Kalju Hook, ajaloolane
Elva sport on ammu väärinud eraldi raamatut. Seda enam, et sporti on siin tehtud põhiliselt paljude ebasoodsate asjaolude kiuste.
Soodsalt mõjusid küllap siinne tervislik õhk, spordiradadele sobilik maastik ja kindlasti oma ala entusiastide olemasolu.
Esialgu ainult spordiriistad ja kontorid
Juba 1921. aastal oli Elvas tugevat spordihõngu tunda. On teada, et elvalane Anderson oli „kusagilt toonud kohale“ spordientusiasti Jaan Tuule, kes tänapäeva mõistes kulturismiga tegeles. Tuul, kel oli juristi haridus ja kes pidas Elvas ka advokaadi ametit, valmistas ise spordivahendeid ja alustas noorte meestega mitmesuguseid treeninguid.
Peagi hakkas spordihuvilisi toetama 1922. aastal moodustatud Elva Haridusselts. Selle koosseisus asus tegutsema spordiring.
1934.aastal asutati Otepää teel (praegu Kärneri tänaval) Elva oma spordiselts Raju. Selle peakontor asus majas nr 4, kus elas 17-aastane ujuja Julius Kangur. Tema oligi spordiseltsi rajaja. Paraku puuduvad andmed selle kohta, et need entusiastid ja ühendused oleks mingeid suuremaid spordikomplekse rajanud.
Ajalugu sisaldab kõikidel aegadel ka parasjagu kurioosumeid ehk hetki, mil üks või teine sündmus poleks pruukinud üldse aset leida. Aeg ei sobinud. Nii oli näiteks Elva oma ajalehega Elva Elu, mis hakkas ilmuma 1932. aastal ehk majanduskriisi tipphetkel. Nii juhtus ka spordirajatistega, mille ehitamisega tehti algust kaks aastat varem. Majanduskriis oli täies hoos.
Majanduskriis, esimesed spordirajatised ja hullumeelsed plaanid
Toome illustratsiooniks mõned seigakesed Elva elust 1930. aastate algusest. Kõigepealt palume appi Jaan Kärneri ja tema raamatu „Elva minevikus ja olevikus“ (lk 49): „Oma maja ja maalapp juurvilja ning viljapuuaiaga, lisaks mõni loom ja oma tööjõud – see on, mis elatab suurt osa Elva ja teistegi meie alevite kodanikke ühes perekondadega. Kui siis suveks veel maja saab suvitajaile välja üürida, on kuidagiviisi eelarves ots otsaga kokku veetud.“
Samal ajal (1930) hakati Elvas spordiväljakut ehitama! Sedasama, mis praegugi Käo tee serval on. Tööd tehti kooliõpilaste aktiivsel osavõtul ja suure innuga. Põhirajatiseks olid jooksuring ja pallimuru.
Aasta hiljem peeti Verevil üle-eestilised ujumisvõistlused, mida ilma piisava taristuta kuidagi teha poleks saadud. Sel aastal sündis Elvas kaheksa Eesti ujumisrekordit. Väidetavalt eksisteerisid võistluste ajaks Verevi järvel juba korralikud ujumisrajad.
1932. aastal läks elu veel hullemaks. Elvas oli juba aasta algul 300 töötut. Ja sama palju isikumaksu võlglasi, kellelt politseikonstaabel pidi riigivõlga sisse nõudma. Riigikassa andis linnale 4000 krooni krediiti, et hõivata töötuid hädaabitöödega. Moodustati 12-liikmeline Hoolekande Komitee, mille peamureks oli nälgivatele lastele sooja söögi valmistamine.
Samas Elva Elu 20. jaanuari numbris kuulutas jaoskonnaarst Peeter Avarsoo välja idee rajada Elvasse ka talikuurort. Põhirõhk oli pandud talispordirajatistele. See idee võis kohalikel eluskeptikutel lausa palaviku üles ajada. Aga juba järgmisel kuul viis alevivalitsus läbi elanikkonna küsitluse, et mida rahvas asjast arvab. Optimiste oli hulga rohkem. Rahvas arvas, et tasub proovida.
