Rein Rinne

Sporti sai tehtud mehe moodi

Olen sündinud aastal 1942 praegusel Lääne-Virumaal Nõmmkülas (Tapa linna ja Tamsalu vahel) talupoja peres.

1949. aasta küüditamisest pääsesime tänu külaelanikele, kes teatasid, et meile tullakse järele. Nägime üle põllu tulevat sõduritega veoautot, hüppasime läbi akna õue ja kadusime kõrvalolevasse metsa. Olime isa ja emaga mõned päevad Valgejõe äärses soos ja mind viidi koju tagasi vanaema ja tädi juurde. Isa oli olnud Lehtse vallavanem ja talus oli oma traktor, viljapeksumasin, palju muud varustust, lehmad, hobused ja muud talus olevad loomad-linnud. Isa-ema sealkandis enam ei nähtud, mina aga käisin esimesed kaks klassi Naistevälja küla 4-klassilises koolis (Järvajõe Algkool), olles vanaema ja tädi hoole all. Vanemad olid otsaga jõudnud Tartumaale Koosa võitööstusesse, kui mina sain nende juurde kolmandas klassis. Sealt algas minu sporditee.

Meie nooruses oli elu hoopis teine

Ujumise õppisin Koosa paisjärves selgeks. Esimesed suusavõistlused Alatskivil on siiani meeles. Pere ei julgenud rohkem Koosal olla ja kolisime edasi Vana-Kuustesse, kus minu õpingud ja sporditegemine jätkus Vana-Kuuste koolis.

Isa töötas Vana-Kuuste võitööstuses edasi juustumeistrina ja ema raamatupidajana. Isa õppis selle ameti ise selgeks ja enne pensionile jäämist tunnistati Nõukogude Liidu parimaks juustumeistriks oma hollandi leibjuustuga.

Siis hakati Võrtsjärve äärde Rannu võitööstust ehitama ja minister palus isal see tööle panna ja ta tuli oma hollandi leibjuustuga teist korda üle Venemaa esikohale. Natuke aega hiljem kutsuti isa Tallinna ja riieldi, miks ta on valetanud, taheti anda Lenini orden aga endisele kulakule aitab Tööpunalipust küll!

Meie nooruses oli elu hoopis teine, võrreldes tänapäevaga. Olime õnnelikud kui tuli elekter, siis televisioon jne. Võitööstus ostis kontorisse televiisori ja üks esimesi koosvaatamisi oli Ants Antsoni olümpiavõit. See innustas ka meid rohkem sportima.

Sporditegevus käis igal aastaajal

Vanemad otseselt spordiga ei tegelenud, aga mind toetasid alati. Võitööstusel oli oma võrkpallivõistkond, kellega sai esinetud isegi rajooni tasemel edukalt. Põhiliselt olime meeskonnas kolm koolipoissi ja kolm meest. On meeles üks finaal, kus sadas vihma, vanaaegne pall oli läbi ligunenud, raske, sõrmed olid verised, ise üleni porised, aga tuju hea ja mäng käis.

Suusad, suusasidemed, uisud olid kõik algelised, kuid spordiisu see ei kahandanud. Suvel sai tegeleda kõigi võimalike spordialadega. Näiteks hüppasime teivast metsast toodud kuuselatiga. Vana-Kuuste pargis mängisime võrkpalli, hüppasime kaugust, kõrgust, jooksime, tõukasime kuuli, heitsime ketast, viskasime omatehtud oda jne. Võitööstuse tiikide peal sai talvel hokit mängitud ja uisuvõistlusi peetud.

Koolimajja hakkas mõni kord nädalas kino käima. Enne kino tegime mitu tundi kergejõustikku või mängisime võrkpalli, pärast kino oli kas tants või pinksi mängimine südaööni välja.

