagi esimeses klassis, kui oli vaja kooli esindada spordivõistlustel. Kuna meil on ikkagi Eesti mõistes väike kool, siis esindasin Nõo kooli põhimõtteliselt igal spordialal. Tegelikult oligi vähemalt pool seltskonnast samad näod igal võistlusel – eks see ole maakoolides tavaline. Olenemata sellest, et pooled olid samad õpilased, siis võitsime väga palju individuaalseid- ja meeskondlikke auhindu. Niimoodi põhikooli lõpuni välja. Alati meil muidugi väga hästi ei läinud, sest finaalturniiridel pidime võistlema nende vastu, kes olid kindla ala peale spetsialiseerunud ning jäime ka päris tihti medalikohtadelt välja.

Spordihuvi mitmel alal

Mulle meeldib sporti teha ja sellepärast arvan, et iga treening oli õige. Tänu sellele, et käisin korvpalli-, jalgpalli- ja sulgpalli trennis, siis sain endale korraliku sportliku baasi. Igal alal sai ka võistlustel käidud ja käin siiamaani. Pallimängude treeningutega küll enam ei tegele, aga võistlustel ikka osalen. Tegelikult on mulle kogu aeg meeldinud võrkpall, aga seda mängisime sulgpalli trennis enne võrkpallivõistluseid ja harva ka kehalise kasvatuse tunnis. Eks see ole tehniliselt keerulisem ala ja arvatavasti see on ka põhjus, miks kehalise kasvatuse tunnis seda eriti ei mängita. Muidu oleksin hea meelega sellele spetsialiseerunud, aga Nõos ei olnud treeninggruppi.

Gümnaasiumi ajal sai mõned korrad jõusaalis käidud ja tegelikult meeldis. Väga stabiilne jõusaali külastaja ma ei olnud, teadmiste pagas oli olematu ja lihtsalt käisin midagi tegemas. Aga sellega tõsisemalt tegelema ei hakanud – algul oli seltskond, aga mingi hetk pudenes laiali ja see oli ka arvatavasti põhjus, miks enam ei käinud.

Minu perekond on sporditegemistes alati olemas olnud täpselt nii palju kui vaja on läinud. Kunagi ei ole mingit survestamist olnud ja minu valikuid on austatud. Eks noorena ikka sai erinevate treeningute vahel edasi-tagasi käidud, aga praegu pigem tundub, et selline pendeldamine on mulle kasuks tulnud. Vanemad ei sundinud mind ühe kindla ala peale jääma, vaid mul oli täielikult vaba voli ise valida tegevus, mis mulle meeldis.

Leidsin ülikooli ajal oma õige ala

Ülikoolis oli aga selline lugu, et vahel oli tunniplaanis auk ja siis oli vaja 90 minutiks tegevust leida. Algul istusin niisama kellegi kursusekaaslase juures – sõin ja magasin.

Üks kursavend ütles, et tema käib jõusaalis pauside ajal ja mõtlesin ka ise, et kunagi olen käinud ja meeldis, et ma hakkan ka siis käima. Sõber võttis mind kaasa 2010. aasta kevadel esimestele Lõuna-Eesti Karikavõistlustele kulturismis ning pool aastat hiljem seisin juba ise Eesti Meistrivõistlustel laval. Tähendab, et vist leidsin selle ala, millega meeldis mulle tegeleda ja ka võistelda. 

Olen saavutanud 2013. aastal Põhjamaade Meistrivõistlustel teise koha ja 2012. aastal Balti matšil kolmanda koha. Need kaks on kindlasti väga kaalukad ja tähtsad poodiumikohad, aga kõige olulisemaks pean siiski 2015 .aastal saavutatud Eesti absoluutset meistritiitlit. Olla oma riigi parim alal, mida meeldib sulle kõige rohkem teha, on ikka kuradima hea tunne. Konkurents oli väga tugev, sest seljatatud sai Oleg Anissimov, kes on kolmekordne maailmameister ja kahekordne Euroopa meister fitnessis ning Imre Vähi, kes on samuti mitmekordne medalist maailma ja euroopa meistrivõistlustel klassikalises kulturismis.

