Rein Jõgeva

Teenistustegevus hoiab füüsise heas toonuses

Sündinud olen 23. mail 1973.aastal Elvas. Siin möödus kogu minu lapsepõlv ja kooliaeg ning lõpetasin 1991. aastal Elva II Keskkooli.

Esimene kokkupuude spordiga oli algklassides. Minu arvates on Elva kool olnud läbi aegade väga sportlik ja koolisport au sees ning seda tõestavad ka Elvast pärit erinevate alade sportlaste tulemused.

Mäletan, et sai käidud lasketrennis ja kaks aastat kardiringis. Huvi relvade ja rooli keeramise osas on säilinud tänapäevani ning on tihedalt seotud minu igapäevatööga.

Enda lõbuks meeldis sõita jalgrattaga ja suusatada, läbisin ka lastele mõeldud Tartu Minimaratoni. Keskkooli ajal astusin Kaitseliitu ja kuulusin Riho Ühtegi rühma, kes viis läbi enesekaitse ja taktika treeninguid. Hea sõber ja kunagine kolleeg Tõnu Põlluste viis mind ka judo maadlusega kokku.

„Nupuvõte“ on lemmikvõte

Kreeka-rooma maadluse (tollal nimetati seda klassikaliseks maadluseks) juurde jõudsin 1985. aastal tänu oma isale Mati Jõgevale. Isale rääkis Elva koolis toimuva hakkavast maadlustrennist kahevõistluse olümpialane ja treener Tõnu Haljand. Kui isa mulle sellest rääkis, läksin esimesse trenni ja jäin selle alaga tihedalt seotuks ühetestkümneks aastaks.

Tegelikult olen pärast aktiivset võistlusspordist loobumist ikkagi kogu elu tegelenud erinevate jõu- ja enesekaitsealadega just töö iseloomu tõttu.

Esimene treener oli Mati Tamm. Meil oli väga hea kokkuhoidev klassivendade punt, kes maadlemas käisid – peale minu veel Jaanus Mumm, Rain Dobozi ja Artur Opikov. Veetsime päris palju aega koos ka trenniväliselt. Kõige enam sai tol ajal madistatud minuga samas kaalukategoorias võistelnud klassivenna Arturiga ja Tallinna maadleja Kalle Keinastiga.

Maadeldes püüavad kaks võitlejat läbi viia oma tahtmist, samal ajal pareerides vastase üritusi. Igal maadlejal kujuneb välja oma lemmikvõte, minul oli selleks nn „nupuvõte“ ehk kuklaheide. Kui see õnnestus, siis oli vastasel sellest väga raske välja tulla.

Minu vanemad olid väga toetavad ja soosisid sportimist, sest nende mõtlemine oli, et poiss tegelegu millegi kasulikuga, peaasi et tänaval ulakusi korda ei saadaks. Ja sportimine on selline tegevus, mis seab sulle raamid ja õpetab distsipliini. Muidugi jälgisid vanemad koos treeneriga, et koolis oleksid hinded korras, vastasel juhul oleks piiratud treeninguid.

Spordis tõstab tunnustamine motivatsiooni ja ka kriitika mõjub kokkuvõttes positiivselt, kuna sunnib kriitika põhjusi parandama. Aeg on näidanud, et pean kõigele vastu ja alla ei anna.

…ja virutas mulle vastu vahtimist…

Parematest tulemustest jäi minu laeks üks rahvusvaheline turniirivõit Poolas ja poodiumikohad Eesti meistrivõistlustel, mis Eesti maadluse taset arvestades ei olnudki nii halb tulemus. Olen saanud matil rinda pista ka kolmekordse olümpialase Helger Halliukuga ja olümpialasest klubikaaslase Toomas Prooveliga, kusjuures mõlemad mehed on saavutanud olümpial koha esikümne hulgas.

Kõige eredamalt on meeles kui raskelt tuli Eesti meistrivõistluste kolmas koht 1989. aastal. Sain matši käigus parema käe trauma ja sisuliselt maadlesin lõpuni ühe käega. Vastane sai sellest aru ja üritas mind rünnata nõrka kohta, aga kuna juhtisin punktidega, suutsin läbi valu tema üritused siiski pareerida ja matši ikkagi võita.