Talvel pärast tunde koolikott koju, suusad alla ja suusatama. Eriti meeldis mägedes kuuseokstest suusahüpete ehitamine ja sealt hüppamine. Kooli/kodu juurest nelja kilomeetri kaugusel Rebase kaupluse taga asusid Lallipalu mäed, kuhu Tartu raudteekool oli ehitanud suusahüppetorni. Neljandas klassis ma veel ei julgenud sealt alla sõita, aga viiendas enam pidama ei saanud. Sõitsime kolm-neli korda nädalas neli kilomeetrit sinna, tegime mitu hüpet (võimsus oli 30 m ringis, ronimine torni võttis kõige rohkem aega) ja siis juba pimedas suusatasime koju tagasi.

Kui koolil tuli suusavõistlused korraldada (näiteks koolidevahelised rajooni omad), siis hommikupoolikul sõitsime rajad sisse ja peale lõunat tuli sealsamas endal ka võistelda. Suusajälgi olid kõik mäeküljed täis, sest rajad ja jäljed pidid ise tegema, mitte nagu tänapäeval, et kõik tehakse ette ära ja ikka ei kõlba!

Võistlustel paljudel spordialadel

Kui 7-klassilise kooli lõpetasin, läksin õppima Tartu 2. Keskkooli, sest sinna sai käia rongiga. Hommikul 6.30 rongi peale ja õhtul kella viie paiku koju ja nii neli aastat ilma ühegi puudumiseta. Pärast kooli sai enne rongi pinksi mängitud, sest lauad olid kooli koridoris ja sai vabalt kasutada. Võimlemistundides tegime kõiki spordialasid, otseselt mingi ala trenni ei teinud. Koolidevahelisi igasuguseid võistlusi toimus palju ja ükskord vabariiklikul koolinoorte spartakiaadil murdus mul teivashüpet sooritades bambusteivas pooleks. Sain õnnelikult end kõrvale keerata ja pääsesin vigastuseta. Tulemuseks oli tookord päris hea teine koht.

Kui varem tegime suusahüppeid tavaliste pütilaudadega ja suusasidemed olid pingutajate klambritega, siis nüüd sai natuke korralikuma varustusega proovitud. Sõitsime rongiga Elvasse, kus käisime Kalda tänava suusahüppetornist hüppamas.

Paljudele on üllatus, et ülikooli staadionil Peetri kiriku poolses otsas oli ka suusahüppetorn, kust hüppasime umbes 20 meetrit. Palju väikseid hüppetorne oli tollel ajal pea igal pool. Lisaks koolinoorte võistlustele toimus palju igasuguseid rajooni-siseseid ning asutuste- ja külanõukogude-vahelisi võistlusi, kus osalesin tihti paljudel spordialadel.

Püstitasin rekordeid ja tõin medaleid

Tekkis soov proovida, mitmel spordialal saan täiskasvanute kolmanda spordijärgu täidetud ja hakkasin võistlema erinevatel spordialadel. Muu hulgas hakkasin teiste õhutusel ka maadlema ning tulin oma kaalus üllatuslikult Tartu linna ja rajooni noortemeistriks. 

Siis võeti mind rajooni koondisesse ja treeninglaagritesse. Ükskord treeninglaagris Lähte koolimajas kukkusin maadluse ajal kokku ja minestasin. Kõigi ehmatus oli suur. Olin saanud toidumürgituse. Omletti ei tahtnud mitu aastat enam näha.

Pärast keskkooli lõpetamist 1961. aastal läksin Luuale metsandustehnikumi, sain kohe teisele kursusele. Seal sai sporti tehtud mehe moodi. Püstitasin rekordeid, tõin talialadelt üllatuslikult Luuale medaleid ja olin kutsutud Jõgeva rajooni koondisesse mitmel spordialal (kergejõustik, maadlus, tõstmine, suusaalad, lauatennis). Tulin Jõgeva rajooni meistriks suusahüpetes, slaalomis ja teiseks kahevõistluses. Maadluses olin rajooni meister oma kaalus. Vabariiklikul talispartakiaadil 1961. aastal Otepääl esindasin Jõgeva rajooni kahevõistluses, suusahüpetes ja slaalomis. Hüpata tuli Väikese Munamäe suurest tornist. Luual tehnikumis käimiseks jäi vähe aega ja nii otsustasin edasi õppima minna EPA metsandusosakonda. Kokkulepe Luuaga oli, et kui sisse ei saa, siis lähen tagasi. Sain sisse.