Alati on midagi, mida oleks võinud paremini teha. Minu suurim viga oli see, et ma alustasin spordiga liiga hilja. Vahet ei oleks olnud, et oleksin nö valesti treeninud, aga ka valesti treenides võib jõuda väga kaugele kui sul on olemas loll tahe, järjepidevus ja eesmärk.

Jõusaalikultuur ei olnud väga levinud

Arvatavasti ei olnud mul olemas eeskuju, kelle järgi midagi tegema hakata ning ei olnud ka suunanäitajat. Nõos ametlikult jõusaali ei olnud. Kaarhallis (praegune Rannahall) oli olemas mingisugune jõusaali nurk, aga ma noorena ei saanud isegi aru, mis need seal on. Miski ei näinud välja selline nagu seal saaks jõudu teha ning ei olnud ka sellist rahvast, keda oleks vaatama jäänud ja mõelnud, et tahaks ka nii tugev olla vms. Nõo Reaalgümnaasiumi ühiselamu keldris oli veneaegne jõusaal. Kooli ajal ma küll ei teadnud, et ma oleksin tohtinud seal väljaspool kooliaega treenimas käia. Ei olnud ka eeskuju või juhendajat, kes oleks mind sinna trenni võtnud.

Igal juhul Eestis jõusaalikultuur ei olnud väga levinud. Meil oli küll tegijaid, aga selliseid suuri fitness-klubisid ei olnud nagu praegu on. Treeningtingimused olid tegelikult olemas, aga ei olnud üldse arusaamagi ja teadmisi, kuidas alustada või mida üldse nendega teha sai. Praegu on jõusaalides nii palju erinevaid variante, et inimene, kes ei ole isegi peenra peal kükke teinud, saab oma jalad kenasti vormi treenida ka kükke tegemata ja mingeid teadmisi omandamata – kõik on nii lihtsaks, mugavaks ja kättesaadavaks tehtud.

Toetav keskkond, kahtlustajad ja võistlusnärv

Ei ole otseselt kogukonnalt tuge otsinud, aga need, kellega koos treeningsaalis treenisime, olid alati toeks. Elasid mu sooritusele jõusaalis kaasa kui ka soovisid edu võistlusteks. Alati oli hea tunne trenni minna, sest teadsin, et seal on toetav keskkond.

Kiitus on üldjuhul hea ja alguses arvasin, et olen kõva tegija. Õnneks selline pilvedel tunne oli väga lühikest aega ja aasta pärast olin kahe jalaga maa peal ning teadvustasin endale, et ei ole ma mingi tegija. Kriitikat ma eriti ei saanud ja võib-olla see võis ka olla põhjus, miks vahepeal tundsin end tegijana. Ainuke, mis mind isiklikult solvas, aga samal ajal oli ka kompliment, oli see, et paljud kahtlustasid mind keelatud ainete kasutamises. Ma olin ja olen alati olnud nõus dopingukontrolli minema igal ajal. Isegi tegelikult lootsin, et mind võetakse. Aga kuna mu areng oli loomulik ehk mitte kiire, siis Eesti Antidopinguliit ütles mulle, et ma ei ole neile põhjust andnud.

Enne võistlusi ikka põdesin, et võib-olla ma ei ole piisavalt hea ja võistluste eesmärk on ikka võita. Ma suutsin viia oma suhtumise selliseks, et ma olen parim ja võidan. Antud võistlusala puhul tuleb selline mentaliteet ainult kasuks, sest kohtunikud näevad ära, kui oled laval närviline ja koba.

Kui konkurendid küsisid, et mis mu eesmärk on, siis vastasin lühidalt: „Võita.“ Samal päeval ka võitsin, mida võita andis. Üldiselt ma ei ole närveerija, sest selle ala puhul on nii, et kodus teed oma võistlusvormi ära ja võistlused on ainult realiseerimise koht. Midagi enam võistlustel muuta ei ole ja sellepärast väga ei põdenud ka, mis tulemus on. Eks ärevus oli ikka sees ja mida lähemale minu võistluskord saabus, seda rohkem sai ka WC-d külastatud.

