Rein Abel

Spordihingega ettevõtja

Olen sündinud 11. detsembril 1942. aastal. Kümneaastaselt hakkasin suvevaheajal tööl käima, erinevatel suvedel sai töötatud Elva Teedevalitsuses, Elva EPTs, Illi Limonaaditehases. Esimene äri sai tehtud sõber Väino Uiboga. Nimelt saime ükskord hea töö eest preemiaks koorma kuivatatud heina, hobuse ja vankri saime sovhoosist ning turustasime selle heinakoorma kellelegi Elva linnas. Jäätiseraha oli jälle olemas.

Esimene treeningmaneež oli tankikuur

Omal ajal muid ahvatlusi eriti polnud, oli ainult sport. Ma ei käinud veel kooliski kui naabripoistega juba Elva turuplatsil võidu jooksime ja muid jõukatsumisi proovisime. Kergejõustiku treenignutel hakkasin käima 1955. aastal 12-aastasena, juhendajaks oli kehalise kasvatuse õpetaja Arnold Ots. Treeningud toimusid Elva Haigla taga asunud nõukogude sõjaväe endistes tankikuurides. Kuuridel uksi ees ei olnud, tankid olid juba läinud. Seal oli hea peeneliivane ja kuiv maapind, kevadel saime alati hästi vara, juba märtsikuus treeningutega alustada. Liivane ja päikeseline koht oli meile sama, mis praegusel ajal olla lõunamaa treeninglaagris. Treenisime seal varakevadest hilissügiseni. Tankikuur oli meie esimene treeningmaneež.

Staadionil treeningule minnes ei lasknud Otsa Arno meid enne üldse rajalegi, kui pidime treeningpaigad korrastama. Samuti peale treeningut.

1956. aastal asutati Elvasse laste spordikool. Kergejõustikutreeneriks oli suurte kogemustega Peeter Suutre, kes oli Saaremaal sprinter Peeter Lopato treener. Treenimise kohaks oli tookord endine sõjaväeosa klubi (hilisema pioneerilaagri koht, praegu Verevi Motell). Seal oli lava ja treeningruum, 35 m pikk ja 15 m lai. Seal me jooksime ka tõkkeid, tegime jõutrenni ja võimlemisharjutusi. Kitsas oli küll – üks treeningrühm oli 10-15 inimest, aga mahtus kenasti ära. Jooksutreeningud olid Elva staadionil.

Kui praegu vaatan, millised on jooksurajad, kasvõi meie uue spordihoone rada, siis on ikka mõnus küll seal joosta! Meie jooksime tõkkeid kooli koridorides. Tartu maantee koolimaja võimlas mängisime korvpalli. Ei saanud arugi, et kitsas oli. Dušširuumis oli vesi alati olemas – vähemalt külm vesi.

Edukalt käimises, kergejõustikus ja palliplatsil

Olin päris kõva spordipoiss. Siiamaani on Elva kooli rekordite tabelis 13-14 aastaste poiste kolme kilomeetri käimise rekord aastast 1957 ajaga 16.30 minutit minu nimel. See on ühtlasi ka kõige vanem kooli rekord, mis siiani on ületamata. Ja ilmselt jääbki, sest sportlikku käimist meil ju enam ei harrastata.

Selles rekordite tabelis on minu nimel ka 17-18 aastaste poiste vanuseklassi 110 m tõkkejooksu rekord 16,3 sekundiga ja kolmikhüppe rekord 13.39 m.

Tollel ajal oli käimine populaarne spordiala. Bruno Junk tuli Melbournis pronksile. Eestis oli hästi palju käijaid sellel ajal ning palju võistlusi, kus käimine oli ühe alana sees. Tihedas konkurentsis oli kolme kilomeetri käimises tulemus 16.30 ikka päris korralik 13 -aastase noormehe kohta.