Avarsoo pakkus välja n-ö maksimumprogrammi, et ehitame kelgumäe, suusaraja ja liuvälja, aga ka suusa- ja uisulaenutuse paviljoni ning teemaja. Kelgumäe idee õnnestus ellu viia. Raha panid kokku rikkamad tuletõrjeseltsi liikmed. Alevivalitsuse rahalisest panusest andmed puuduvad, aga alevivõim pakkus välja vähemalt koha – üle Kalda tänava Väikejärve (Arbi järv) suunas võimaliku liuga kuni järve teise servani. Hangiti ka korralikud kelgud. Peaaegu bobid.
Juba jõulude eel sõitsid uljad kelgutajad viuhti! Arbi järve teise kaldasse.
Paraku jäid teised talikuurordi ideed ellu viimata.
Kelgutajaid ootas aga peagi nukravõitu uudis. Elva Elu kirjutas (7. jaanuar 1934): „Hilissügisel ehitati alevivalitsuse korraldusel Kalda tänavale Väikejärve äärde kelgutee. Pühade ajal pidi olema pidulik avamine, kuid enne pühi vaatas Tartu maavalitsuse komisjon kelgutee üle ja jättis selle vastu võtmata. Olevat liiga järsk, kõver, konarlik, ühesõnaga – tervisele hädaohtlik“. Aga „eraviisiliselt“, nagu artikli autor kirjutas mõni rida edasi, kasutati kelgumäge üsna agarasti.
Kaks aastat hiljem ilmus kohalikus lehes väikeses kirjas tagasihoidlik teade: 2. veebruaril 1936 kuulutati Elva kelgumägi avatuks.
“Suvitusolude parandamine” ja talisport
1936.aastaks oldi majanduskriisist juba pea kolm aastat justkui üle saadud. Vabariigi Valitsus eraldas Elvale 4400 krooni „suvitusolude parandamiseks“ (Elva Elu, 13. märts 1936). Majandusministeeriumilt laekus jaanuaris 2500 ja märtsis saatis Siseministeerium 1900 krooni. Põhiliselt suunati see raha Verevi järve ujula rekonstrueerimisele. Õigem olnuks öelda taasehitamisele.
Suvitusperioodi eel tehtigi Verevi järve ujulas suur ülevaatus ja ümberehitus. Ujula omandas hoopis uue ilme, mis oli tunnustatud suvitus- ja sportimiskohale igati vääriline. Ujumisradu rajati kaksteist, nii 25- kui 50-meetriseid. Kerkis viie platvormiga uhke hüppetorn, riigilipp tipus.
Mõistagi pakkusid Elva maastikuolud talispordiks hoopis odavamaid võimalusi. Jutt on suusaradadest.
1937. aasta algas nii, nagu olnuks Elva näol tegemist tõesti juba ehtsa talikuurordiga. 26. veebruari Elva Elu teatel olnud läinud pühapäeval Elvas tuhat talisportlast! Siin korraldati Kaitseliidu Tartumaa ja Tartu malevate suusavõistlused, milles osales üle 100 suusataja.
Lisaks tuli Elvasse Tartust veel ka suusarong pühapäevasportlastega. Hulgaliselt saabus kooli- ja gümnaasiumiõpilasi, kokku 600 last. Elva suusarajad pälvisid ainult kiitvaid sõnu ja rohket pildistamist.
Otse kümnesse!
1937.aasta 3. juuni kõige tähtsam üritus oli Elvas lasketiiru avamine. 20. juuni Elva Elu andis teada, et Tartumaa maleva lasketiiru Vaikse järve taga metsas avas Eesti Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa. Leht nentis, et rajatis läks maksma 8000 krooni ning see koosnes ajakohastest betoonvarjenditest ja oli varustatud automaatseadmetega.
Ametlikult oli tegu Kaitseliidu Tartumaa maleva objektiga, aga laskma võis seal õppida iga soovija. Nende hulgas oli ka Villem Johannes Jaanson. Kes kutselise laskesportlasena koliski elama Elvasse.
Tema sportlikud saavutused olid unikaalsed. Temast sai ainus eestlane, kes on osalenud viiel MMil (1931, 1935, 1937, 1939 ja 1947). Kokku võitis Villem seal 7 medalit (3 kulda, 2 hõbedat ja 2 pronksi).