Elukaaslane on alati toeks

Oma pere ei ole veel loonud, sest treenerina töötades ei olnud stabiilset kindlat sissetulekut. Eriti veel 2020. aasta epideemiline olukord üle maailma, kus viirus hävitas inimkonda ning enamus kohti olid suletud.

Aga minu elukaaslane on mulle alati toeks olnud. Mäletan kui valmistusin järjekordseteks võistlusteks. Kodu ja treeningsaali vahel olevat ligi kilomeetri pikkust vahemaad kõndisin pärast trenni koju umbes tund aega tavapärase 10 minuti asemel. Lihtsalt ei olnud energiat kõndida ja vajasin puhkehetki, et edasi kõndida. Toetasin elukaaslase õlale ja proovisin kuidagi koju loivata. Motivatsiooniks oli õhtusöök, milleks oli 800g aedviljasegu kanafilee ja hapukoorega, mida valmistasin mikrolaineahjus.

Jõudlus kadus ja arengut polnud

Aktiivse (tipp)spordi tegemise lõpetamise kõige esimene põhjus oli vast see, et mul on alati olnud vaimselt ja füüsiliselt raske olnud välja tulla võistluse ettevalmistusperioodist. Tavaliselt on aasta selleks läinud, kus tunnen, et vist võiks veel võistluste peale mõelda, aga seekord ei tulnudki seda tunnet tagasi. Mingi hetk tundsin, et olen nö vanaks jäänud, sest trennis oli jõudlus kadunud ja arengut oli võimatu saavutada. Nüüd tagasi mõeldes arvan, et pigem hakkas see säde kaduma, mis varem oli. Lisaks häiris ka see, et antud ala puhul kasutatakse päris palju keelatuid aineid ja neid ei kontrollita. Mingi hetk tundsin ennast nagu Don Quijote, kes võitles tuuleveskitega. 2016. aastal kahtlustasin, et mul võib olla astma. Käisin uuringutel ja öeldi, et astmat ei ole. 2021. aastal saatis perearst uuesti uuringutele ja ikkagi diagnoositi mulle astma. Arst oli ka ise üllatunud, et varem mulle ravi peale ei pandud. Oletas, et põhjus võis selles olla, et minu näitajad olid ka haigena paremad kui tervel inimesel – mõned näidud olid lausa ligi 140%.

Tegelikult ma ei usu, et see mul midagi eriti mõjutanud on, aga lihtsalt vahel oli ebamugavustunne ja oleks olnud hea teadmine, mis selle põhjus ja lahendus on.

Otseselt ei ole ma nö pensionile läinud, vaid mulle meeldib öelda, et söed on veel kuumad. Sportlashing tahaks veel võistelda, aga keha ja mõistus nii ei arva. Alati saab ka veteranide kategoorias võistelda.

Praegune töö ja MTÜ Merisalu Spordiklubi

Hetkel töötan Tartu Vanglas kehalise ettevalmistuse peaspetsialistina. Tööd alustasin 2022. aasta septembris ja olen oma valikuga väga rahul. Vanglas treenin ametnikke, et nad oleksid heas füüsilises vormis. Antud keskkonnas on see väga oluline. Vangla annab ka mulle võimaluse ennast arendada, sest meil on erinevad koolitused ja treeningud tänu millele saan panustada meie riigikaitsesse. Üks eesmärk on kindlasti jõuda Vanglateenistuse relvastatud üksusesse, mis nõuab erilist väljaõpet. Lisaks on töötajatel võimalus osaleda erinevatel spordivõistlustel, mis on väga suur boonus. Enne seda töötasin kuus aastat personaaltreenerina My Fitnessis ja endiselt olen Nõo Spordikooli jõusaalis juhendaja. Nõo jõusaalis olen juba üle 10 aasta olnud juhendaja. Eelistan alati inimestega treeningul kokku saada, sest niimoodi tunnen, et saan inimest rohkem aidata.

