Meenutab Laur Palgi
Esimene jahilaskmise heitemasin seati üles Mahlamäele 1955. aastal, kännu peale, et selgitada välja Elva võistkond viie linna matšiks, kus tuldi 2. kohale. Võistkonda kuulusid Elva kandi jahimehed Rihard Tõlk – põllundusbrigadir Rannust, Karl Kikas – Elva tuletõrjest, Uno Kuningas – miilits, Osvald Tall – Konguta agronoom, Felix Kotta – kirjanik ja viiendat ei mäleta. Samal aastal sai ka sinna samasse Mahlamäele valmis ka kaarrada. Praegu kõrguvad selles paigas 50-aastased männid, aga rajakaar on veel hästi märgatav. 1956 peeti selles tiirus juba esimene võistlus koos Tartu sportlastega. Just Mahlamäelt alustas oma sportlaskarjääri Eesti üks paremaid jahilaskureid, ka NSV Liidu koondisesse kuulunud, Varno Zopp.
Mahlamäe kaarrada pidigi olema ajutine, sest Elva laskespordibaasi oli kavas ehitada korralik kaasaegne jahilasketiir. Esialgu see aga ei realiseerunud ja Mahlamäe ei vastanud ka enam nõuetele. Saadi luba uue ajutise jahilasketiiru ehitamiseks Elva – Peedu vahelise tee äärde, kus praegu asub eravaldus Kullese 1. Ehitustööd algasid 1965. aasta kevadel. Avavõistlused peeti siin 1966. aastal.
1967. aastal valmistus siin Eesti NSV koondis NSV Liidu Ravaste Spartakiaadiks, kus tuldi hõbemedalile.
1970ndatel aastatel, kui Tartus Anneluha jahilasketiir suleti, siis hakkasid ka Tartu jahilaskurid Peedul harjutama ja elvalastel tuli sageli järjekorras oodata.
Elva jahilasketiirust
Elva laskespordibaasi direktor Mihkel Päärde võttis jahilasketiiru ehitamist väga tõsiselt. Projekteerimisel ja ehitamisel lõid kaasa tõelised oma ala professionaalid. Ka Elva omad jahilaskurid lõid päris tööde alguses metsatöödel kõvasti kaasa. – Ehitustegevus edenes jõudsalt; Mihkel Päärde lõi igal pool ise innukalt kaasa ning 1970-ndate aastate alguses sai Elva uues jahilasketiirus juba püssiga „pigituvisid“ lasta. Kuivõrd ajakohased heitemasinad vinnastusid elektrijõul, siis sai treenida suurte koormustega. See oli väga oluline ja vajalik, kuivõrd võistlustel tuleb tihtilugu tulistada üle 100 märgi päevas.
1973. aastal viidi Elva jahilasketiirus juba suuri võistlusi läbi; näiteks Eesti meistrivõistlused ning Eesti NSV-Leningradi matš. Elva jahilasketiirus käis elav sportlik tegevus – teiste seas ka Elva jahilaskurid kasutasid uusi võimalusi üsna hoolega.
1970-ndate aastate teisel poolel hakkas aga ilmnema häirivaid probleeme, mistõttu kohalikud jahilaskurid said Elva tiirus vähem harjutada. See tendents üha süvenes. Elva kaaremeeste tegevus kandus rohkem Ülenurmesse ja Ulilasse. Vahel põmmutasime veel ka Peedul. Kuna mina ei tunne tekkinud olukorra tagamaid, siis toon ma välja ühe tsitaadi 1979. aasta alguse „Spordilehes“ avaldatud artiklist, pealkirjaga – „Elva tiiruga saab jälle arvestama hakata.“ Ajakirjanik Olev Türn kirjutas muuhulgas: „ … suureks läinud pahandusele on lõpp tehtud, „Jõu“ kesknõukogu alluvusse antud Elva laskespordibaasi uueks direktoriks määrati Vello Volmer, kes enne seda töötas pikka aega Lõuna Kõrgepingevõrkude osakonnajuhatajana.“
On lausa imekspandav, kuidas arenes Elva jahilasketiir Vello Volmeri juhtimisel. Peagi sai laskeradade osas kõik korda. Laskurite päralt oli kolm kaarrada ja kaks kaevikrada. Toivo Antoni osavõtul pandi kohapeal käima laskemärkide tootmine, kus tööle hakkas Vello Ojassaar. Uue direktori sõbralikult nõudlik juhtimisoskus avaldus kõikjal.
Aastal 1980 viidi Elvas edukalt läbi suurvõistlus, millest võtsid osa järgmised koondised: Leedu, Läti, Eesti, Vene Föderatsioon, Ukraina ja Valgevene. Mitmel korral toimusid Elvas maanoorte üleliidulised võistlused jahilaskmises. Elva jahilasketiir muutus armastatud treeningupaigaks nii Eesti koondvõistkonna kui ka mitmete teiste koondiste jaoks. Siin said ka Elva kohalikud jahilaskurid jälle kord harjutada.
Vello Volmeri ootamatu surm 6. septembril 1984. aastal oli raskeks löögiks kogu Eesti jahilaskurite perele. Vello Volmer oli jõudnud eesti rahvusliku jahlilaskespordi arengu heaks anda suure panuse – jahilaskurina, treenerina, treenerite nõukogu esimehena ja Elva laskespordibaasi direktorina. Vello Volmer oli rida aastaid Elva jahilaskmise hing.
Esimesed Vello Volmeri mälestuvõistlused peeti juba 1985. aastal. Võisteldi nii kaarrajal kui ka kaevikrajal. Elvasse Vello Volmeri mälestusvõistlusele tulid kõik Eesti parimad jahilaskurid. Eesti taasiseseisvumise järel ei leitud jahilasketiirule õiget peremeest ja kõik lagunes ja kanti laiali.
Uue hoo sai jahilaskmine sisse seoses Elva Jahilaskmise klubi loomisega 2009. aastal Andres Kõiva ja Jaak vahi eestvõttel. Toimus ka jahilasketiiru renoveerimine, mille tulemusena 2012. aastal viidi läbi juba maailma karikavõistluste etapp.
