Rein Puurits

Uurimistöö „Elva kooli spordirekordid.“ Elva 2022.a.

Autorid Steven Peedo ja Kaimo Ruusalepp

Intervjuu Rein Puuritsaga

Kus tekkis tahe tegeleda spordialaga, kus püstitasite kooli rekordi?

Teate, millegi muuga sellel ajal silma paista ei olnud, kuna ma olin üsna kilu, siis otsustasin trenni tegema hakata. Tol ajal oli Elvas hästi populaarne laskesuusatamine. Mulle meeldis püssi lasta, siis läksingi ma sinna trenni. Sellest viskas mul kopa ette, ja mäletan kuidas laskesuusatamise treener Heino Mäesalu ütles mulle, et minust ei saa mitte kunagi spordimeest.

Üheksanda klassi lõpus oli Valgas koolinoorte spartakiaad, ma jooksin 800m, 1500m ja 3000 meetrit. 800m jooksus jäin ma kolmandaks. Järgmisel päeval sain suure pettumuse osaliseks, tuli välja, et kohtunik võttis aega valesti ja ma jäin oma medalist ilma, keegi oli minust kiirem. Järgmine päev oli 1500 meetri jooks. Mul oli suur võiduisu, sest olin nii pettunud medali kaotuse pärast. Kui start oli antud panin ka punuma ja võitsin jooksu nii, et teised olid alles ei tea kus.

Viimasel päeval oli 3000m jooks. Kõik arvasid et ma loll panen jälle punuma ja lõpuks väsin ära. Ma teadsin täpselt kes on kiiremad ja kes aeglasemad, ma hoidsin ühtlaselt kolmandat ja neljandat kohta, kõik vaatasid ja ootasid, millal ma neist mööda jooksen. Kuna mul oli energiat nii palju veel üle, siis panin ma hullu kiiruga minema, ja võitsin 3000m jooksu. Sealt hakkaski pihta mu spordikarjäär, sest tulemused olid head ja treeneritel oli minusse usku.

11. klassis oli üleliiduline koolinoorte spartakiaad Alma-Atas (praegu Almatõ), see oli Kasahstani kunagine pealinn. Seal oli jube suur kausikujuline staadion. Tol hetkel oli seal 40 kraadi sooja, ja staadioni ehituse tõttu polnud seal tuult, mis natukenegi keha jahutaks. Seal ma jooksin juba 5000 meetrit. Võistluse lõpupoole vaatasin, et tartaani peal olevad jooned jooksid kõveralt, palavus oli teinud liiga. Kuuma ilma tõttu halvenes enesetunne ja sain lõpuks teise koha.

Milline oli teie varustus?

Sama mis tänapäeval, kõik dressid, naelad, tossud. Mina leian, et varasemal ajal oli spordivarustuse kvaliteet isegi parem, tänapäeval jooksevad kõik sünteetikaga, aga tol ajal kandsin mina vastu ihu peenvillast pesu, mis hingas ja hoidis sooja. Kui talvel jäid trennis seisma, siis külm ei hakanud. Kui ma Eesti koondisesse jõudsin, siis seal kasutasime me Adidase ja Karhu varustust. Varustusega muret ei olnud, kõik oli olemas ja perel oli rahadega niivõrd hea seis, et varustusest puudust ei olnud kunagi.

Kuidas olid lood varustuse kättesaamisega?

Kui ma veel ei olnud Eesti koondises, siis oli jama, sest midagi ei olnud kuskilt saada. Aga kui midagi ei olnud, siis võtsin ma kodust kaasa suitsuangerjat, läksin kuhu vaja ja sain ikka varustuse. Kuna mu isa oli sel ajal angerjapüüdja, siis tegin mina sellega äri. Suitsuangerjaga sai varustust ostetud ja isegi sõjaväest vabastusi.

Kunagi sai isegi Enn Sellikult varustust ostetud. Ta oli tol ajal NLiidu koondises. Ma ütlesin: “Enn teeme kaupa!” Meil oli ühesugune jalanumber, olime ühepikkused. “Kas sa angerjat tahad?” “Oi kurat, kust seda saab?” “Vahet pole kust ma saan, teeme nii, et annad mulle enda dressid ja tossud.” Nii see äri mul siis käis.

Ükskord sai ka Soomlastega äri tehtud, nad tulid Eestisse võistlustele oma suurte spordikottidega, mis olid varustust täis. Nemad tahtsid varustuse vastu methandrostenolooni, see oli doping, mida nad Soomes edasi pidid müüma, ütlesid, et saavad rikkaks. Kuna meil haiglates kasutasid seda düstroofikud, siis sai seda apteegist kätte. Me ostsime sõbraga 20 karpi Kalevi šokolaadi ja läksime Tartu apteekidesse äri tegema. Andsime kassapidajale šokolaadi ja vastutasuks saime terve spordikoti täie nerakat. Neraka müüsime me soomlastele maha ja saime vastu kaks kotitäit spordivarustust.

