Sander Luiga
- Hard Enduro võistlusel Karjalas Super Sport klassis teine koht 2016. aastal.
- Kestussõitude sarja Piksepini Karikasari võitja 2016/2017, 2018/2019 ja 2020/2021 hooajal.
- Eesti meister mootorrataste mäkketõusus krossiklassis 2020. aastal.
- Mäkketõusuvõistlusel Montee Impossible Prantsusmaal esikoht krossiklassis 2022. aastal.
Mida ekstreemsem, seda põnevam
Sündisin 20 oktoobril 1982. aastal Tartus ja sealt edasi olen 38 aastat elanud Elvas. Viimased paar aastat Elva lähedal Vellaveres.
Põhikooli lõpetasin Elvas ja seejärel läksin Tartu Kutsehariduskeskusse õppima kinnisvara hooldust ning pärast seda Luua Metsanduskooli metsamajanduse eriala.
Motospordis mitmel alal
Spordiga puutusin kokku esmalt kooli kõrvalt erinevates trennides, kus ma eriti pikalt ei käinud. Ilmselt ei pakkunud pinget. Hakkasin hoopis motikaga sõitma – see oli lahe!
Esimesed kogemused ja tulemused tulid motospordis umbes 27aastaselt pärast seda, kui 2008. aastal tekkis võimalus osta endale esimene krossiratas. Siis sai vaikselt harjutatud ja ka võistlustel käidud. Kui tulemused hakkasid tulema, siis läks nii-öelda lumepall veerema ja aastatel 2008 – 2010 oli aegu, kui igal nädalavahetusel oli mingi võistlus.
Kuna ma alustasin suhteliselt vanalt, siis otseselt mingeid eesmärke polnudki, peaasi et saaks sõpradega ägedalt aega veeta ja omavahel mõõtu võtta.
Kui tsiklimeeste kohta räägitakse naljatamisi, et neil on luud-kondid mitmest kohast paigatud ja rauda täis, siis minul õnneks ühtegi rauajuppi sees pole. Aga vigastusi on olnud omajagu. Õnneks jääb enamus neist õppimisperioodi. Kaks korda käeluu, üks pöidlaluu ja siis korralik seljapõrutus. Õlalihaste rebend, pärast mida oli taastumist umbes kolm kuud ja sõidupausi aasta. Ja hetkel taastun põlve põrutusest. Tundub, et pääsesin kergelt.
Alasid ja formaate, kus võistelnud olen, on päris palju: krossisõit, jäärada, mäkketõus, kestvuskross, enduro, superenduro, hard enduro. Enduro on maastikusõidu ala ja palju põnevam kui tavaline motokross, kus kihutad kindlal ettevalmistatud rajal. Maastikusõit mootorrattal rasketes tingimustes, kus rada pole ette teada ja ees ootavad ettearvamatud olukorrad – vaat see pakub mõnusat proovile panemist ja adrenaliini. Läbida tuleb pikki vahemaid, siin läheb vaja head vastupidavust ja ka kiiret reageerimist.
Viimasel ajal on mul sõelale jäänud raskemat laadi kahetunnised kestvuskrossid (Piksepini Karikasari) ja mäkketõus. Muu hulgas olen osalenud aastatel 2014 – 2021 ka Laguja Klaperjahil ja enamuse kordi ka võitnud. Ei saaks öelda, et seal just väga raske on. Paar mudakohta ja enamus kihutamine. Osalenud olen seal mugavusest, kuna see on lähedal ja auhinnalaud on korralik.
Omamoodi motovõistlus oli 2013.-2015. aastal Elva linnas toimunud Elva ekstreemenduro, kus sõideti tsiklitega Arbi järve ääres asunud „tondilossi“ varemetes ja selle ümber. See oli omamoodi ekstreemne kogemus. Täpselt ei mäleta, mis kohtadele seal sõitsin, aga selline maja, kuhu saab läbi seinte motorada teha ja sõita erinevatel korrustel – see on ainulaadne ja eriline. Tegelesin seal ka ise raja ehitamisega ja sai ikka väga vinge asi!
