Reijo Virolainen

Laskmine on minu elu kindel tugisammas

Olen sündinud 20. augustil 1976. aastal, sünnikohaks on märgitud Rõngu külanõukogu, Uderna küla ehk siis esimese eluaasta veetsin Elva Laskespordibaasis, kus mu isa sel ajal treenerina töötas ja väikest korterit sai kasutada.

Kooli läksin Tartu 15. Keskkooli (praegu Descartes´i Kool), kus käisin neli klassi ja siis kolisime Annelinnast Elvasse elama.

Algklassides õpetasid vanemad mind uisutama ja suusatama, käisime päris tihti Ihastes suusamatkadel.

Kuna olin isaga palju tema tööl lasketiirus kaasas käinud, siis oli lasketrenni astumine Elvasse kolimise järel väga loomulik asjade käik. Väiksena olin põdenud raskelt südamelihasepõletikku ja seepärast mu ema ei lubanud mul väga füüsilist pingutust nõudvast trennist osa võtta, laskmine sobis selliseks vaiksemaks treeninguks hästi.

Eks ikka isa eeskujul ma endale mingeid sihte seadma hakkasin, vaatasin tema medaleid-diplomeid ja tekkis kange tahtmine ka endal mingeid auhindu riiulis näha.

Kogukond ja kriitika

Kogukonnalt ei ole ma eriti kunagi mingit otsest tuge saanud ja pole seda ka oodanud. Põhiline tugi tuleb ikka klubist ja rohkemat ei saagi loota kui sa just reaalne olümpialootus ei ole. Kaasaelajateks on ikka sõbrad-tuttavad ja sugulased, kes pahatihti mu spordisaavutusi näevad suuremana kui nad mulle endale paistavad. Aga südantsoojendav on ikka kui su tegemised kellelegi korda lähevad.

Kriitikaga on lugu selline, et ma olen väga isepäine ja kohe hetkega ei taha igat kriitikat tõsiselt vastu võtta, üritan ikka enda tegevust õigustada. Aga ajaga on asjad paremaks läinud ja endast parematelt-targematelt olen ikka ühtteist proovinud õppida. Laskmine on selline tore spordiala, et paljud teavad, kuidas seda õigesti teha (kaasa arvatud ma ise), aga kuidas see teadmine karmis võistlusnärvis reaalseks tulemuseks vormistada, seda kunsti valdavad ainult tõesti parimad.

Kunagi proovisin endas närvipinget võistlustel maha suruda, et täiesti rahulikult võistelda, aga tuli välja, et selle stiiliga kaugele ei purjeta. Pääseteeks on ikkagi positiivne suhtumine stiilis, et ma tulin siis seda tegevust nautima, et teiste minust paremate laskuritega tulejoonel mõõtu võtta. Aga selle treenimiseks on vaja käia suurtel võistlustel. Loen seda suureks auks kui saan võistelda vahel maailma parimatega omal alal.

Ma ei julgeks arvata, et midagi teisiti tehes oleks mu elus siiani midagi paremaks muutunud. Ma üritan elada selle põhimõtte järgi, et aega tagasi keerata ei saa ja pole mõtet ennast kiusta mõttega, et mis oleks kõik olnud. See võib elurõõmu ära mürgitada.

Laskmine on muutunud elustiiliks

Oma kaalukatest tulemustest rääkides, siis arvan, et mul pole vist ühtegi kaalukat tulemust, sest EM ega MM medalit ju ette näidata ei ole, rääkimata olümpiast. Aga mulle endale meeldib kõige rohkem Sõjaväelaste Maailmamängudel Hiinas 2019. aastal saavutatud 14. koht. Suutsin raskes konkurentsis enda tulemuse ära teha ja see on kõige tähtsam. Rasketel aegadel mu elus on laskmine olnud justkui tugisammas, mis on alati olemas olnud, alati ühesugune ja kindel. Hiljem on muutunud võistlustel käimine ja sõpradega kohtumine juba lausa elustiiliks, paljudega neist ma ainult võistlustel kohtungi. Ja loomulikult soov laskmisalase jõukatsumise järgi, et kes nüüd seekord keda võidab. Olen Kaitseliidu liige, käin jahil ja viimasel ajal ka jälle kalal, et lastele seda huvitavat hobi tutvustada.

Pere loomine ei ole otseselt minu spordialaseid tegemisi kunagi takistama pääsenud, kõigele on leidunud aega ja energiat. Eks ta raske on ikka minna nädalaks või rohkemaks kuskile võistlustele ja jätta kolm rüblikut elukaaslase taltsutada, aga ta on tubli ja alati hästi hakkama saanud. Üritan ka ikka oma lastele liikumisharjumust tutvustada looduses matkates, elu on nii mugavaks läinud võrreldes 30 aasta taguse ajaga, et tuleb neid lihtsalt veidi utsitada. Mina ühtegi ala ilmselt neile peale suruma ei hakka, aga üritan midagi ikka tutvustada.

