Romario Siimer

Elva ekstreemspordi pioneer

Sündisin 7. jaanuaril 1995. aastal Tartus. Kooliteed alustasin Elva algkoolis. Minu esimene klassijuhataja oli Pille Rebane, 4.- 6.klassis Malle Luik, 7.- 9. klassis Tatjana Blohhina ja gümnaasiumis Mall Toim. Kooliaastad olid väga toredad ja mulle meeldis koolis käia. Lemmiktunnid olid matemaatika, ajalugu, füüsika ja mõistagi kehaline kasvatus. Eriti ei meeldinud mulle emakeele ja kirjanduse tunnid, ma ei teagi miks. Klassikaaslased olid väga toredad ja käime omavahel läbi tänase päevani. Pärast gümnaasiumi asusin õppima TalTech-i keskkonnajuhtimist ning pärast bakalaureuseõpet omandasin samas koolis ka magistrikraadi tööstusökoloogia erialal.

Esimene rula sai otsustavaks

Esimene trenn, kuhu ma läksin, oli judo. Olin siis nelja-viie aastane. Umbes samal ajal hakkas ka FC Elva üks esimesi treeninguid (1990.a sündinud poistega), kuhu üritasin ka mängima saada. Üleni kaitsmetes, vaatasin aia taga nii kaua kuni avanes vaba väravavahi koht ja sain väravasse asuda. Isale meeldis jalgpall väga, seda võib välja lugeda ka minu ja mu venna nimedest (Emerson ja Romario olid tol ajal tuntud Brasiilia jalgpallurid).

Ühel hetkel avati jalgpalli grupp just meie vanustele (1992-1995) ning siis sai juba regulaarselt jalgpallitrennis käidud. Trennid olid algkooli võimlas, judo matid olid väravateks.

Olin viiene, kui meie koju toodi ka esimene rula, mis oli küll suurema venna oma, kuid aeg-ajalt käisin ka mina sellega mängimas. Sellest hetkest sain rulapisiku külge. Suurema venna rula kadus mingil ajal kodust ära ja ei teagi, mis sellest sai. Tollel ajal Nooruse tänava majade ümber veel väga teisi rulatajaid ei näinud. Enne kooliminekut käisin ka võistlustantsu trennis.

Mäletan päeva, kui ema Tartust töölt tuli, läksime Säästumarketisse ning seal oli müügil rula. See maksis 217 krooni ning pikalt poes jalgu trampides õnnestus mul see rula endale saada. Sellel hetkel ma ei teadnud, et see väike puidust tükk koos metalli ja ratastega mu elu igaveseks muudab. Samal ajal sai asfaltkatte tulevase Konsumi plats, kus õhtuti noored kogunesid tõukerataste, rulluiskude ning hiljem ka ruladega. Seega võib öelda, et rulaga hakkasin sõitma 2003. aasta sügisel. Paralleelselt käisin ka jalgpallitrennis (kuni 2012. aastani), kuid rulaga sõitmises oli midagi sellist, mis paelus.

Rulavõistlustel 9-10 aastaselt

Minu vanemad lahutasid kui ma läksin esimesse klassi, isa kolis Tallinna. Nii noorena ei saanud ma veel väga hästi aru, et mis see kõik nüüd siis tähendab. Enamus aega sai ikka veedetud väljas sõpradega mängides ja sporti tehes, et sellele nagu väga ei mõelnudki. Ma olen alati olnud iseseisev laps ning vanemad mu võistlusi vaatamas väga ei käinud ja ega ma ei tahtnudki, sest see tekitas minus lisapingeid. Rulavõistlustel hakkasin käima 9-10 aastaselt, sest siis olin omandanud juba teatud oskused, et võistlusel hakkama saada. Mõistagi olin igal võistlusel kõige noorem osaleja, mistõttu jagati tihti ka eriauhindu. Kuna aastatel 2005 – 2006 oli Elvas veel teisigi rulatajaid (Jaan Suits, Jarmo Kangro), siis hakkasime võistlustel koos käima.