Millistes tingimustes te trenni tegite?

Ma olin pikamaa mees, jooksin ainult pikka maad. Käisin Tartus täispuhutud hallis jooksmas, oi see oli piin. Rõhu vahe oli seal nii suur. Kui sinna saali läksid, siis kõrvad läksid lukku. Kuna hallis oli ühe ringi pikkus 150 meetrit, siis kümne kilomeetri läbides olin ma peast hull, sest kurvid olid nii järsud ja väikesed ning pea hakkas ringi käima.

Kui oli korralik varustus, siis olime ikka enamjaolt õues. Kui lumi veel metsast ära polnud sulanud, siis jooksime asfaldil, kruusateedel ei saanud joosta, sest see oli sulamise tõttu mudane. Asfaldil jooksmine mulle ei meeldinud, sest see oli kõva pinnas ja too tappis jalga, tekkis luuümbrise põletik. Kui tahtmist oli, siis sai igal pool joostud, tuli lihtsalt ära kannatada.

Kuidas olid lood motivatsiooniga?

Viina ma ei joonud, aga millegagi oli vaja silma paista, alguses tüdrukutele, aga pärast ka teistele, tõestamaks, et ma polegi nii papist poiss kui arvati. Tollel ajal motivatsiooniga küll probleeme ei olnud, vigastused ei hoidnud ka tagasi, sest sa teadsid, et niikuinii saavad kõik luud-kondid terveks. Kui oli midagi tõsisemat, siis sai Tartusse spordiarsti juurde mindud. Tõmbasin püksisääre üles, sain suure süstlaga jalga ja paari päeva pärast oli kõik kombes .

Kui tihti olid trennid?

Kui ma korralikult trenni tegin, siis olid kõik nädalapäevad sisustatud. Pühapäev oli ainus puhkepäev, siis sörkisin kümme kilomeetrit. Ülejäänud päevadel oli alati kaks trenni päevas, hommikul viie kilomeetri jooks ja võimlemine, õhtul intensiivsem trenn ja jõuharjutused.

Kuidas olid lood hinnetega?

Üldpildis olin ma keskmine, lemmikained olid bioloogia ja keemia, sest need olid mul viied. Kehalisest kasvatusest olin ma vabastatud oma heade sporditulemuste tõttu. Leidus ka paar kolme, näiteks matemaatika ja füüsika.

Kas olete ka muudel spordialadel rekordeid saavutanud?

Ei ole, mina tegelesin ainult jooksuga, muid spordialasid mina ei puutunud.

Kas tegelete antud spordialaga ka tänasel päeval?

Ei, ma jätsin selle kõik päevapealt maha. Kui ma sain 25-aastaseks oli meil Elvas treeninglaager, käisime söömas ja sõitsime kaubamaja juurde. Kaubamajast tuli välja kolm plikat, ja ma lubasin poistele, et selle musta peaga keskmise neiu võtan ma omale naiseks. Ja võtsingi, läks aega palju läks, aga võtsin. Pärast seda ma veel natukene tegelesin spordiga, aga kui ma tütre sain, kellel vahel oli öö ja päev sassis, siis tekkis väsimus.

Ükskord öösel tütar jällegi nuttis ja kuna mul oli järgmisel päeval Elvas võistlus, läksin Elvasse korterisse magama, et saaks natukenegi und enne võistlusi. Vaatasin, et rongini oli natuke aega, eks ma tukastan veel veidi. Üles ärgates oli kell juba 11 ja siis ma otsustasin, et rohkem ma trenni ei tee ja pühendan rohkem aega perele. Järgmisel nädalal istusin autosse ja sõitsin Võrtsjärve äärde kalamajja, läksin omaniku juurde ja ütlesin, et tahan kalameheks saada. Kuna omanik teadis mu isa, siis sain kohe tööle ja olin seal kokku 40 aastat. See töökoht käis meil kuidagi perega kaasas, alguses isa, siis mina ja praeguseks tegeleb sellega minu poeg.

Paar tarka sõna tänapäeva noortele?

Teate, seni kuni oled noor, tee sporti, ära kisu suitsu ega ime kanepit. Vahest võib veini juua, aga mõõdukalt. Kui noorena su organism kujuneb ja sel ajal seda spordiga natukene piinata, siis ei ole sul vanemas eas mitte midagi häda, ei ole vereringehäireid ja süda on korras.