Trenni pole vaja last sundida

Minu soovitused sportimisel nii algajatele kui vanematele oleksid järgmised. Eelkõige tunda sellest tegevusest rõõmu ja kui loodus on andud ka talenti, küll siis ka saab kaugemale areneda. Peaks vältima hambad-ristis punnitamist mingi kauge eesmärgi suunas kui selgelt on näha, et ka lähemate eesmärkide saavutamine pole jõukohane. Vahel on inimlikult kurb näha, kui lapsevanemad elavad enda saavutamata jäänud unistusi laste trenni sundimises välja. Üritan ise sama vältida ja anda neile vabaduse valida enda huvid ja trennid. Kuid kerge tagant torkimine peab noorel inimesel siiski olema.

Elva spordielu uudiseid loen huviga ja käin vahel sportlaste meelespidamisüritustel, olen eluga kursis. Rõõmsaks teeb see kui näen lapsi trennidesse minemas. Minu jaoks vahet pole, mis alale, aga tähtis on millegagi tegeleda, mis elule mingit sisu juurde annab. Kunagi ei tea, millest midagi võib kasu olla. Elvas on praegu väga head võimalused ennast sportlikult arendada ja loodetavasti leiab mõni noor ka edaspidi tee laskmise juurde just Eesti parima lasketiiruga linnas.

Sündisin Elva tiirus püssipaukude keskel

Intervjueeris Ville Oengo 27. novembril 2014

Tegelikult ongi asi nii, et minu elu esimene elukoht, sünnikoht on Rõngu vald ja siis tegelikult Elva lasketiir. Elu esimesed kuus kuud elasin seal päris püssipaukude käes. Sellepärast, et isa Rein Virolainen oli lasketreener. Väike ühekordne maja, lasketiiru peamajast natuke maad surnuaia poole. Magasin seal õues, täpselt tiiru ja maja vahel. Varsti kolisime Elvast ära, aga 1987. aastal tulime Elvasse tagasi ja siis olingi just täpselt parajas eas ning ei tulnud mõtetki pähe, et mõnda teise treeningusse minna. Sai käidud treeningul iga päev pärast kooli. Elva uue koolimaja keldris sai ka lasketiir valmis ja talvel olime seal 25-meetri tiirus. Meil, lastel, hakkas asi pihta kõigepealt sportpüssist – CM-2. Väikesekaliibriline ja lastakse teda koti pealt maast – kaks liivakotti ja püssi all on saepurukott.

Kuna isa on püstolimees olnud, siis oli püstol kohe alguses minu eriala. Püstol on selline mugavam ala, et igasugust koli ja träni ei pea kaasa vedama ja relvad on kergemad. Relv ise kaalub ainult kilo, püss on ikka viis kilo ja rohkem. Minu jaoks oli püss ainult juurdeviiv harjutus. nimetatakse Maailma parimaks algajate relvaks nimetatakse Margolini püstolit, kusjuures huvitav on see, et selle relva leiutaja ise oli relva tegemise ajal pime.

Tol ajal käis palju rahvast treeningul ning oli ka püstolilaskjaid. Hea oli see, et oli rühmasisene konkurents. Kes lasi natuke parema tulemuse välja või siis võistlustel parema koha saavutas, see sai natuke parema relva kasutamiseks. Tänapäeval on minu meelest see asi natuke seda nahka läinud, et algajatele antakse kohe head asjad kätte ja siis nagu polegi enam kusagile edasi pürgida.

Õhkrelva sai ka lasta. Sellel ajal oli tiir kinnine, talvel köeti ja kogu laskmine, nii püss kui püstol, käis väikeses 50-meetri tiirus. Eestiaegsest tiirust on alles vist ainult see 50-meetri kaevik, blindaaž, kaheteistkümne rajaga tiir. Ta on selles suhtes poolkinnine, et teed luugi lahti ja korras. Katusel olid võimsad prožektorid, et ka õhtul pimedas sai lasta. Muidugi kui kooli lasketiir valmis sai, hakkasime seal käima. Oli selles suhtes mugav tiir, et asus Elvas linnas sees. Ega ikka päris paras astumine oli talvisel ajal läbi lume ja tuisu sinna laskespordibaasi, iga päev.

Ei ole aastaid enam nii palju trenni teinud jutti ühe nädalaga, kui nüüd tänu tütrele. Pidin temaga kaasas käima. Ma olen ju rida aastaid käinud ainult võistlustelt võistlustele, ma ei ole üldse trenni teinud.