Elva poisid tegid pealinnas puhta töö

2003.- 2004. aasta talvel sõitsime ruladega spordikooli keldris, aga sinna meid loogilistel põhjustel väga kolistama ei tahetud. 2004. aasta kevadel hakati mu venna Emerson Siimeri ja Atsi (Ats Rand) eestvedamisel koguma allkirju esimese rulapargi ehitamiseks, mis rajatigi hilissügisel algkooli maja kõrvale. Mõistagi soovisid paljud lapsed jõuludeks rula, et kevadel oleks millegagi rulapargis sõita. Skatepargi rajamine tõi kaasa korraliku rulatajate laviini ning 2005. aasta kevadel avastasime, et meil on juba 30-40 rulahuvilist. See kõik jäi silma meie endisele tööõpetuse õpetajale Andres Rattasepale, kelle eestvedamisel loodi esimene noorteühendus M.E.K.A (meelelahutus, ekstreem, kultuur, alternatiiv).

Kui nüüd mõelda, siis rulaspordi areng Elvas oli väga kiire ja tormiline. Tänu Andresele saime võimaluse minna 2006. aasta talve hakul Tallinna (keset koolipäeva), kus toimus Pääsküla rulapargis kuni 16aastastele mõeldud rulavõistlus. Tookord oli Eestis alla 16aasta vanuseid sõitjaid umbes kolm korda rohkem kui üle 16aastaseid. Andres muretses meile koolist vabastuse, koolibussi ning M.E.K.A noorteühingu särgid võistluse jaoks.

Mitte keegi meist (mina, Jaan, Jarmo, Erik ja Andres) ei osanud arvata, mis meid ees ootamas on. Tegime täistabamuse – Elva rulatajad võitsid pealinlaste ees kõik poodiumikohad. Mina olin esimene, Jaan teine ja Jarmo kolmas. See emotsioon oli uskumatu… „Kuidas see kõik võimalik on?“, ei suutnud me uskuda. Auhinnad olid meeletud selle aja kohta. Sain 750 krooni ning palju muud (kringel, suur karikas, riideid jmt).

Järgmisel koolipäeval kutsuti mind keset emakeele tundi ajakirjanikele intervjuud andma. Sellega kaasnes suurem tähelepanu ning üks Tartu ehitusettevõte andis meile 10 000 krooni, et saaksime endale rulatamise jaoks varustust osta. Pärast 2006. aasta võistlust hakkasime käima igal pool võistlemas ja ka võitmas. Lisaks tekkis meil võimalus endale võidelda talvised tingimused rulaga sõitmiseks Elva gümnaasiumis (bioloogia ja geograafia klassi ees). Ma ei kujuta ette, kuidas seda meile lubati, aga obstaaklid me sinna ehitasime ning paaril korral nädalas ka sõita meil lasti.

Rulasõitu spordialaks ei arvatud

Kuna olin alles laps, siis ei saanud päris täpselt aru, mis juhtunud on. Eks alguses oli kriitikat ikka palju, et mis asi see rula on ja lõhutakse mööda linna ringi sellega, kuid peale Pääsküla võistlust hakkas Elvas laiem üldsus aru saama, et tegelikult on ju tore, et noored sellise asjaga tegelevad. Siis veel seda ei loetud spordialaks, ei tunnustatud meid parimate sportlaste valimisel näiteks. Kindlasti oli tunnustus- ja tähelepanuvajadus see, mis meid motiveeris. Närvisüsteem oli meil (need poisid, kes võistlemas käisid) väga tugev, sest järgnevatel võistlustel saime tihti erinevaid poodiumikohti.

Eeskujudeks võin pidada vanemaid rulasõitjaid Eestis, keda alt üles vaatasin. Lisaks jõudsid meieni ka videokassetid ja DVD-d ookeani tagant, kus meilegi üllatuseks oli rulatamine juba 1970. aastast alates täistuuridel käinud. See avardas maailmapilti päris jõudsalt. Videodest sai vaadatud, mis kõik võimalik teha on ja siis ise ka järgi proovitud.

