Riina Jaani (Rannula)
- NL noorte võrkpalli meistrivõistlustel pronksmedal Eesti noortekoondisega 1977. ja 1978. aastal.
- Eesti meistrivõistluste hõbemedal EPA võistkonnaga 1984. aastal.
- Eesti meistrivõistluste hõbemedal aastatel 1990, 1994, 1995 ning pronksmedal 1989, 1991, 1992,1993 ja 1997.
- Eesti karikavõitja 1991.,1993. ja 1997. aastal.
- Eesti meister 1996. aastal Tartu ProSport võrkpallinaiskonna koosseisus.
- Eesti parim naisvõrkpallur aastatel 1993 – 1995 ja 1997.
- Paljukordne veteranide Eesti meister võrkpallis aastatel 1998 – 2023.
- Elva EPT noorte spordiringi juhendaja 1988 – 1992.
- Võrkpallitreener Elva Gümnaasiumis 1992 – 1997.
- Elva võrkpalliklubi Sponte juhatuse liige 2001 – 2015.
Palliplatsile kutsub hea seltskond ja mängulust
Olen sündinud 1961. aastal Pärnu linnas ja õppinud Pärnu I Keskkoolis (1.-9. klass), Tallinna Spordiinternaatkoolis (10.-12. klass) ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mille lõpetasin 1985. aastal maakorralduse erialal.
Kehalise kasvatuse tund oli parim
Kui kooliteed alustasin, viisid vanemad mind kooli kergejõustikutreeningule treener Ando Palginõmme juurde, kes oli koolis kehalise kasvatuse õpetaja. Tema treeningud olid väga huvitavad ja arvan, et sealt sain spordiga tegelemise pisiku kogu eluks. Kui Pärnu I Keskkool sai uue koolimaja suure spordisaaliga, tekkis kehalise kasvatuse tundides palju uusi võimalusi erinevaid spordialasid proovida – spordisaali põrandast avanes liivaga täidetud kaugushüppekast, uhked matid kõrgushüppe proovimiseks, kõrge lagi pallimänguks, mõnus kummimatt jooksmiseks ja palju muud põnevat. Avardunud sportimisvõimalused ja väga head kehalise kasvatuse õpetajad andsid üha hoogu juurde spordiga tegelemiseks. Kehalise kasvatuse tunnid olid minu lemmikud ja seda ka paljudele teistele klassikaaslastele.
Kergejõustikutreeningud tulid pallimängus kasuks
Juhtus nii, et ühel päeval tuli tütarlaste kehalise kasvatuse tundi üks sportlik ja rõõmsameelne naisterahvas ja kutsus kõik tüdrukud võrkpallitrenni. Otsustasime minna uudistama seda pallimängu ja kuna võimlas ootasid meid veidi vanemad tüdrukud, kes olid juba omandanud võrkpallimängu elemente, tekkis ettekujutus sellest mängust. Tore kollektiivne võrkpallimäng hakkas mulle kohe meeldima. Viiendas klassis alustasin võrkpallitreeningutega Pärnu spordikoolis, treeneriks Rein Kukk. Aastast 1973 kuni tänaseni mängin ikka veel seda pallimängu. Kergejõustikutrennides omandatud kehalised võimed tulid mulle võrkpallitreeningutel igati kasuks.
Sportimist võin lugeda peretraditsiooniks, sest kergejõustikuga tegelesid noorena mu isa ja ka vanem vend. Emal spordipisik puudus, kuid ta toetas kõiki minu valikuid, eriti laulukooris käimist. Kui valisin kergejõustiku asemel võrkpallimängu, ei olnud pere sellele vastu. Oma kooli esindasin ma endiselt spordivõistlustel, oli see pikamaajooks, suusatamine või odavise.
Võib-olla oleksin mõnel üksikalal tippu jõudnud…
Alustanud sporditegemist kergejõustikuga arvan, et see spordiala on hea alusbaas teiste spordialadega tegelemiseks. Ainult ühel korral tuli selline mõte, et kas ikka valisin õige spordiala. See oli hetkel, kui EPA kooli esindajatega tervitasime lennujaamas olümpiavõitjat Jaak Uudmäed ja imetlesin oma peopesas tema Moskva suveolümpiamängude kuldmedalit. Selline saavutus – väikesest Eestist olümpiavõit kergejõustiklasele ja mina jätsin selle spordiala pooleli. See päev mõjutas mind emotsionaalselt väga tugevalt. Võib-olla oleksin mina ka mingil üksikalal edu saavutanud. Aga saavutusi oli mul juba olemas võrkpalli mängides ja ma ei ole enam kordagi kahetsenud, et selle spordiala valisin.