Minu isa – Rein Virolainen

Isa on mulle treenerina rohkem meeldinud, kui siin mõni teine treener, sest isa ei suru enda stiili või mõtet väga peale. Isa andis mulle suunise ja siis võimaldas mul endal edasi ise katsetada ja mõelda. Et kas see sobib. Ma olen kokku puutunud ka niisuguste treeneritega, kes üritavad sind alates nullist alates uuesti õpetama hakata. Aga sellel ei ole tavaliselt mõtet. Niisugune asi võib teoreetiliselt vahel harva küll õnnestuda, sellisel juhul kui kõik eelnev on täiesti valesti õpitud.

Kui laskur juba midagi taipab, las ta siis tegutseb ise. Lihtsalt tuleb teda natuke suunata õigele rajale tagasi, kui on näha, et midagi väga valesti tehakse. Selles suhtes mul isa on hea treener. Aga laskesport on selline ala, et kui sa saad juba nii-öelda ree peale ära, saad juba aru mis ja milleks sa seda teed, siis tegelikult on täiesti võimalik ise ennast treenida. Enesearendamine ja kontroll iseenda üle – see on kõige tähtsam.

Kõrgema klassiga laskuritel on olemas psühholoogid ja nõustajad, kelle juures nad käivad ja abi saavad. Aga see, et mingi mees sul selja taga seisab ja suudab sulle kõike ette öelda – see kindlasti ei ole võimalik. Isa pole enam tükil ajal püstolit kätte võtnud, pärast seda kui ta treeneriameti maha pani. Ei ole nagu põhjust olnud. Isa on sündinud 1948. aastal, seega võiks ta vahel ikkagi laskmist proovida, sest öeldakse, et laskmine ongi keskealiste ja vanemate ala. Elukogemuse pagas on arvestatav ja enesevalitsemise oskus on välja arenenud ja tähendavad kõige rohkem. Kas nüüd see füüsis enam kõige särtsakam on.

Kehaline ja psüühiline treening

Üldkehalisest ettevalmistusest rääkides ütlen pigem, et üldkehaline toonus peaks laskuril ikkagi olemas olema. Kindlasti ei saa lasketreeningutega ja võistlustega paralleelselt tegelda näiteks jõutõstmisega. Kui ennast ikka väga üles pumpad või lihas krampi läheb, siis lasta ei saa. Pahatihti öeldaksegi, et laskesport on laisa inimese ala. Samas mina ei ole kunagi aru saanud, et kuidas see laskmine teisi spordialasid välistama peaks – võib ju kõike teha. See on ju inimeses endas sees. Näiteks kerge pallimäng kolleegidega treeninglaagris maandab pingeid. Laskmine on väga staatiline spordiala, sa seisad paigal ja põhimõtteliselt põletad kõik pinged iseendas läbi. Mina näiteks teen vahelduseks tööd – võtan mootorsae, lõikan puid, lõhun puid ja trimmerdan ja täpselt samahästi aitab.

Väikese poisina, enne kui laskmistreeningutega alustasin, käisin tiirus Nõukogude Liidu koondise laskurite märklehti vahetamas. Maksti palka, poisikese kohta täiesti hea palk oli. Mina küll ei näinud, et koondise rahvas metsa vahel sörkjoosu harjutanud oleks või mingite sportlike harjutustega tegeleks. Neil oli vähemalt kaks treeningut päevas vahepeal käisid rätik õlal Vaikses järves ujumas ja rannas peesitamas. Ega laskur päris lontis olla ei saa. Näiteks 60 lasku vabapüstolit ära lasta, kui selle teed mõttega läbi, siis see on päris tõsine kehaline koormus. Ligi poolteist tundi tuleb tulejoonel olla. Mina olen ennast muidugi kiirema tempo peale treeninud.

Kehaline vastupidavus on üks asi, aga kui vaim ära väsib, siis taandubki laskmine plärtsutamiseks. Vaimu ja keha tasakaal peab olema. Sa pead suutma oma keha sundida tegema ühte liigutust 60 korda järjest punktipealt samamoodi. See sõltub kõigepealt isikuomadustest. Mulle on tehtud see test ka kunagi ja ma olin temperamenditüüpide neljases ringis täpselt keskel, tähendab – eikuskil. Ega päris puhtal flegmaatikul on omad puudused, kes seal kaldub melanhooliku poole, see kaldub ka depressiooni kergemini. Melanhoolik on üldse nutune. Sedagi on laskespordis palju nähtud. Naisterahvad eriti! Naiste finaalide järel olen tähele pannud, et ikka kohe tõsiselt lasevad nutul tulla. Alati kui ma vaatan seda, siis ma ei saa aru, et mis seal siis enam nutta. Läks nagu läks, ega midagi teha pole. See võib lihtsalt ka pingelangus olla. Võib-olla sellepärast naised elavadki kauem, et nemad suudavad oma sisepinged nutu kaudu endast välja lasta.