Esimese eestlasena EMil ja aasta Austraalias

Eks neid meeldejäävaid hetki on olnud palju, kuid 2019. aastal osalesin esimese eestlasena Euroopa Meistrivõistlustel Nižni Novgorodis, see oli väga vinge kogemus. Kindlasti ka see, et käisin aastatel 2018 – 2019 Austraalias, mis rulatamise mõttes jääb alla ainult Ameerikale. Elasin seal kohalike elukutseliste rulatajatega samas rütmis, see oli vinge kogemus. Võib-olla ka see, et olen 11 korda osalenud Simple Sessionil, esimest korda juba 2007. aastal, kus olin kõige noorem osaleja.

Hetkel töötan Keskkonnaametis ning korra nädalas jagan rulateadmisi ka noorematele. Olin üks peakorraldajatest Elva ekstreemspordi festivalil Elva Slam ning sõidan rulaga nii palju kui võimalik ja teen ka muud sporti (korvpall, jalgpall). Valikuid elatist teenida on mitmeid ning olen alati elanud sooviga proovida kõike, mis elu mulle pakub.

Betoonist rulapark lagunes kahe aastaga

Esimene skatepark Elvas sai valmis 2004. aasta hilissügisel ning esimene võistlus toimus seal aastal 2005. Pärast seda ehitasime EHHF-i raames rulapargi lasketiiru spetsiaalselt nädalavahetuseks. Lõpuks oli see park seal paar-kolm kuud. Veel toimusid vanas vineerpargis võistlused 2007. ja 2011. aastal. Kuna kasutuskoormus rulapargile oli suur, siis aeg-ajalt pidime rulaparki lappima, kuid mida aega edasi, seda halvemaks üldine pilt läks.

Kui olin gümnaasiumis, siis ehitasime praktilise töö raames rulaparki juurde uue obstaakli (linnalt saadud raha oli tegelikult mõeldud pargi parandamiseks, aga kõik teadsid, et seal midagi enam parandada ei anna). Appi tuli ka Marepleks ja Tõnu Aigro. 2013. aastal oli karjuv vajadus uue rulapargi rajamiseks. Mõeldud, tehtud. Maalilise vaatega Arbi järve kõrvale rajati Eesti teine betoonist rulapark.

Avaüritus oli vinge ning kohal oli ka kümmekond välisvõistlejat, sealhulgas ka Baltikumi vaieldamatult parim rulasõitja Madars Apse. Minul õnnestus seal korraldamise kõrvalt ka teine koht napsata. Kuna rulapargi tegid ebakompententsed ehitajad ning ei olnud ka korraliku projekti linna poolt tellitud, siis rulapark lagunes praktiliselt kahe aastaga. Olime jälle nullis tagasi.

Uues rulapargis toimusidki võistlused aastatel 2013, 2014 ja 2016. Aastal 2017 korraldasime võistluse Verevi ranna kõrval, kuhu ehitasime spetsiaalse võistlustrassi. Ehitasime ise betoon-elemendid Marepleksi ja Tõnu Aigro abiga (need betoon-elemendid on nüüd Konsumi pargis). See oli natuke protestiks ka linna vastu, et nad sellise kehva pargi meile ehitasid, mis paari aastatki vastu ei pidanud. Betoonpargid peaksid kestma aastakümneid.

2017 aastal kandideerisin ka ise volikokku lootusega, et suudan praegust olukorda parandada. See õnnestus osaliselt (osalesin asendusliikmena mitmel volikogul) ning suutsin veenda vallavõime, et meil on uut rulaparki vaja. Seekord juhtisin kogu protsessi rohkem ise ning selle tulemusena õnnestus meil 2019. aastal ehitada vana rulapargi peale uus kaasaegne ja korralik betoonist rulapark. Koroonaviiruse kiuste õnnestus meil läbi viia avaüritus ning emotsioonid olid vinged, et lõpuks oleme saanud endale väärika rulapargi.