Fookuses Verevi järv
Samal ajal ei unustatud ka Verevi järvel midagi spordisuunalist ära teha. Suvekuurordiks saamisest oli möödunud peaaegu 40 aastat ja Elvas plaanipidajatest puudust ei tuntud. Selleks tulnuks aga ujula lammutada.
Positiivse noodina kõlas vähemalt plaan pikendada Verevi plaažiriba Tartu suunal nii, et rand hõlmaks ühtekokku pool kilomeetrit. Kavatseti puhastada vastavas ulatuses ka järve põhi ja tuua päevitusalale Võrtsjärve puhast liiva.
Koos muude kavatsustega oli tegu Elva esimese generaalplaaniga, mida kavatseti ellu viia mitme aasta jooksul. Suure sõjani jäi vaid kolm aastat ja see fakt räägib iseenda eest.
Sportlased unistasid muidugi ka poolekilomeetri pikkustest ujumisradadest. Unistada ju ikka võib!
1938. aasta 25. märtsi numbris andis ajaleht Maa Hääl teada, et kaks päeva tagasi valis Elva alevivalitsus pärast kirjalikku vähempakkumist välja Verevi järvele veeliugla ja lainetõkke ehitaja. Need pidi kokku pandama töövõtja materjalist ning töö pidi lõpule viidama 15 juuniks. Leht andis teada, et liuglemistoru hakatakse ehitama juba jääl.
Väidetavalt see töö tehti ka ära, aga liugobjekt oli mõeldud rohkem ikkagi suvitajatele. Samas lainetõket oli olnud vaja juba aastaid, sest loosiga ujujatele juhtunud järvepoolsed rajad mängisid suurema tuulega lausa rahutuma mere rolli.
1940.aastal aset leidnud Elva linnavolikogu viimasel koosolekul kiideti üksmeelselt heaks nii linna administratiivpiiride laiendamise projekt, kui ka 3000-kroonine lisaeelarve. Sellest lõviosa (2500 krooni) moodustas majandusministeeriumi toetus ja 500 krooni hoidis linn ise kokku. Kohalik leht kirjutas, et kogu summa läheb suvitusolude parandamiseks, sealhulgas ligi 2000 krooni läheb maksma liuglemistorni ja lainetõkke ehitus. Seega raha sai eraldatud.
1940. aastaks oli linnas heakorra tagamiseks ette nähtud 9500 krooni (1939. aastal 11 000 krooni). Elva Elu leheloost selgub, et suvitusjuubelit taheti ka vääriliselt tähistada. Juuli lõpupoolel, “kui olukord seda võimaldab” (leheloo autori märkus), plaaniti korraldada supelrannas suurem vabaõhupidu ja ka rahvusvaheline ujumisvõistlus. Selleks oli mõeldud nii raha, kui ujumisrajatise kohendamine.
Sporditaristu politiseerimisest
Ehk ei sobi antud loo põhiteemaga kuigi hästi kokku üks fakt, aga see on oluline tõestamaks, et 1940. aastal toimunud nõukogude annektsiooni tingimustes hõivati poliitilisteks üritusteks ka spordirajatised.
Ei ole päris täpselt teada, kelle korraldatud see vähemalt 1000 osavõtjaga hiigelmiiting Elvas peeti ja kas osavõtjaid ikka nii palju oli, aga see toimus augustikuu ühe kesknädala õhtupoolikul linna spordiväljakul. Kõnesid pidanud linnavanem Mikk, vallavanem Kivioja, koolijuhataja Lang, politseikomissar Põldsam ja mõned teised. Teemaks oli teadagi kogu võim proletariaadile ja kohalikele nõukogudele.
Etteruttavalt anname lugejale teada, et pärast Eesti taasiseseisvumist tuli Elva rannaellu ajaliselt tükk tühja maad.
Siis aga toimus läbimurre. 29. mail 1999. aastal avati Elvas taas supelrand, ametlikult supelkompleksi esimene järk. Teised järgud jäid saladuseks.
Richard Anton ja tema jäämasin
Juba 1951. aastal oli Elvasse tekkinud üks oluline spordiobjekt. Linna spordihing Richard Anton pani Arbi järvel talviti maha korraliku uisuraja.