Laskesport tänapäeval

Rahvusvahelised võistlused on juba ammu kõik elektrooniliste märkide peal, samamoodi ka Eesti meistrivõistluste finaalid. Selleks, et võistluste käiku ka rahvale näidata, muidu see laskmine on täiesti ebahuvitav spordiala. Kui ma isegi laskurina tulejoonel teinekord oma järjekorda ootan, ei viitsi ma kunagi vaadata ja süveneda, kuidas keegi laseb või mis ta seal teeb. See ei ole ju tegelikult üldse minu asi.

Olümpiamängude kavasse lisati laskespordi finaalvõistlused 1980ndatel aastatel ja see on aidanud ala visuaalselt veidi huvitavamaks muuta.

Laskespordi asend Eesti riigis on tahaplaanile jäämas, võrreldes nende riikidega, kus on karm ühiskonnakord, mitte demokraatlik – seal on laskmine esmatähtis spordiala. Nii nagu ta NSV Liidus oli ja on praegu ehk Hiinas ja Venemaal. Eesti on kahjuks paljud lasketiirudest saanud mingi teise otstarbe . Nõukogude Liidu ajal oli kõikide koolimajade keldritesse projekteeritud lasketiir. Mida laiem on püramiidi põhi, seda kõrgem on tipp. Kui seda ei ole, siis ei tule.

Vaadeldes laskespordi keskmisi tulemusi Eestis, siis võrreldes 20-30 aasta taguse ajaga on need kukkunud oluliselt allapoole. Aga kui hinnata seda olukorda Euroopa ja maailma kontekstis, siis on tase ka mujal mõnevõrra langenud. Mina paneksin selle fenomeni ka ikka „külma sõja lõppemise“ arvele. Teatud ajal forsseeritakse selliseid spordialasid, kus on näha, et nad toetavad riigi jõustruktuuride potensiaalset reservi. Välja arvatud riigid, kus laskesport on põline rahvuslik uhkus, nagu näiteks Šveits. Ma olen seal käinud vaatamas ja seal on igal külal oma korralik lasketiir, koos 300 meetri rajaga. Ja juba 1994. aastal olid neil kasutusel elektroonilised märklehed, kõik asjad olid olemas.

Enne Teist maailmasõda, kui Eesti laskurid Argentiina karika võitsid, oli laskespordi tase maailmas tegelikult hästi võrdne. Kui saavutati natukene, kasvõi kerge tehniline eelis – Eestis oli see näiteks tänu „Arsenali“ kvaliteetsetele püssidele – siis olidki kohe teistest kõvem ka. Tänapäeval tulevad relvad kõik ühtedest ja samadest tehastest ja tehnoloogiliselt mingit erilist üleolekut olla ei saa. Sportlikus mõttes mulle meeldib see isegi rohkem, sest see kõik ei ole ju tegelikult hoopiski mitte tehnikavõistlus. See on ikkagi meeste vaheline võistlemine!

Ma saan paremini näiteid tuua omaenda relvade – õhupüsside kohta. Neid toodab Saksa firma: „Feinwerkbau,“ täiskaliiberpüstoli tootja on sakslaste „Walter,“ sportpüstol on Itaalia firmalt „Benelli,“mis on päris kuulus firma, valmistades ka jahirelvi ja muudki. Püsse teeb „Anschütz.“ Kui varem kasutati põhiliselt Soome „Lapua“ laskemoona, siis minu teada toodetakse „Lapua“ moona nüüd juba Saksamaal.

Suurtel laskespordi võistlustel on suurte relvafirmade esindused kindlasti kohal ja saab lasta oma relva üle vaadata, väike hooldus ära teha. Paremad firmad teevad väikese hoolduse tasuta, garantii korras. Minu püstol on Elva laskespordiklubi relvakapis. Sportpüstol ja õhupüstol maksavad ligikaudu 1500 eurot. Püssid maksavad 2000-3000 eurot. Aga kui sa ta ostad, ega ta leiba ei küsi, ostad selle praktiliselt kahele põlvkonnale.

Võib-olla Elva lasketiiru patrioodina kiidan ma üle , aga minu arvates on Elva lasketiir Eesti üks kõige paremaid. Saja neljakümne aastane mets seisab ümber tiiru, üle 30 meetri kõrged puud – siht tiiru jaoks raiuti ju metsa sisse, põhja-lõuna suunal. Iseäranis suvisel ajal on Elva lasketiir suurepärane – imeilus loodus ja mida sa hing oskad tahta.