Revo Lastik

Liikumine on puhkus

Olen sündinud 16. veebruaril 1971. aastal Tartus, kus möödus ka minu eelkooliiga. Ema oli lasteaiakasvataja ning päeval olin oma rühmas, õhtul ema rühmas ja nii kasvasin üles lasteaia seltskonnas ja melus. Emal oli suuremate rühm ja mulle meeldis väga seal vanemate poistega mängida. Intensiivse suhtlemise foon on olnud kogu aeg minu ümber. Isa on õppinud aianduse inimene, töötanud agronoomina, tema lemmik valdkond on iluaiandus.

Noorena sai kehale ikka päris kõvasti vatti antud

Elva kooli tulin õppima teise klassi ja lõpetasin keskkooli 1989. aastal. Nooruses sai kehale ikka päris kõvasti vatti antud, nüüd ei saa ka loorberitele päris puhkama jääda, vana ihu tahab aeg-ajalt liigutamist. Võrkpallimäng hoiab heas vormis. Noorena sai päris kõvasti kakeldud, reeglite järgi. Tegin kahevõitlusalasid – täiskontakt-karatest klassikalise poksini välja. Paraku sai sellega oma silmadele liiga tehtud, aga liigutamise vajadus on jäänud, see on puhkuseks.

Momendil ma võrkpalli enam ei mängi. Käin mõõdukalt jõusaalis, taon poksikotti ja annan gümnaasiumi kodanikukaitse suuna õpilastele suunaainena kahevõitlust; ainenimetuse kohaselt enesekaitset. See sunnib hoidma elementaarset jalgade painduvuse taset ehk siis venitama. Vanad vigastused on jalad üsna tuimaks muutnud ja eks venitamine käib läbi valufooni, aga kui mitte muud, siis tahtejõudu arendab see ikka.

Karate oli keelatud spordiala

Annan läbi isikliku meenutuse põgusa ülevaate 1980ndatel Elvas aset leidnud kontaktse karate treeningutest. Kuna sel perioodil pidi antud valdkonnas toimetama pooleldi nii öelda põranda all, siis võib teema olla mingil moel huvipakkuv, täiendades mõneti kohalikku spordilugu. Käisin neljandas klassis (11 aastane, aasta oli siis 1982), kui hakkasime naabripoisiga käima karate trennis. Tollal oli igasugune karate, kaasa arvatud selle sportlik variant, Nõukogude Liidus keelatud ja nii pandi meiesugustele “patsaanidele” kõvasti südamele, et me suu kinni hoiaksime ja sõprade ees keksima ei hakkaks. Liiati oli tegemist kontaktse karatega, mis pidi igal juhul “põranda alla” jääma.

Trennid toimusid Arbimäel, alguses vist autobaasi maja keldrikorruse ruumides, hiljem liikusime üle tee teise majja [MEKi elamu], kus keldrikorrusel olid ka pinksilauad ja võis aimata muidki sportlikke tegevusi. Treeneriks oli Sergei Solodevi nimeline, kaukaaslase välimusega, tõmmut verd militsionäär, kes rääkis väga kanget eesti keelt. Minu isa teda miskitpidi tundis ja nii nõustus ta meid treenima hakkama.

Olime trennis ainsad poisikesed täismeeste seas ja see andis muidugi varsti tunda just arengu mõttes. Kui “vanad” mehed võisid oma liikmeid kuitahes intensiivselt venitada ja ainus tulemus näis olevat valutavad kõõlused ja kange selg, siis meie sõbraga tegime varsti täiesti külmalt pikispagaati ja soojana ka ristispagaati. Samuti jäi lihasmällu liikumine, löögitehnika ja muudki, mis vanemas eas märksa visam külge hakkama. Saime sellest ka ise aru ja eks see mõjutas tärkavas teismeeas poiste eneseteadvust. Oli see nüüd hea või halb, mine võta kinni, aga mingi annus enesekindlust sealt sisse tuli. Treeningud olid kaunis intensiivsed ja lühikese ajaga sulas kogu minu lapseea pontsakus olematuks.

