Rasmus Ebelmann

Mootori hääl ja bensiini lõhn panevad silmad särama

Sündisin 12.detsembril 2008.aastal Tartus. Õpin Elva Gümnaasiumis 8. klassis. Vanemad räägivad, et kui olin kaheaastane, siis isa ostis endale mootorratta ja mulle oli väga meeldinud, kui isa tuuritas gaasiga ja koduhoovis mind tsikli peal sõidutas. Kui isa tsikli ära pani, siis olin kõvasti nutma hakanud.

Esimesed kokkupuuted motospordiga

Päris oma esimese tsikli sain, kui olin viieaastane. Käisime sugulase sünnipäeval ja nägin kuuri all väikest hiinakat. Istusin kohe sadulasse ja tahtsin seda endale. Sugulaselt Krista Loogilt oli luba olemas see endale saada ja siit see kaherattalise hullus alguse saigi. Elasime tollel ajal Elvas Nooruse tänaval korteris, seega tsikliga sõita sain vaid vanaema Merikese juures Kobilus ja vanavanemate Aivari ja Riina maakodus Vellaveres. Nende maakodu oli suure krundiga ,mida ümbritses aed, seal sain muretult üksinda kihutada. Vanaema Merikese juures Kobilus kutsus üks naaber mulle pidevalt politsei, sest tsikli müra häiris teda. Nii ma sõitsin vanavanemate juures tsikliga umbes kaks ja pool aastat (enamasti suvekuudel).

Ühel laupäeval viis vanaisa Aivar mind Sõmerpalu motohalli krossirajale proovisõidule. Seal sain esimest korda päris krossikaga sõita. Käisime mõned korrad veel proovimas ja pärast seda võtsid isa ja vanaisa ühendust Äksi Motoklubiga ning nii ma hakkasingi käima krossitrennis. Siis osteti mulle Tallinnast esimene oma KTM 65cc krossikas. Algul sõitsin krossi ja talvel ka jäärada. Siis pakkus treener Meelis Pärtelpoeg supermoto proovimise võimalust ja tundsin kohe ,et minu ala. Tänaseks olen jõudnud EM üldarvestuses esimese viie hulka.

Meie peretraditsiooniks on saanud see, et kogu pere käib raja ääres kaasa elamas minu võistlustele!

Motosport võitis

Kuna krossitrennid hakkasid toimuma Äksis, siis polnud mul võimalik üle kahe korra nädalas trennis käia. Vanemad aga soovisid, et leiaksin endale veel ühe trenni lisaks, millele paneks suuremat rõhku kui krossitrennile. Olen proovinud mitmeid erinevaid spordialasid, nagu näiteks judo, jalgpall, võrkpall, tennis, kuid ükski ei köitnud ja ei pannud mu silmi nii särama kui mootori hääl ja bensiini lõhn. Vanemate plaanist panna mind tegelema spordialaga, mis asuks kodule lähemal ja mis oleks ka nende arvates turvalisem ei tulnud midagi välja.

Motospordis köidab mind kõige enam võimas mootori heli ja radadel olevad hüpped, pikad – sirged kiirendused ja see vabadus, adrenaliin, mida tunned sõites – need on tunded, mida ei saa sõnadesse panna.

Selle spordialaga kaasnevad võimalikud ohud mind ei heiduta. Arvan, et kõik spordialad on omamoodi ohtlikud ja sellepärast peabki olema turvavarustus kvaliteetne ja mugav. Üldiselt suudan olla keskendunud stardile ja sõidule. Väike närv kuulub asja juurde.

Esimesed võistlused ja magus võit

Minu esimene võistlus oli 15. augustil 2020. aastal toimunud Almaca Motospordi 100 ringi võistlus paarissõidus, kus minu paariliseks oli Henry Järv Äksi 39 klubist. Saavutasime Henryga Supermoto 65cc klassis kolmanda koha. Olin väga õnnelik, sest see oli mu esimene supermoto võistlus ja esimene poodiumil seismine.

Kunagi toimus Valgutas SMG tiimi korraldatud võistlus, millest ma ka osa võtsin oma esimese hiinakaga, kuid ma päris täpselt enam ei mäleta mis aastal see oli. Vanemad arvasid, et see oli aastal 2018. Sellel võistlusel sain teise koha ja seal polnud eraldi klasse, vaid kui sul oli hiinakas, siis see oligi klass, milles sõideti olenemata vanusest.

Kõige magusam võit oli mul 8. mail 2022. aastal Hispaanias Supermoto Euroopa meistrivõistluste esimesel etapil, kus sain teise koha.

See võit oli kõige parem tunne, sest see oli mu esimene Euroopa meistrivõistluste poodium ja see rada meeldis mulle väga. Võistlus oli päris pingeline, konkurents oli tugev ja rajal oli palju kohalikke motosportlasi. Saavutasin teise koha, sest suutsin säilitada rahu, sõita stabiilselt omas tempos.