Teised minu rekordid on nüüd üle löödud, ka 5 km käimisrekord, mille purustas Heino Miina. Käimine oli selline kõrvalala, ega ma seda tõsiselt teinud. Peeter Suutre trennis tegime paljusid kergejõustikualasid. Tugevaid poisse oli palju. Võistlused olid põhiliselt pühapäeviti, nädalavahetustel osalesime Suutre Peetri rühma poistega ka Richard Antoni korraldatud spordipäevadel Rannus, Rõngus, Puhjas ja Ulilas. Hüppasime kõrgust, kaugust, jooksime 60 meetrit ja võistlesime teistelgi aladel. Kohale sõitsime jalgratastega.

Lisaks tegelesime vabal ajal veel korvpalliga. Võitsime oma klassiga kooli meistrivõistlused ning 10. ja 11. klassis kuulusin Elva kooli ja linna täiskasvanute võistkonda korvpallis. Aastatel 1961-1962 läks moodi ka suur väravpall jalgpalliväljakul 11 mehega ning olin ka sellel alal Elva meeskonna mängija.

Sport oli sel ajal populaarne. Polnud siis ju mobiiltelefone ja kus me siis ikka nii väga käisime. Tulime kokku ja tegime sporti. Staadionil olime algul ikka „pallipoisid”. Kui meid lõpuks võistkonda võeti, oli uhke tunne küll.

Spordiaeg EPAs ja sõjaväes

Muidugi oli mul mõte spordiga tõsisemalt tegeleda. Keskkoolis läksin maaparanduse eriala klassi, aga hinges tahtsin treeneriks saada. Nooruses olid ju kergejõustiku tulemused päris head. Mitu korda olin noorteklassis Eesti meistrivõistlustel kolmikhüppes kolmas ja tõkkejooksus finaalis.

Pärast keskkooli lõpetamist läksin õppima EPAsse metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonda. Eks mingil määral mõjutas eriala valikut ka Elvas maaparandusklassis õppimine. Sain aru, mis see maaparandus on ja hakkas meeldima. Kuigi suur ahvatlus oli ikkagi treeneriks õppida.

EPAs sain treeneri Jaan Jürgensteini treeninggruppi. Tema organiseeris, et ma saaksin sõjaväes spordiroodu. Aga siis tuli tudengite mäss 1962. aastal ja pidin spordiroodust loobuma, sest päev pärast mässu tehti kiirmobilisatsioon ja mind saadeti Kaliningradi. Sõjaväes sain vähesel määral ka treenida, nii et säilitasin oma taseme, aga arengut muidugi polnud. Suvel saime sõjaväes palju võistlustel käia. Balti sõjaväeringkonna meistrivõistlustel tulin kolmikhüppes kolmandaks ja 110 m tõkkejooksus olin finaalis.

Sõjaväest tagasi tulles hakkasin jälle trenni tegema. Põhiala oli kolmikhüpe, aga tegin ka 400 m tõkkejooksu. 200 meetri tõkkejooksus tulin SÜ Jõudi meistriks ajaga 24,5 sek.

Korra olin ka vabariigi meistrivõistluste finaalis. Luganskis NSV Liidu põllumajandusülikoolide meistrivõistlustel jooksin 400 meetris ajaga 50,06 finaalis. Praegugi päris korralik aeg. Seal hüppasin ka kolmikut 15 meetrit täis. Sain esimest korda kunstkattega rajale – rekortaanile. Aga mu tulemus tühistati, sest hüppesusside naelad olid liiga pikad. Mul lihtsalt polnud paremaid jalatseid.

Läks niimoodi, et suur sport hakkas mu elus tahaplaanile jääma. Eks kolm sõjaväeaastat sai ka määravaks, mõjutades treeninguid. Suvel olid EPAs praktikumid ja eks õppimine võttis oma aja. Polnud sellist eesmärki, et iga hinna eest tippsporti teha. Kuigi Eesti suures spordis olin meistrivõistlustel finaalis kolmel alal. Olin spordiühingu Jõud koondises ja mõtlesin ka Eesti koondise peale.