Sport sõjaväes

Sügisel tuli minna sõjaväkke. Olime esimesi, keda kõrgkoolist sõjaväkke saadeti. Varem oli kõrgkoolides ka sõjaline kateeder, enam seda ei ole. Armeesse oli meid saatmas hästi palju tudengeid. Tallinn-Tartu Ikarus liinibuss tõsteti sõjakomissariaadi ees risti teele… Miilitsad aeti laiali ja pärast meie bussidega äraviimist mindi paraadi pidama. Nuhid kandsid ette ja paljud osalenud tudengid said karistada, osa saadeti sõjaväkke jne. Sõjaväes teenisime esimesed üheksa kuud Kaliningradis lennuväes, kus õppisime ülisalajasi sõjalennukeid, et neid tegevväes hooldada. Terve väeosa (kooli) peale oli kolm eestlast ja üks grusiinlane, kellel oli spordijärke mitmel alal, eriti maadluses. Saime vabastuse maiparaadiks ettevalmistumisest. Teised tegid igal hommikul riviõppusi, meie trenni vabas looduses. Spordivõistlusi toimus mitmeid. Sai tehtud langevarjuhüppeid ja täidetud märgi nõuded.

Edasi saadeti meid Poola päris lennuväkke. Poolas oli vene vägesid päris palju ja käisime ka teistes väeosades spordivõistlustel. Sport oli au sees ja trenni sai palju tehtud. Aitasin pool-treenerina maadlustrenne läbi viia, võtsin osa võrkpalli-, jalgpalli-, lauatennise- ja kergejõustikuvõistlustest ning treeningutest. Ükskord enne kergejõustikuvõistlusi palusin võistkonnale luba sauna minekuks, et kaalu maha võtta. Luba antigi ja meil nalja kui palju. Maadlejana sunniti mind osalema ka sambos, kus saavutasin suurtel sõjaväeosade meistrivõistlustel teise koha. Taheti kohe treeninglaagrisse saata, et valmistuda Liidu meistrivõistlusteks, aga sain kuidagi ära, sest dembel (koduminek) tuli kohe kätte.

Kuusteist spordiala, töö ja pere

Jätkasin õpinguid, treeninguid ja võistlemist EPAs. Sambos läksin kohe Eesti meistrivõistlustele, kus esimese päeva matšid võitsin, aga viimasel matšil väänasin oma tehtud vea tõttu õla välja. Hommikul käsi enam ei tõusnud, kõik läbi…

Lugesin spordialad kokku, milles olen võistelnud: male, kabe, lauatennis, korvpall, võrkpall, suusatamine (murdmaa), kahevõistlus, suusahüpped, slaalom, kergejõustik, tõstmine, klassikaline maadlus, vabamaadlus, sambo, laskmine, langevarjusport.

Kõige raskem oli järku täita kergejõustikus (põhiliselt võistlesin 60 ja 100 m jooksus, kaugushüppes, kuulitõukes, kettaheites, odaviskes, vajadusel ka teistel aladel).

Edasi abiellumine Üllega, kellega koos on elatud/töötatud. Mina metsaülemana 1970. aastast, kui pärast EPA lõpetamist määrati kohe Võrumaale Antsla metskonna metsaülemaks. Ülle abimetsaülemana kuni metskondade kaotamiseni. Olin 18 aastat Antsla metskonnas ja ülejäänud aja 1988. aastast Elvas (Peedu metskond, Elva metskond) kuni metskondade likvideerimiseni. Igav tööraamat. Antslas olin ma pidevalt külanõukogu saadik, sest teist kõrgema haridusega parteitut polnud.

Peres kasvasid poeg Riivo ja tütar Katrin. Tütar õppis Elva Keskkoolis, käis laskmas ja palli mängimas. Viimati oli Elva algkoolis õpetaja, kui elutee katkes. Poeg õppis Antsla keskkoolis, kus hakkas spordiga tegelema – võrkpall, lauatennis, kergejõustik, laskmine. Hiljem lõpetas ta Luua metsandustehnikumi, kus oli ühe teise poisiga esimene õpilane, kes saadeti Soome praktikale. Praegu jätkab metsamehe ametit RMKs.