Magus võit Prantsusmaalt
Kaalukamatest tulemustest on mul välja sõidetud 140 karikat ja eks nad kõik ole omal hetkel rahuldustpakkuvad olnud. Kõige värskem ja magusam võit on aga sellel aastal Prantsusmaa mäkketõusult Monte Impossible. Prantsusmaal tegeletakse sellel alal maailmatasemel ja seal on ikka korralikud mäed. Läksin sinna ilma mingite ootusteta ja suutsin krossiklassis võidu koju tuua.
Võistlus toimus 400-500 meetri pikkusel mäel, võistlustõus oli 200 meetrit pikk. Erinevalt Eesti pehmetest mägedest oli seal pinnasekihi all kalju, mis muutis tõusu väga ohtlikuks. Teistel motomeestel on seal ratastel all kaks korda laiemad rehvid ja nad on meist mitu korda hullumeelsemad. Krossiklassis oli võistlejaid 28. Üheks vastaseks oli ka nonde võistluste spetsiaalklassi esikohamees, maailma hetke tippmäkketõusja ameeriklane Joe Shipman, keda õnnestus mul edestada.
Endalegi üllatuseks jõudsin poolfinaali, kus konkurenti edestades viskasin lõpus oma ratta endast ette üles mäele, mistõttu mootorratta tagaosa purunes. Kohe järgnes aga finaalsõit, vastane ootas juba mind mäe all starti. Kuidagi sain ratta mäelt alla, leidsin teibirulli ning lappisin ratta tagaosa ära. Kohe pidin finaali sõitma minema, vastaseks oli spetsiaalklassis teise koha välja sõitnud kohalik äss. Kuna ma pole väga palju välismaal võistlustel osalenud, siis oli see mul esmakordne maailmatasemel motomeeste alistamine mäkketõusus ja see oli ikka väga magus võit.
Mingi hobi võiks ju inimesel olla
Motospordis on väga oluline ka närvisüsteemi tugevus. Ma usun et mul on selle koha pealt kõik väga hästi. Väike stardipalavik peab ikka olema. Kui see ära kaob, siis polegi ju enam pinget võistelda. Eks ikka võistlusoludes kriitilistel hetkedel ajab ropendama, aga see käib asja juurde. Enamasti saab ikka nautida ja närv puhkab.
Kõige raskemad sõidud on olnud neli tundi kestvad HardEST Enduro kestussõidud. Selline pingutus ilma igapäevaselt trenni tegemata on harrastajale ikka liiast. Pärast eriti rasketes tingimustes läbitud ekstreemvõistlust on järgmisel päeval kogu keha kange. (Hard enduro on enduro distsipliini raskema kategooria rahvusvaheline võistlus(sari), mis toimub eriti rasketes tingimustes ning kus võistlusrada ei pea olema kõigile osalejatele jõukohane ja läbitav. Toim.)
Eks neid loobumismõtteid ole ka olnud, aga mingi hobi ju võiks inimesel olla ja mingit ägedamat tegevust ma pole avastanud. Arvan, et tsikliga erinevates ekstreemsetes oludes sõitmine on üks adrenaliinirohkemaid alasid.
Hariduselt olen ehitaja ja metsamees ning praegu tegelen palkmajade ehitamisega.
Siiani olen suutnud pereelu, töö ja oma hobitegevuse tasakaalus hoida. Motosport on mul praegu selline mõnus harrastus, millele kulub umbes paar päeva kuus. Niikaua tegelen, kuni see mulle ikka pinget pakub ja mida ekstreemsem, seda põnevam.
Põnev on teha ka oma endurosõitudest videosalvestusi ehk „Jutusaadet“, mida saab vaadata youtube kanalil HARD ENDURO /Estonia. „Jutusaade“ sündis nii, et HARD ENDURO enduro kanal teeb sündmustest videokokkuvõtteid ja paneb täispikkasid sõiduvideosid üles. Kuna ma ise ei viitsi mitu tundi videolt lihtsalt põristamist vaadata, siis hakkasin filmimisel kommenteerima, mida rajal näen ja niisama omaette kõvasti mõtlema. Tundub, et see on inimestele hästi peale läinud, päris paljud on positiivset tagasisidet andnud. Isegi need, kes motoinimesed ei ole ja kellest poleks oodanudki, et nad sellist asja üldse vaadata viitsivad. Videomajandusega tegeleb meil Vallo Järv, tänu temale saab seda kõike Youtube kanalil jälgida.