Samal aastal ühinesin EPA naiskonnaga, alustasime mängimist kolmandast liigast ja jõudsime Eesti tippu, hõbemedalile Eesti võrkpallimeistrivõistlustel. Kulla võitsid peamiselt Eesti koondislastest koosnev Kirovi-nimeline Näidiskalurikolhoosi naiskond, keda palju aastaid ei suutnud keegi võita. Varasemalt oli mul trofeede riiulil pronksmedal Eesti noortekoondisega Tallinna Spordiinternaatkoolis õppides. Ja neid hõbe- ja pronksmedaleid meistrivõistlustel tuli Tartu linna naiskonnaga veelgi, kuni lõpuks sain kaela ka kuldmedali. Olin siis 35 aastane, sõitsin trenni Elvast Tartusse ja seda aega tuli juba perega jagada.
Elva sportlastepere on kaasaelav ja kokkuhoidev
Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides tutvusin sama kooli sportliku tudengiga, kes samuti mängis võrkpalli. Eks ühised huvid seovad inimesi ja tore oli koos käia võistlustel mööda avarat Venemaad, sest põllumajanduskoolidel oli Nõukogude Liidus palju sõprussidemeid nii nais- kui ka meeskondadel. Neljandal kursusel abiellusime ja perelisa nägi Toomemäe sünnitusmajas ilmavalgust viienda kursuse lõpus. Kuna abikaasa oli Elva EPT stipendiaat, sai ta pärast ülikooli seal töökoha, elamiskoha äsja valminud kortermajas, mille lähedusse ehitati uut koolimaja, siis asusin ka mina Elva EPTsse tööle. Aasta oli siis 1986.
Elva linna sportlasteperre võeti meid Toomasega väga soojalt vastu. Meil oli kohe olemas koht võrkpalliväljakul nii nais- kui meeskonnas. Sporditegemist hinnati kõrgelt, kollektiiv oli väga kokkuhoidev, abivalmis ja sõbralik. Igale võistlusele elati tulihingeliselt kaasa, kogukonna tuge oli tunda igal sammul. Elvas elades jätkusid minu võistlusmängud Tartu naiskonnaga Eesti võrkpallimeistrivõistlustel. Medalimängudel Tartu Visa hallis oli kaasa elamas nii palju elvakaid, et see tegi südame eriti soojaks ja meele rõõmsaks. Ka Eesti meistrivõistluste kuldmedali võitsin Elvast kohale sõitnud huviliste silme all ja need hetked jäävad meelde kogu eluks.
Tore, et minu mänge käisid vaatamas ka minu trenni õpilased Elva koolist, kellele ma võrkpallipallimängu õpetasin. Minu loodud esimene võistkond, keda pidasin oma esimesteks pääsukesteks – Eve Luik, Karin Olševski ja Kristel Hainla (jätkasid võrkpallimänguga TSIKis), Kristel Kivari, Lilja Kapaun, Aire Rehme, Kati Kaupmees, Merle Posti, Jana Hansing.
Kui kutsutakse – ikka rõõmuga palliplatsile!
Elvas oli võrkpalluritel aktiivne spordielu. Trenni oli vaja teha, sest väikelinnade vahel käis pidev mõõduvõtmine. Jätkusid ajaloolised turniirid Tõrvas, Põlvas, Otepääl, Elvas, Urvastes. Moodustasime aastal 2001 võrkpalliklubi Sponte, et oma tegevusi majandada. Kui palju me kõik saime uusi tutvusi ja sõpru tänu nendele võrkpallimängudele! Tore, et Lõuna-Eesti väikelinnad neid traditsioone püüavad jätkata ja meie spordisaalides on noori võrkpallimängijaid näha.
Olen küll mitmeid kordi lubanud võrkpallimängu maha jätta, sest mõni kaotus on olnud nii masendav ja vahel on vigastus kimbutanud. Kuid ikkagi panen spordiriided selga ja lähen, kui jälle mängima kutsutakse. Sest oma keha liigutamine on väga mõnus tegevus, sõpradega kokkusaamine palliplatsil toob mulle vaid positiivseid emotsioone ja võrkpall on võrratu!
Ja Elva sporditegemise võimalused on pärast uue spordisaali valmimist ideaalsed! Tulevikult, eriti lähitulevikult ootaks veel ujula rajamist, et Elva algklasside õpilasi ei peaks sõidutama Tartusse ujumise tundidesse.