Huvitav seik meenub ka Tartumaa meistrivõistlustelt, kus mulle finaalis kaotanud ja seeläbi teise kohaga leppima pidanud vastane tuli pärast matilt lahkumist meie võistkonna puhkealasse ja virutas mulle ilma pikema jututa vastu vahtimist. Treenerite ja võistkonnakaaslaste sekkumise tulemusena jäi poksi-maadluse hübriidmatš toimumata.

Ilus punkt maaldusspordile poodiumikohaga

Viimane võistlus oli mul 1996. aastal Eesti üliõpilaste meistrivõistlused ja kolmas koht, võistluste tase oli võrreldav Eesti meistrivõistluste tasemega. Õppisin sel ajal Eesti Riigikaitse Akadeemias ja olin füüsiliselt väga heas vormis. Eelneval 1995. aastal olin kaheksa kuud ÜRO missioonil Horvaatias, kus puudus igasugune maadlemise võimalus, nii et olematut maadlus-tehnilist ettevalmistust arvestades väga hea tulemus. Seejärel tuli pühendumine perele ja tööle ning tipptasemel maadlusega tegelemisele enam aega ei jagunud. Teenistus erinevatel sõjalistel ja tsiviilmissioonidel viis mind mõneks aastaks Eestist eemale.

Kripeldama mul midagi jäänud ei ole, olen sellise ellusuhtumisega, et ei kahetse midagi.

Kõigile spordihuvilistele soovitan proovida niikaua, kui leiad enda jaoks spordiala, millega tegelemisest tunned rõõmu. Siis ei ole muud soovida, kui et jaguks aega ja püsivust.

Sportlikud eluviisid peres au sees

Abikaasa Triinuga kohtusime 1998. aastal koos turvafirmas ESS Tallinn töötades. Aastal 2000. viibisin enamuse aastast sõjaväepolitseinikuna missioonil Bosnia-Hertsegoviinas ja abiellusime puhkuse ajal. Peres on viis last, kes tegelesid ja tegelevad aktiivselt spordiga.

Vanem tütar Mari-Liis on väiksest peale mänginud korvpalli, õppis Tartu Ülikoolis kehakultuuri ja kuulus TÜ korvpalli naiskonda. Noorem tütar Eiriin tegeles tantsimise ja lauatennisega, praegu on pühendunud õpingutele Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Vanim poeg Werner õpib gümnaasiumis ja pärast läbi erinevate alade (jalgpall, motokross, maadlus) harrastamist jõudis sõudmise juurde, kus on tulnud kolmekordseks Eesti meistriks. Keskmine poeg Oskar ja noorim poeg Erwin mängivad aktiivselt jalgpalli Pärnu linna klubides. Koos Werneriga on ka Oskar on tulnud Eesti meistriks sõudmises, olles võiduka kaheksapaadi roolija ülesannetes. Abikaasa Triin on samuti sportlike eluviisidega, harrastades aktiivset liikumist ja jõusaalis käimist. 

Spordis rahulikult ja mõõdukalt

Aastal 2005 sain talvel kahepoolse kopsupõletiku, mida esialgu ei tuvastatud ja jätkasin intensiivsete judo treeningutega (olin Pärnus noortele judomaadlejatele sparringupartneriks), käisin suusatamas ja basseinis ujumas. See omakorda põhjustas südamelihase põletiku, mis jättis oma jälje. Seepärast spordin rahulikult ja mõõdukalt – jalgratas, ujumine, jõusaal.

Olen teenistuses Pärnu politseijaoskonnas ja töötan Pärnu kiirabis. Samuti olen tegevliige Kaitseliidu ridades. Lisaks olen ka Elva Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu liige. Politseis on kohustuslik läbida iga-aastased füüsilised katsed, eriettevalmistus treeningud (enesekaitse, taktika, laskmine), ise olen tegev alarmsõiduinstruktorina ja annan abipolitseinikele meditsiinikoolitusi.

Kiirabis on samuti kohustuslik läbida iga aastaselt koolitusi, samuti olen osalenud ka kiirabi kutsemeisterlikkuse võistlustel nii võistleja kui hindajana. Kaitseliidus osalen võimalusel kõigil suurematel õppustel. Eks see toonuses hoiabki.

Mingil määral jälgin ka Elva sporditegevusi, noorim poeg Erwin on käinud Elvas jalgpallivõistlustel, staadion on nagu alati hoolitsetud. On valminud uus spordihoone, aga arvan, et Elva tunneb puudust siseujulast. Elva on väga spordisõbralik linn, nii oma looduse kui selleks ehitatud võimaluste poolest.