Treeningud Eesti karate teerajaja käe all

Paari aasta pärast vahetus treener ja meiega hakkas tegelema Rein Randlane, kes oli vastavates ringkondades tõeline korüfee ja praeguseks muidugi täielik legend. Tema löökide arsenal, tehnika ja võitlusstiil olid Solodevi omast sootuks erinevad, kuid kohanesime kiiresti. Olime jõudnud ka sellisesse ikka (14-15aastased), et sparringutel pandi meid juba meestega kokku ja nii saime tublisti vatti.

Samas tuli aina ilmekamalt esile, kui raske on täiskasvanuna alustades saavutada mingisugustki jalgade painduvust ja omandada korralikult erinevaid jalalöögi-tehnikaid. Nii mõnedki mehed olid korraliku füüsisega ja lihastes, aga kohmakad nagu karud. Nii kippus minus tärganud enesekindluse-taimeke vägisi upsakuse suunas sirguma, eriti siis, kui treener tunnustavaid sõnu lausus ja mind ühtelugu demonstratsioonideks välja valis. Sel ajal hakkasin tunnetama, et mingisugune potentsiaal minus sees istub ja nii proovisime sõbraga leida lisavõimalusi treenimiseks. Elasime Käärdis ja kohandasime ühe keldriruumi treeningute jaoks. Sparringuruumi jäi mõistagi väheks, kuid poksikoti ja makiwara tagumiseks sobis ruum ideaalselt. Nii võisime kasvõi igal õhtul “kotti nuhelda”.

Soome jäi minemata

Mõne aasta möödudes vahetus treener taas. Randlase asemel hakkas Tartust kohal käima Indrek Oja ja ühel hetkel kolisime Arbimäelt uude gümnaasiumimajja, täpsemalt siis lasketiiru, kuhu hiljem ka judotreeningud sisse tulid. Selleks ajaks (1987/88) olid olud juba märksa leebemad ja kogu see karate-asi ka vist vaba, nii et mingit saladust ei pidanud enam hoidma. Paralleelselt hakkasin käima ka Tartus trennis (Tähtvere hallis). Tulid ka turniirid ja eduelamused.

Aastake käisin ka Peeter Noppeli juures klassikalist poksi tegemas (Magasini tänaval) ning sealgi liikus asi kenasti ülesmäge, kuni enne koondisega Soome minekut (1989. aastal oli see veel vägagi ahvatlev võimalus) keelas silmaarst mul päevapealt igasuguse kontaktse võitluse ära. Silma võrkkestad olid viletsas seisus ja halvemal juhul oleksin võinud ka nägemise kaotada. Põdesin omajagu, kuid mis seal ikka, tuli olukorraga leppida. Tundsin, et kusagil alateadvuses tekkis hirm löögi ees ja sellises seisus olnuks mõeldamatu kuhugi kõrgemale pürgida.

Kahevõitluse tund on kindlalt programmis

Aastakümneid hiljem pakkus elu siiski võimaluse oma nooruspõlve kirega Elva Gümnaasiumile kasulik olla. Nimelt nägi kodanikukaitse suuna programm ette ka kahevõitluse aluseid ning kuna koolil on mõistlik nii palju, kui võimalik, sisemiste jõududega hakkama saada, tekkis mul võimalus oma põhiainele lisaks (olen ajalooõpetaja) midagi sootuks erinevat pakkuda. Nüüdseks on kodanikukaitse suund toiminud kümmekond aastakest ning kahevõitluse tund kindlalt programmis.

Endine kehalise õpetaja Marek Pihlak hoolitses heidete, haarete ja muude, valdavalt maadlusmaailma kuuluva arsenali eest. Minu kanda jäi käe- ja jalalöögitehnika elementaartasandil. Proovime ka sparringut ning rõõm on näha, kuidas algul kohmetutes-kartlikes noortes eneseusaldus kasvama hakkab ning lõpuks nii mõnestki päris potentsiaalikas võitleja välja kujuneb. See käib, muide, ka neidude kohta! Igal juhul tunnen heameelt, et saan kunagise harrastusega kogukonnale ja kodukooli noortele midagi tagasi anda.