Panus metsameeste võistlustel

Nõuka ajal oli metsamajanduse ministeerium, metsamajandid ja metskonnad alluvuse järjekorras. Spordiga tegeldi päris palju, korrapäraselt toimusid vabariiklikud suve- ja talimängud, kus metsamajandite vahel käis tugev rebimine. Vabariiklikul võistlusel osaleva metsamajandi esinduse väljaselgitamiseks oli võistlus metskondade vahel. Võis kaasata ka pereliikmeid, nn spordiklubi liikmeid jne. Vabariiklikud suve- ja talimängud toimusid tavaliselt kaks päeva korraliku puhkeõhtuga. Olin alati üks organisaatoreid ja võistleja, ükskõik mis alal, et võistkonnale punkte tuua. Kord teisel võistluspäeval libisesin ja kukkusin kettaheite märjal ringil esimesel katsel. Teisel katsel libisesin ja astusin üle. Rahvas narritas, et sul on pohmell, aitab küll. Kolmas katse mul aga õnnestus ja sain teisena finaali. Tõin jällegi võistkonnale väärtuslikke punkte.

Kord oli mul võistluse ajal otsmikukoopa põletik ja nägin topelt. Siis panin kaugushüppes ühe oma mehe äratõukelaua juurde seisma (nägin ju muidu kaht äratõukelauda) ja naeruga pooleks sain tulemuse kirja.

Veteranina oli alati häda kuulitõukes, sest kuul kästi vastu kaela panna. Mul on aga käsi küünarnukist kõver ja ütlesin, et tõmmake käsi sirgeks, kohe panen. Lubati ikka võistelda. Kui elasin Antslas, toimusid metsamajandite vabariiklikud võistlused ükskord Elvas. Tulin kuulitõukes teiseks ja naersin, et varsti olen ise ka elvakas. Nii läkski.

Palliplatsil kolm põlve Rinnesid

Pärast Luua kooli lõpetamist tuli poeg Riivo Peedu metskonda tööle. Hakkasime koos Elva metsamajandit spordis esindama, eriti võrkpallis, lauatennises (Riivo on vasakukäeline ja paarismäng istus meile eriti hästi), jahilaskmises, kergejõustikus. Elva metsamajand oli alati esindatud on ka Elva linna paljudel võistlustel. Võrkpallis ja lauatennises sai oldud pidevalt metsameeste hulgas esikolmikus. Väikelinnade spordivõistlustest sai alati osa võetud Elva võistkonnas ja seda edukalt.

Eesti vabariigi ajal hakkasid nagu igal alal nii ka metsanduses ümberkorraldused kuni metskondade kaotamiseni 2008. aastal. Spordivõistlusi koos metsanduslike võistlustega peeti edasi ja jätkatakse ka praegu. Me võtsime iga kord võistlustest osa, vaatamata riigikorrale. Paljud Elva võrkpallurid, suusatajad ja teised spordiharrastajad esindasid metsamehi paljudel võistlustel vabariigis. Läbisaamine oli alati kõigiga hea. Riivo vanem poeg Ragnar mängis ka võrkpalli, käis alati meiega kaasas. Teised metsaülemad ükskord leidsid, et korraga oli võrkpalliplatsil kolm põlve Rinnesid. See on ajalugu.

Võistkondi on asutuste kadumise tõttu vähemaks jäänud ja tingimused on teistmoodi. Varem olid Elva meistrivõistlused paljude asutuste vahel pingelised ja huvitavad, kus osalesid paljud töötajad pool sundkorras. Lõbu oli laialt! Praegu üksikute entusiastide toel veel mõned üritused korraldatakse, aga osavõtjate arv väheneb.

Ise võistlesin veel veteranina seitsmekümnesena. Neid diplomeid-auhindu-meeneid on ikka kogunenud, aga minu stiimul oli „osaleda paljudel spordialadel”, mitte tegeleda ainult ühe spordialaga profina!