EPAs Jaan Jürgensteini treeninggrupis oli palju kuulsusi, kellega sai koos treenitud – Mati Lall, Heino Ojastu, Jaak Siim. EPA võistkonnaga olime 4×110 m tõkketeatejooksu võistlustel vabariigis ikka kolme hulgas. 400 meetri tõkkejooksu ja kolmikhüpet oleksin võinud tõsisemalt teha.

Elva EPTs oli töö ja sport au sees

Kui EPA maakorralduse insenerina lõpetasin, tulin tööle Elva EPTsse ja tõsisem sporditegemine jäi tahaplaanile. Objektide töödejuhatajana oli tööd palju, oma maaparandusobjektidega oli Elva EPT vabariigis tunnustatud ettevõte. Näiteks Tamme poldri objekt tuli vabariiklikul hüdrotehniliste ehtiste võistlustel esimeseks ja Utu-Kolga maaparandusobjektidest kolmandaks. Ka Otepää suusarolleriraja muldkeha on kuni asfaldi panemiseni – 5 kilomeetrit ja 12 meetrit, minu ametiajal tehtud. Asfaldiga kattis raja Tõrva firma. Otepää suusarollerirada oli üleliidulise tähtsusega objekt.

Elva EPT toetas igati sporditegemist. Võistlustel käimiseks saime tasuta transporti kasutada. See oli ettevõtte juhataja Valdur Borni aeg. Tema oli spordi suur toetaja.

Aga see sporditegemine oli kõik töö kõrvalt. Muu hulgas osalesin ka Elva orienteerumisneljapäevakutel, mis olid tol ajal väga populaarsed. Igal suvel olid ka Agrotööstuskoondise vabariiklikud suvespartakiaadid ja EPTde vahelised nelikkohtumised, seal ma ka ikka võistlemas käisin. Ükskord Põltsamaal võitsin kolmikhüppe ära.

Elva EPTs oli ka oma väravpallimeeskond, ligi kümmekond aastat mängisime, esindasime võistlustel Elva linna. Väravpall oli tol ajal üsna populaarne ala ja meie meeskond oli esiliiga piiri peal, see tähendas 10-12 parema võistkonna hulgas vabariigis. Trenni tegime kolm korda nädalas Ilmatsalu spordihoones. Võistkonnas olid Rein Härmoja, Lembit Toru, Ivar Olševski, Udo Mandre, Raivo Raudsik, Olavi Akkermann, Heikki Aasma ja meie raudne väravavaht Udo Valdner. Meil mängis ka Rein Roos, kunagine Eesti koondise mängija ja treener.

Töötasin EPTs 12 aastat, siis sai minu aeg seal otsa. Tulid uued väljakutsed – kapsakasvatus, kurgi-, tomati-, kana- ja nutriakasvatus. Turustamine toimus Leningradis ja Pihkvas. Tööd oli palju, aga oli huvitav aeg. Võtsin seda ka kui sporti. Lasin isegi kapsakotid teha raskemad, et saaks rohkem pingutada.

Jalgrattasõidus oli ka tagasilöök

Kui aktiivsest sporditegemisest paus tuli, hakkasin rohkem jalgrattaga sõitma ja seda tegin päris tõsiselt. Just tervise huvides, sest kehakaal hakkas tõusma. Saime rattasõidule hea seltskonna ka taha. Mõnus oli ja käisime koos ka korvpalli mängimas. Oleme ratastega kahel korral Pärnu-otsa ära teinud. Jooksmas olen ka ikka käinud. Sageli Tarmo Noobiga, aga temaga oli raske – tahtsime mõlemad kangesti teisest kõvemad olla ja siis tuli kõvasti pingutada.

Puiestee tänava majas ja Vellavere tee kodus on korvpalliväljakud, kus on palju tuliseid korvpalliheitlusi peetud.