12. märtsil 1960 püstitas Ants Antson sellel 10 000 meetri kiiruisutamise Eesti rekordi. Oma elutöö tegigi Anton ära Elvas. Ta oli siin viis aastat kehalise kasvatuse õpetaja, seejärel seitse aastat Elva rajooni spordikomitee esimees, aastatel 1963–1966 spordiinstruktor ning pärast seda 22 aastat Elva staadioni meister.
Kõige rohkem jäi Richard elvalastele meelde talviti liuvälja ja uisuraja hooldamisega. Jää olnud eriti libe. Tal oli oma “jäämasin” – jalastel poolteisetonnine tünn veega ja selle juurde käiv aukudega toru.
Elva kuulsa treeneri Jüri Kalmuse sõnul (“Ants Antsonit meenutades”, Elva Postipoiss, 7. november 2015) peeti aastatel 1957–1962 kõik Eesti kiiruisutamise võistlused Elvas. Anton oskas Alati luua väga kõrgetasemelise materiaalse baasi igale võistlusele.
Alles 1963. aastal koliti Eesti meistrivõistlused kiiruisutamise Sillamäele üle.
Arbi järve uisurada kasutasid talvisteks treeninguteks ka ratturid. Nad muutusid külmal ajal kiiruisutajateks. See viis märkamatult selleni, et Kalju Koch, Enn Vaht, Imbi Varik, Aleksander Keerov ning Meinhard ja Ants Saksid võeti Eesti kiiruisutajate koondisse.
Mõnel aastal uisurada järvel teha ei õnnestunud. Vanemad elvalased meenutavad legendi talvest, mil Arbil jälle uisurada teha ei saanud. Siis katnud Richard Anton kogu spordiväljaku sileda jääkihiga ära. Läti kalamehed ilmunud varahommikul poolpimedas Elvasse ja hakanud staadionil auke puurima.
Spordikool ja selle rändtaristud
Nõukogude perioodil kasutati andekate laste ja noorukite spordi juurde toomiseks sellist vormi nagu spordikool. Ja see vorm oli väga efektiivne. Treenerid olid, nagu öeldakse, kindlalt supil ja seebil ning eesmärgiks seati arendada noortes sportlikku auahnust ja iha saavutada võimete tipp.
Elvas asutati spordikool 1956. aastal. Spordikooli avaaktus peeti 3. septembril 1956. aastal. Spordiametnike käsutusse anti endine sõjaväeklubi praeguse Verevi motelli territooriumil ja ruum praeguse motelli peahoones. Peahoones asus kontor ja sai lauatennist toksida, kasarmus oli lava ja sellel tõstekang. Ühes väikeses ruumis sai ka palli korvi visata.
Kahjuks ei pidanud Verevi metsatukas seisnud kasarmu seinad sooja ja laste tervis oli pidevalt ohus. Seega eriti ei kahetsetudki, kui aasta hiljem tuli siinsed hooned avatavale pioneerilaagrile loovutada. Koliti hilisemasse muuseumimajja toonasel Kingissepa (praegu Pikal) tänaval. Siin sisustati velobaas ja ühe ruumi sai suusaspordiosakond.
1958. aastast alates said sportlased kasutada Tartu maantee koolimaja võimlat.
Kingissepa tänaval tuli spordile hundipass avatavalt koduloomuuseumilt.
1959. aastal koliti uuesti. Heldur Karro võttis järjekordset pagendamist südamesse, loobus sporditööst ja hakkas fotograafiks. Jalgrattatreeneriks tuli Tartust tema asemele Roland Korn.
Siis koliti jälle. Majadesse Heidemanni (praegu Kesk) 20 ja 21. Viimasesse sai ruumi velobaas. Tõstekangi aga lubati kergitada endises Uderna kõrtsihoones. Ka seekord asuti uutesse ruumidesse ajutiselt. Täpselt 10 aastat pärast asutamist sai spordikool aadressiks Kingissepa (Pikk) 12a Arbi järve ääres.