Lapselastel head spordieeldused

Vanematest lapselastest pärast kooliaega spordihuvilisi pole järele jäänud, sest muid huvisid on liiga palju, millega tegeleda. Tütretütar Liis käis kooliajal laskesuusatamist tegemas, aga muud ahvatlused olid suuremad. Me naisega aitame praegu noori pojapoegi kasvatada (Rait 8 ja Robin 11-aastane). Mina teen nendega sporti ja vean trenni, kui vanemad on tööl. Poistel tekkis suur huvi lauatennise vastu ja 80- aastane vanaisa peab nendega nüüd trenni tegema. Kui töö võimaldab, on lauatenniselahinguid löömas ka poiste isa Riivo.

Mõlemad poisid sõidavad ka isiklike ATV-dega mööda oma talu metsi ringi, niidavad muru, saevad puid ja teevad muid huvitavaid tegemisi mõistlikkuse piires. Viibivad palju looduses ja ei karda metsa ega vett (ujuvad nagu kalad vees oma tiikides ja mujal). Mõlemad on tublid nii lasteaias kui koolis, kus torkavad silma heade spordieeldustega. Mõlemad mängisid jalgpalli, nüüd käivad mõlemad võrkpalli trennis. Kergejõustikust istuvad neile hästi visked. Näis kauaks huvi jätkub. Lapsed peakski alguses noorelt tegelema paljude aladega pool mängides, küll elus jõuab meeldiva alaga tegeleda küll ja küll, kui tahtmist on. Mitmekülgsus tuleb alati kasuks edaspidi ja arendab igakülgselt.

Kaasa aidatud nii Elva elukonnas kui spordis

Elvas olin ka linnavolikogus päris palju aega. Sai volikogus tutvustatud Elva ümbrust, sinna võimalikke matkaradasid ja puhkekohti planeerides. Vitipallu taheti ülisuurt kruusakarjääri teha aga selle sain päästa hästi ruttu „Vitipalu maastikukaitseala” moodustamisega. Seal on küllaltki omapärane Eestis ainulaadne maastik.

Algul vaadati minu ideedele viltu, aga aastate möödudes said paljud plaanid teoks. Moodustati Vapramäe-Vellavere- Vitipalu sihtasutus mitme valla ja Elva piires, mis hakkas matkaradade ja puhkekohtade rajamisega tegelema. Volikogus ütlesin, et matkarajad peavad olema ümber keskuse Elva. Küll varsti tuleb Elva rajoon tagasi. Ongi. Vapramäele sai ehitatud koolituskeskus. Valminud matkarajad on siiani kasutusel, olgugi jälle suurte muutustega.

Üks esimesi tegemisi oli Elvast surnuaeda jalgtee rajamine. Laskespordibaasiga on samuti palju tegeldud – maratoni finiši toomine laskespordikeskusesse, mis oli läbiviijate unistus, sealsed puuskulptuurid. Ühel nõupidamisel, kuhu mind ka kutsuti, ütlesin – teeme ära. Algul ei usutud, kuid järgmisel talvel oli finiš juba praeguses kohas. Kuna kuulusin paljude ühingute juhatusse (ka vabariiklikesse), siis oli tegemist päris palju, kui tahtsid midagi ka korda saata.

Elva hakkas mulle juba noorusaegadest meeldima ja nii saigi siia kodu ehitatud ning Elvale igas mõttes kaasa elatud ja oskuste järgi kaasa aidatud nii spordis kui muus elus. Olen Elva meistrivõistlustel võitnud hulga medaleid nii lauatennises, kergejõustikus, suusatamises. Viimased suusakarikad sain 2005. ja 2006. aastal Vabariiklikel veteranide meistrivõistlustel. Viljandis tulin kunagi kolmandaks kaugushüppes. Elvas on väga head võimalused sportimiseks ja vaba aja veetmiseks. Metsarajad, järved, lasketiir, nüüd uus vajalik spordihoone, vaja oleks kindlasti siseujulat-spaad, mille järele on tänapäeval suur nõudmine. Tegelege spordiga või ükskõik mis vaba aja veetmisega enda tervise huvides. Ei pea ju kõik tippsportlased olema, vaid aitab ka iseenda rahulolust tehtust.