Lisaks käin võistlemas ka sportlastega MTÜ Merisalu Spordiklubi alt. Klubi asutamise mõte oli noori suunata tegelema spordiga ja koguda MTÜle toetusi, et saaksin noortele võistlusvarustust pakkuda, osavõtutasud ja transpordi kinni maksta. Võistlejaid on küll vähe, aga senimaani oleme olnud väga edukad ning ükski võistlus ei ole medalita tagasi tulnud. Võit või poodium ei ole noorte spordis väga oluline, aga mõnusa emotsiooni annab ikka ning tekib tahe jätkata.

Arendasin aastaid ka toitumisprogrammi, millesugust minu teada maailmas ei ole veel olemas. Teenusepakkujaid on palju, aga enamus on „one size fits all“ ehk puudub personaalne lähenemine. Ressursside puuduse tõttu kahjuks jäi arendamine pooleni. Loodetavasti kunagi tulevikus jätkan sellega ja suudan anda panuse lõpetamaks ülekaalulisuse pandeemia.

Tulevikus võiks midagi suuremat välja kasvada

MTÜ tegevusest veel nii palju, et tegemist on põhimõtteliselt riiulil seisva ühinguga. Kui vaja, võtan riiulist välja ja saadan enda klubi alt noored võistlema. Tulevikus võiks muidugi sellest midagi suuremat välja kasvada, aga selleks on vaja ka rohkem liikmeid. Kahjuks Eestis jõutõstmine on pigem alavääristatud spordiala ja sellega raha ei teeni, et midagi suuremat saaks tegema hakata. Praegu on kahjuks niimoodi, et enamus võistlejaid maksavad välisvõistlused kinni omast taskust ja keegi ei saa treenimise eest palka ka. Kui kunagi jõutõstmine peaks olümpiaalaks saama, siis loodetavasti asjad paranevad.

Üheks unistuseks on olnud oma jõusaali loomine, kus saaksin tegeleda ainult tõsiste harrastajatega ja tippsportlastega.

Soovitusi sportimisel

Igasugune liikumine on parem kui mitte midagi. Leia omale sobiv aktiivne tegevus ja tegele sellega järjepidevalt. Kõige raskem osa treeningutega alustamisel on alustamine – tõuse lihtsalt diivanilt püsti ja hakka tegutsema! Ära jää ootama motivatsiooni, sest motivatsioon tekib tegutsemise käigus, mitte enne alustamist.

Alusta rahulikult, ära rapsi. Tee alguses vähe ja järk-järgult tõsta oma koormusi – lase kehal kohaneda. Kui Su eesmärk on midagi saavutada, siis arvesta, et ükski tulemus ei tule üle öö, vaid selleks on järjepidevalt kuid ja aastaid tööd teha.

Kui eesmärk on tippsport, siis onu Jaagu sünnipäev ei pruugi olla olulisem kui Sinu treening või võistlus. Tuleb leida kompromiss oma elu ja treeningute vahel. Kahjuks lihtsalt ongi nii, sest tase maailmas on niivõrd kõrge, et kui keskendud teistest vähem, siis on väga suure tõenäosusega ka lõpptulemus kehvem. On sportlasi, kes oma esimesed 30 aastat ongi panustanud ainult spordi peale ja kui tahad neist parem olla, pead sarnaselt käituma.

Olen treenerina noort ennast analüüsinud ja kui saaksin 6-aastasele Taavile sportlikku nõu anda, siis soovitaksin tal tegelema hakata kümnevõistlusega. Kui noorena võistlemas sai käidud, siis põhimõtteliselt osalesin igal alal ja pigem võiks öelda, et olin ka konkurentsis. Kui oleksin veidigi juhendamist saanud, tehnikaõpet ja jõutreeningut, siis usun, et oleksin päris heal tasemel olnud.

Spordivõimalused väga head

Sporditegemise võimalused Elvas on juba praegu väga head. Elva linnas on alati head võimalused olemas olnud. Ei näe mitte ühtegi vabandust või põhjendust, miks ei saaks ennast liigutada – variante on lihtsalt metsikult ja pea igaks erialaks on olemas ka professionaalne juhendaja. Loodetavasti varsti valmib ka ujula, siis ei tohiks küll kellelgi olla ütlemist, et ei ole midagi teha.