Kui Elvas algas Pika tänava esiotsas hoogne majade lammutamine, et ehitada toidupood ja restoran, asustati sealsed elanikud ümber Arbi järve ääres asunud barakki. 1966. aastal koliti barakist ajutised elanikud välja, tehti tagasihoidlik remont ja spordikool sai selle ehitise endale.
Richard Anton unistas uisumajast, sest järvel käisid talviti pidevalt suured ja väikesed uisuvõistlused. See unistuseks jäigi.
Spordikool tegutses hoones 1987. aastani, kui saadi uus kodu vastvalminud Puiestee tänava koolimaja keldrikorrusel. Barakk likvideeriti 1997. aastal. Viimase treeningu tegid seal pritsumehed, kes vana maja maha põletasid.
Elva staadioni sünd
1960. aastate algul ehitati Elvas senise spordiplatsi ja jooksuringi asemele päris korralik staadion. Eestvedamise eest oldi tänu võlgu Richard Antonile ja Arno Otsale. Appi tulid ka kooliõpilased.
Maaspordiühingu Jõud Elva Rajooninõukogu omaaegne esimees Enno Allak on meenutanud: „Vanal spordiplatsil oli see häda, et alguses jooksid lausa vee sees, porilombist panid läbi nii mis pladin! Uue katte panekuga saime kõigest sellest üle. Õhkulastud ja osaliselt ise lagunenud Tilga kiriku punastest tellistest sai Elva staadioni rada … Vedasime neid purustajasse. Ei olnud seal mingit koppa, käsitsi loopisime peale.“
Spordiklass ja harjutuskohtade otsing
Samal 1966. aastal sündis Elva spordis üks tõeline läbimurre. Ja see ei puudutanud ainult meie kodulinna. Elva koolis moodustati spordiklass.
Spordinoori tuli kaugemaltki, aga harjutustingimused olid ikka veel üsna nigelad. Et osa treeninguid läbi viia, tuli sõita või minna Nõkku, sealsesse koolivõimlasse. Jõutreeninguid õnnestus korraldama hakata vanas tankikuuris.
Samas spordijumal juba valitses meie kodulinna üle. Treener Helle-Marit Päärde on ajakirjanik Milvi Kapaunile rääkinud: „Mul oli viis treeningurühma, lapsed ei mahtunud enam staadioni juures metsa alla äragi… Staadion oli meil treenerite vahel sektoriteks jaotatud, kes mis ala siis õpilastega parajasti tegi.“
Nagu meenutavad veteranid, oli Elva spordiväljak algul ka noorte jalgratturite treenimiskoht. Staadioni juures on väike küngas, seal seisid siis kakssada poissi kahes järjekorras, et saada sõita rattaga järgmise künka otsa ja tagasi. Sektsioonil oli vaid neli ratast.
Sportlaste juhendajad otsisid võidu harjutuskohti. Treener Jüri Kalmus: „Nii jõuti otsaga Mõrtsuka järve äärde, kus hakati spordikooli laagrimaja vundamendi tarvis kraavi kaevama. Minagi olin suvel sealsamas noorte jalgratturitega telklaagris.“ Mõrtsuka järve laagris treenis ka Erika Salumäe enne Tallinnasse sõitu, kus tuli ametiühingute meistrivõistlustel kolmekordseks võitjaks
1977. aastal kohendati Verevi järve ujumiskompleksi – ehitati uus rannahoone ja vetelpäästejaam.
Möödus aastaid, enne kui Elva taas uue spordiobjekti võrra rikkamaks sai. Supelranna ja Kalda tänava vahele ehitati vana lagunenud suusahüppemäe asemele uus hüppemägi. Avavõistlus leidis siin aset 1980. aastal.
Uus kool ja uued võimalused
1987. aastal avati Puiestee tänava koolimaja ja sinna oli projekteeritud ka spordikooli kodu. Treener Jüri Kalmuse sõnul käisid Elva treenerid ise Tartus valmivatele projektidele silma peal hoidmas. Ja seda oligi tarvis. Koolikeldrisse mõeldud lasketiir oli kavandatud poole pikemana kui vaja, see-eest ratturite treeninguruumi peale polnud mõeldudki. Treenerid nõudsid ja arhitektid tegid parandusi.