Minu kõige kaalukamad tulemused on muidugi Euroopa meistrivõistluste etappidel. Mul on seal väga tugevad konkurendid, kes kuuluvad tehase tiimidesse. Usun, et kui ka mina kuuluksin ka mõnda suurde tiimi, nagu minu konkurendid, siis seisaks ma veel tihedamini poodiumil.

Ebaõnn ja kogemused. Paremad motorajad

Kõige rohkem pettumust valmistanud võistlus oli mul eelmisel hooajal Prantsusmaal toimunud Supermoto Euroopa meistrivõistluste viimane etapp. Kahjuks sõitis konkurent mulle tagarattasse ja ma kukkusin peaga vastu asfalti.

Teine võistlus, mis mulle pettumust valmistab, oli 11.juunil 2023. aastal Saksamaal, kus sõitsin Supermoto EM teisel etapil 11. kohale. Rada oli hästi tehniline ja kitsas, ehitatud linnatänavatele. Minu jaoks oli see esmakordne kogemus sõita rajal, mis on ehitatud linna sisse.

Võistluspaikadest ei meeldinud mulle Itaalias Castelletto di Branduzzo rada, kus oli libe asfalt ja auklik krossi osa.

Meeldivam võistluskoht on Hispaanias Circuito de Alcarras – kiire ja hea pidamisega asfalt ning väga põneva ja mitmekülgse krossilõiguga.

Kõige paremad treeningkohad Eestis on Aravete, Põltsamaa ja Rapla kardirajad. Need rajad on hea pidamisega, eriti uue asfaltkattega Põltsamaa.

Tugimeeskond, kiitus ja kaasaelajad

Minu tugimeeskond on mu perekond eesotsas isaga, kes lisaks treenerile mind pidevalt treenib, on ühtlasi ka mehaanik, autojuht ja kokk kui vaja.

Võistlustel olles kuuluvad mu tugimeeskonda veel väikevend, ema, vanaisa ja vanaema. Kodumaistel võistlustel on raja ääres kaasa elamas pere lemmikkoer Aston.

Kiitus on küll alati tore, aga mulle ei meeldi, kui kiidetakse ilmaasjata. Mind ajab veidi närvi, kui sõit ei läinud hästi ja mulle öeldakse, et tubli olid!

Kaasaelajate roll on väga oluline. Olles nüüdseks ühe Euroopa meistrivõistluste hooaja kaasa sõitnud ,näen erinevates riikides kaasaelajate rohkust võrreldes Eestiga. Supermoto on lõunapoolsetes Euroopa riikides väga tuntud ja meedias kajastatav spordiala. Publikut on raja ääres tuhandeid. Eestis näed raja ääres kaasa elamas peamiselt endale tuttavaid nägusid ja meediat ei näe üldse.

Motosport on väga kulukas ala

Motosport on materiaalselt väga kulukas ala. Eriti rehvid, mida kulub suve hooaja jooksul umbes 24 tk ja talvel jääraja rehve 6 tk. Siis veel kütus ja mootorratta kuluosad. Samuti turvavarustus, mis peab olema EU standardile vastav. Rääkimata Euroopa võistlustele kohale sõitmine, kuna vahemaad on pikad. Minu võistlustel osalemine senini on võimalikuks saanud vaid tänu oma perele ja vanavanematele . Abiks on olnud ka vanaisa tuttavad Tõnu Aigro, Gennadi Jõgi, Andres Kokk ja isa hea sõber Priit Veski. Toetajaid leida on raske, kuna suur osa võimalikest toetajatest sponsoreeriks pigem spordiklubisid või mõnda Eestis tuntumat spordiala. Kohalikust omavalitsusest on mul raske toetust saada, kuna Äksi motoklubi, kelle all ma võistlen, ei asu Elva vallas.

Hooaeg jätkub, eesmärgid edasiseks

Olen seadnud endale eesmärgiks jõuda Supermoto Euroopa meistrivõistluste üldkokkuvõttes poodiumile. Loodan, et jään mõnele tehasetiimile silma ja saan tulevikus pakkumise sõita mõne suurema tiimi all ja tuua tuntust Eestisse supermotos.

Käesoleval 2023. aastal on mul veel sõita Euroopa meistrivõistluste kolm etappi: 17.september Hispaania, 8.oktoober Belgia ja 15. oktoober Itaalia.

Oma seniste võistlustulemustega olen rahul, kuna olen tegelenud selle alaga suhteliselt lühikest aega ja minu areng on olnud kiire.

Kripeldama jäi mul rahvuste Supermotol mitteosalemine möödunud aastal Belgias ja ebaõnnestunud võistlus Prantsusmaal.