Meid on alati võistluste korraldamisel tabanud ebaõnn kehva ilma näol ning lõpuks 2022. aasta suvel Eesti spordi- ja liikumisfestivali raames saime täistabamuse. Kolm päeva võistlusi järjest ideaalse ilmaga ning kõik sujus. See tegi meele heaks ja nagu öeldakse „Üheksa korda mõõda ja ühe korra lõika!“.

Maailma parimaks rulatajaks ei saanud

Peab aru saama, et selline spordialaga nagu rulatamine kaasnevad alati kukkumised ja vigastused. Rulatades on kõige tähtsam oskus kukkumine. Seda saab õppida judos. Rulatades peab olema väga hea koordinatsioon, mida on võimalik treenida jalgpallis ning miks mitte ka võistlustantsus. Lisaks tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest ning aru saada, et tegu on protsessiga. Tähtis ei ole jõuda punktist A punkti B, vaid nautida seda teekonda ning inimesi, kellega rulatades kokku puutud.

Maailma parimaks rulatajaks ma ei saanud, kuid ega Elvas üles kasvades ootusi liiga kõrgele ka ei seadnud. Ei jää kripeldama midagi, elu on protsess. Kui midagi südamega teha, siis on kõik võimalik. Pean ennast Elva ekstreemspordi pioneeriks, sest tegelikult pool tööd on käinud selle nimel, et tulevastel tegijatel oleksid tingimused juba olemas.

Olen väga kursis kõikide Elva sportlaste ning spordialadega. Elva on ideaalne koht sporditegemiseks, sest siin pole ju midagi muud teha kui sporti (naerab).

Rulasport ja selle edenemine Elvas

Rulasõit ehk rulatamine on spordiala ja harrastus, kus liikumiseks ja trikkide tegemiseks kasutatakse rula. Rulatamine pärineb Californiast 1950ndate aastate algusest ning sai alguse kui surfimiseks olid lained liiga madalal ning kõnniteedele hakkasid tekkima veerevad surfilauad (sidewalk-surfing), mille alla olid ilmselt rulluisu rattad pandud.

Peale mõningast langusperiood 1960datel aastatel kasvas rulatamise populaarus jälle 1970ndatel aastatel meeletult, mil leiutati pigem tänapäeva rulasid meenutav sõiduvahend, mis võimaldas rulaga trikitamist alustada basseinides ja tänavatel. 1990ndad aastad panid aluse tänapäeva ruladele ning sõit muutus kõvasti tehnilisemaks ning seetõttu ka 2000date alguses oli USA-s rulatamisega tegelevaid alla 18 aastaseid noori 10,6 miljonit (pesapalli vastav number 8,2 miljonit).

Tänu suurele populaarsuse kasvule jõudis tänapäevane rulatamine Eestisse pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 2000date alguses oli Eestis kanda kinnitunud juba esimene põlvkond rulatajaid. Elvasse jõudis rulatamine aastatel 2002-2003, mil tänapäeva rulad muutusid spordi- ja tavapoodides kättesaadavamaks.

Alates 2001. aastast peetakse Eestis Euroopa suurimat ekstreemspordivõistlust Simple Session, kus osalevad maailma esirulatajad ja BMX trikirattasõitjad. Esimene Simple Session toimus Tartus Tähtvere skatepargi avamisel, edaspidi Tallinnas Saku Suurhallis.

Elvas on tänaseks tulnud uus põlvkond rulatajaid peale, kellest paar poissi on päris head. Neist kõige silmapaistvam on Ralf-Rasmus Raal, kellest loodetavasti lähiaastatel kuuleme positiivses võtmes. Mis puudutab aga rulaparkide haldamist ja võistluste korraldamist, siis selline aktiivne noor meil hetkel puudub, kuid alati kaasan oma rulasõpru võistlustel abiks, et anda edasi teadmisi, mida olen omandanud aastakümnetega.