Koos uue koolimajaga said Elva spordinoored suurema ja avarama võimla ning ka jõusaali.
Elva laskurid said treenida praeguse Tervisespordi keskuse lasketiirus. Selle eest öeldi tänu toonasele Elva laskespordikeskuse direktorile Mihkel Päärdele.
2001. aastal siinne spordikool likvideeriti. Kõige rohkem said kannatada kulukamad spordialad – rattasport, laskesuusatamine ja laskmine.
Kõige esinduslikum Elva kandi spordirajatis Tartumaa Tervisespordikeskus on asutus Tartu maakonnas Uderna külas. Algul kuulutati keskus üleliidulise alluvusega spordiobjektiks ja siia toodi laskesportlasi treeninglaagrisse üle kogu Nõukogude Liidu. Vastavalt võimaldati neile korraldada ka väga head treeningu- ja olmetingimused.
Ainuke probleem oli söökla puudumine. Teravsilmad toodi lõunale Elva restorani ja kokkadel oli tegu, et 5 rubla eest igale laagrilisele, mis oli toona väga suur raha, ka kobe menüü oleks. Toona restoranis tööl olnud August Vester on meenutanud, et lõunaraha täielikuks ärakulutamiseks käinud ta Võrtsjärve kaluritelt angerjaid ostmas ja neid pakuti sutsutatuina suure riigi esindajatele Elvas.
Tartumaa Tervisespordikeskus on ainukesena leidnud korralikku väljaarendamist. Täna kuuluvad keskuse kompleksi muu hulgas multifunktsionaalne spordisaal, Elva lasketiir ja kettagolfirajad.
Jaanuaris 2017 kuulutati välja esimene Tartumaa Tervisespordikeskuse detailplaneeringu konkurs. Eesmärgiks seati keskuse kujunemine rahvusvaheliseks laskespordi- ning harrastusspordikeskuseks.
Laskespordi kõrval on siin fookusesse võetud ka Tartu Maratoni erinevate sündmuste paremate tingimuste loomine ning harrastussportlaste, koolide liikumisprogrammide ja üldisele liikumisharrastusele suunatud laagrite läbiviimine.
Keskuse juriidiline staatus on Eesti Vabariigis maakonna tähtsusega sihtasutus. Alates 2014 aastast kuulub Tartumaa Tervisespordikeskus Sihtasutus Tehvandi Spordikeskuse struktuuri koos Kääriku Spordikeskuse ning Tehvandi Spordikeskustega Otepää vallas. Keskuse haldusalas on Tartu maratoni finišikoht.
Tartumaa Tervisespordikeskus on Elva linnast 2 km kaugusel, kaunis looduslikus männimetsas, siin on ka jõusaal ja saab jalgrattaid rentida. Metsamatkarajad kutsuvad nautima loodust. Keskuse õuel on ronimislinnak ning mänguplats lastele. Keskuse alal on parkla karavanautodele, vastavalt ka pistikupesad, võimalus võtta joogivett ja tühjendada WC-d. Hostel pakub mugavat ööbimist ka jalameestele.
2020. aasta lõpust kuni käesoleva aasta märtsi alguseni leidis aset Tartumaa Tervisespordikeskuse arhitektuurivõistlus. Konkursi eesmärgiks oli saada funktsioonilt ja arhitektuurilt ning maastikukujunduselt sobivaim lahendus kaasaegse laskespordikeskuse hoonete ning rajatiste edasiseks planeerimiseks ja ehitamiseks. Perspektiivis on rajada 80-kohaline 50m suletava katusega välitiir, 40-kohaline 25m välitiir ja kolm sisetiiru: õhkrelvatiir, finaalitiir ja keldrikorrusel paiknev lasketiir praktikal-laskmise võimalusega. Lisaks veel kaks väiksemat 50m välitiiru liikuva märgi ja biathloni võimalustega.
Elva spordiklubidest on noorim ja esinduslikum, enim kuulsust, huvilisi ja fänne kogunud 2000. aasta 8. augustil asutatud FC Elva. Selle aktivistid on kõvasti hoolt kandnud ka Elva jalgpalliväljakute korrashoiu eest. Jalkalahingud toovad kokku kõige rohkem spordisõpru.