Jalgrattasõidus oli ka tagasilöök, kui auto mulle täiel kiirusel otsa sõitis. Nagu piitsaga pandi mööda selga. Tuul oli vastu ja ma üldse ei kuulnud, et masin tuleb. Jõudsin ainult mõelda, et kas siis tõesti niisugune see lõpp ongi. Aga ju siis ei olnud määratud. Pikalt ei põdenud – nädal olin haiglas, teine nädal ravisin end kodus ja siis hakkasin juba ümber Arbi järve jooksmas käima. Jalgrattasõiduga tuli aga kartus sisse, hakkasin väga teraselt kuulama autohääli. Püüangi jalgrattasõiduks nüüd valida selliseid teid, kus on liiklus väike. Eelmisel suvel sai kolme kuuga sõidetud 2200 kilomeetrit, lisaks üle 1000 km kepikõndi. Ja ujumas olen ka püüdnud paar korda nädalas käia.

Elu jooksul olen tegelenud korvpalli, käsipalli (väravpalli), veepalli, orienteerumise, mäesuusatamise ja suusatamisega ning jalgrattasõidu ja ujumisega. Oma seltskonnaga oleme 15 aastat Alpides suusatamas käinud.

Laskespordibaasist ettevõtjaks

Kaks aastat pärast EPT töökohalt lahkumist tegelesin kapsa- ja tomatikasvatusega. Aga hing ihkas ikka seltskonda ja spordile lähedamal olemist. Tolleaegne Elva Laskespordibaasi direktor Kalju Valgerist kutsus mind lasketiiru direktori asetäitjaks majandusalal. Kalju oli hingega sporditöötaja ja sel ajal tehti laskespordibaasis suured investeeringud – uued suvemajad, Tiiru baar, renoveeriti laskerajad ning jahilasketiir. Tiiru baar oli väga kuum koht. Milline elu seal käis!

Eks ma praegugi ikka tunnen huvi, kuidas neil seal lasketiirus läheb. Karl Kontoriga ikka suhtlen. Ja talvel käin vahetevahel seal suusatamas. Nüüd on tervisespordikeskusesse tulemas suured ehitused. Sporditegemise võimalused lähevad järjest paremaks. Kindlasti annab see ka Elva spordielule juurde uut hingamist, nagu näiteks andis seda praegune uus Elva spordihoone. Kui palju me volikogus selle üle piike murdsime. Meie Meelis Karroga seisime selle eest, et spordihoone valmis saaks. Oli juba oht, et objekti ehitamine lükkub aasta võrra edasi. Panime Meelis Karroga sellele mõtteviisile veto.

Viis aastat töötasin laskespordibaasis, siis hakkasin oma firmadega tegelema. 1989. aastal asutasin abikaasa Mari-Annega tootmis-teeninduskooperatiivid Maxilla ja Livonia. Pärast 1990ndaid said nendest ettevõtetest aktsiaseltsid. Kuni 1991.aastani majandas Livonia Tiiru baari. Siis ostsime Tarbijate Ühistult kaubamaja kõrval oleva hoone ja sinna ehitasime baari. See on elus püsinud siiamaani.

Elvas, Tartus ja Tallinnas tegutsev Maxilla on suur projekt, kus mu abikaasal Mari-Annel on tähtsam osa. Maxilla on Eesti hambaravifirmade top 2-3. AS Livonia tegeleb elamute ehituse ja kinnisvara rentimisega. Viimane suurem objekt oli Elvas Maxilla Hambakliiniku ja Perearstikeskuse uus hoone. AS Maxilla ja AS Livonia juhatuses on Mari-Ann Abel, Ragnar Abel ja mina. Tütar Ragne on Maxilla nõukogu liige. Abikaasa on kirglik käija, hommikuti 5 km. Lapsed on tugevad harrastussportlased.

Jooks on spordialade alus

Mida varem sportimise ja liikumisega alustada, seda parem. Mõõdukas sporditegemine ei tee kunagi kahju. Võib ka lasteaiast alustada, nagu see meil jalgpalliga on. Eks igal spordialal on konkurents – kes varem rabab ära selle andeka noore. Aga alguses võiks ikkagi proovida paljusid alasid, eks siis on näha, mis meeldima hakkab. Aga tähtis on ikkagi see, et võimalikult palju liigutakse!

Muidugi palju oleneb ka treenerist. Mäletan, et Peeter Suutre ja Heino Mäesalu treeningud olid hästi mängulised. Tegime seal väga erinevaid harjutusi, mis tundus nagu mäng. Trenn oli huvitav, tahtsid sinna minna. Üldfüüsiliselt andsid nad hea ettevalmistuse ja kellele siis mis ala rohkem meeldima hakkas. Aga kõigepealt peaks laps ikkagi jooksma hakkama – see on kõige alus.

Jalgpall on end Eestis kõvasti esiplaanile toonud, aga jalgpallurite karjäär siin jääb lühikeseks, sest noorteklassist edasi minna on raske, pole piisavalt tasemel täiskasvanute meeskondi, kus noor edasi areneks. Ja sageli läheb siin noor ja andekas huviline spordile kaduma. Olen Elvas vaadanud neid noorte jalgpallivõistlusi ja näen, et on palju häid sprintereid, hüppajaid, aga kas nad oma võimeid ka piisavalt edasi saavad arendada? Elva jalgpallil on muidugi head oma ametile pühendunud treenerid ja hästi väljaarendatud süsteem, nii et edu neile. Tähtis on, et võimalikult palju noori ennast piisavalt liigutaks. Eks kõigi alade treeneritel tuleb pingutada. Turumajandus toimub ka siin treenerite ja spordialade seas.

Siseujula valminist takistab poliitiline kemplemine

Elvas on tegelikult head võimalused kõigil sportida. Ka vanematel inimestel. Peab lihtsalt tahtmist olema. On ju terviseradasid ja välisväljakuid. Uue spordihoone valmimisega on vabu aegu tekkinud koolide võimlatesse. Spordipisik peab veres olema, küll siis leiab ka koha, kus sportida.

Elvasse oleks tingimata vaja veel siseujulat. Ujula lugu on palju kõneainet pakkunud. Kõige õigem oleks see teha ikka komplektis uue spordihoonega ja vähemalt 6-8-rajaline, et siin saaks ka rahvusvahelisi võistlusi korraldada. Tegelikult oli võimalus koos spordihoonega ka ujula ehitada täiesti reaalne, aga eks siin tuli mängu poliitiline kemplemine ja isikutevahelised vastuolud ja mis kõik veel.

Valimislubadusi tuleb ka täita

Elva volikogu liikmena olen kõige rohkem ajanud spordiga seotud asju – rajatised, sportimisvõimalused, aga teemadeks on olnud ka heakord, haljastus, pargid, järvede tervis. Pikka aega oli ju igas valimislubaduses ka spordihoone ehitamine, aga kui valimised läbi, siis millegipärast paljud leidsid sada põhjust, miks seda praegu ehitada ei saa. Nüüd on see meil viimaks olemas. Ja muidugi kergliiklusteed ja ka kõnniteed. Nende olukord on Elvas tegelikult halb.

Südamel on mul ka Verevi järve olukord. Selle keskkonnaseisund on tegelikult üsna halb ja kui selle äärde planeeritakse veel selline ujula-spaa, mis sinna üldse ei sobi, siis olukord läheb veelgi hullemaks.

Elva linn on saanud Euroopa spordilinna tiitli ja Elva vald kuulutatud vabariigi kõige sportlikumaks vallaks. See on ikkagi krediidiks saadud nimetus, mis suuresti tuli tänu uuele spordihoonele. Kui nüüd meie vallajuhid ei saa aru, et on vaja veel pingutada, et olla selle nime vääriline, teha jalgratta- ja kergliiklusteid, parandada kõnniteid ja korrastada staadionid, siis me seda nime küll ei vääri. Üheks oluliseks teemaks on muu hulgas ka kergliiklustee väljaehitamine Tervisespordikeskusesse.

Loodame, et tulevikus valimiste eel antud lubadusi ka ellu viiakse.

Oma elus püüan ikka samamoodi firmade arendusele abiks olla. Töö, puhkus ja sport on proportsioonis. AS Maxilla ja AS Livonia arenevad pidevalt. Aktiivselt tegeleb firmade arenguga Ragnar  Abel. Plaane ja mõtteid on palju.