Priit Viks

Spordiedendaja läbi ettevõtluse

Olen sündinud 7. jaanuaril 1982. aastal Tartus, elukoht on Elva. Põhikooli lõpetasin Elvas, seejärel jätkusid õpingud ja treeningud Otepääl – Eesti Spordigümnaasium Otepää filiaalis. Aastatel 2000-2005 õppisin Tartu Ülikoolis treeningõpetuse ja spordijuhtimise erialal ning 2005. aastal lõppesid minu õpingud magistriõppes.

Otsustasin laskesuusatamise kasuks

Kogu minu elu on sportlikult mõjutanud/kujundanud ema soov ja panus rakendada minu ning mu venna tegemisi just sporti. Et ära hoida isata kasvamisel patsaaniks muutumist. Esimeseks trenniks oli alates kuuendast eluaastast kergejõustik Kalle Sepa juhendamisel, hiljem Katrin Mäesalu käe all. Pisteliselt sai käidud ka kergejõustikutreeneri Jaan Tiitsaare juures Tartus ja Heiki Mäesalu juures laskesuusatamises.

Seejärel käisin 11- aastaselt aastakese venna eeskujul Jüri Kalmuse jalgrattatrennis.

Kui sain 12, tundus mulle, et Rein Pedaja laskesuusatamise treeningrühmas valitseb väga äge õhkkond ning on tugev ja edasipürgiv treeninggrupp (vennad Lessingud, Tobreluts, Kõiv), mis ajendas enam mitte venna tuules käima ja laskesuusatamise kasuks otsustama.

Saime teha spordialasid, mida Elva tollel ajal pakkus. Aga kindlasti tundub piirkondlikke tingimusi ja loodusmaastikku vaadates laskesuusatamine hea valik. Lisaks oli õnn, et oli fanaatiline eestvedaja Reinu näol.

Mentaalne pool ja inimsuhted spordis

Noorena loomulikult sõltume me kõik kõige rohkem kasvatajaklubist. Hilisemas perioodis vähem, aga mul on hea meel, et mul oli alati tulla ja toetuda kohalikule suusaklubile kui ajad raskeks kippusid.

Sportlasena on mind kõige rohkem mõjutanud Indrek Tobrelutsu eeskuju ja treener Asko Nuutineni näpunäited.

Närvisüsteemi tugevus, pean tunnistama, on olnud minu suurim komistuskivi heade tulemuste saavutamisel. Nagu teada, ei pea tippsportlane tugev olema vaid füüsiliselt vaid ka mentaalselt. Mind aitas palju lävimine ja diskuteerimine Eveliga, kus ma pean tõdema, et alles alates 25. eluaastast sain ma üldse aru mentaalsuse mõjust minu tulemustele ja selle arendamise osatähtusest. Usun, et peale seda avastust olin ma palju parem laskesuusaja.

Inimsuhted ja tulemused on ka spordis väga lähedalt seotud. Minul lagunes kontakt peatreeneriga, kes oli ametis aastatel 2010-2014. Pärast 2012. aasta hooaega otsustasin, et ma ei suuda eesmärgiks võetud 2014. aastal Sotši olümpiamängudel ennast teostama minna usus, et olen seal tugevam ja paremini toetatud kui kunagi varem. Mis peaks olema eesmärgi saavutamisel eelduseks.

Õige spordimehena pean ütlema, et veidi ikka jääb minevikust hinge kripeldama ja oleks saanud/pidanud paremini. Lihtsalt ei olnud õnne, et me läbi juhendajate oleksime saanud teatud vigu vältida ja sellega aega võita ning oma vigade otsa vähem komistada. Aga ka ise oleksin saanud ja pidanud asjalikum olema.

Meeldejäävaim võistlus ja ebaõnn

Minu eredaimaks saavutuseks on vaieldamatult 20. koht Vancouveri taliolümpiamängudelt, kuhu ma küll üsna ebakindlalt kvalifitseerusin, aga see andis mulle sisu laskesuusatajana. (Vancouveri taliolümpiamängud tervikuna on kindlasti kõige meeldejäävam võistlus minu spordikarjääris, kuna sealne õhustik ja vaimsus oli väga vinge. 

Lisaks õnnestus seal olla heas vormis ja konkurentsis, mis on iga sportlase unistus.

Lisaks jäi seal väga heast tulemusest suhteliselt vähe puudu ning kogu teekond selleni oli veidi dramaatiline ja igati meeldejääv.

Suurima ebaõnnestumise peale mõeldes meenub üks Östersundi maailmakarikasarja avaetapp, kus ma tundsin ennast väga heas vormis ja enesekindlalt, kuid tulemuseks oli kukkumine ja seeläbi katkestamine. Kuna see oli hooaja esimesi testvõistlusi koondise põhituumikuse kuulumisel ja tagasiside selle kohta, kuidas ettevalmistus hooajaks on kulgenud, oli kohe hea tulemus kirja saada äärmiselt oluline. Saada kinnitus, et ma olen õigel teel ja ees ootab suurepärane hooaeg. Läks aga vastupidi ja mis sellele järgnes oli äärmiselt frustreeriv ning mõjutas minu kogu järgnevat hooaega ja võistlusi, millele kvalifitseerusin.

Rasketel olukordadel olid mulle suureks abiks elukaaslase Eveli Saue nõuanded ja kasvatajaklubi – Elva suusaklubi treener Rein Pedaja, kes oma tasakaalukusega aitas eneseusku taastada.

Laskesuusatamise pealinn Elva

Elva laskesuusatamine on Eesti laskesuusatamise ajaloos kindlasti fenomen, kuna vahepeal koosnes peaaegu kogu Eesti koondis Elva laskesuusatajatest. Vancouveri taliolümpiamängudel osales Elva linnast kõige rohkem sportlasi – viis laskesuusatajat. Kõik treener Rein Pedaja käe all treeninud – Indrek Tobreluts, Roland Lessing, Kauri Kõiv, Kristel Viigipuu ja mina. Kas võib loota sellise olukorra kordumist?

Ei taha olla pessimist, aga ma ei usu, et see kunagi kordub – olid lihtsalt nii head ajad ja seltskond, treener, vaimsus. Eks muid võimalusi, atraktsioone ja ahvatlusi oli ka vähem.

Elva piirkondlikuks tugevuseks on spordirajatiste olemasolu (täna küll juba jäävad tingimused paljudele muudele kesksustele alla) ja kompaktsus pluss pikajalised traditsioonid/erialased teadmised, mis loovadki baasi saavutada laskesuusatamises hea tase.

Sport on igapäevaelu

Tulevase abikaasa Eveliga tutvusime juba 2002 a. erinevates spordilaagrites ja võistlusreisidel. Kokku hakkasime elama umbes 2004. aastal.

Meie spordikarjääri lõpetamisel sündisid aastatel 2015 ja 2017 perre kaks poisslast – Johannes ja Oskar. Üks olulisemaid koos ettevõtmisi on meie oma väikese sporditiimi loomine, kus võtsime Eveliga julguse ja vastutuse ise oma treeningprotsessi, eelarvet ja eesmärke ellu viia. Oli väga huvitav ja õpetlik teekond.

Mulle endiselt väga meeldib sport ja sportimine. Lausa tunnen, et keha vajab seda ning pean seda enda rõõmsameelsuse säilitamiseks tegema ja mul on, mida spordivaldkonnale anda. Sellest tulenevalt olen üritanud oma hobidest ja pädevustest teha endale igapäevatöö. Igapäevategevustest pean Otepääl piirkonna kõige sportlikumat Nuustaku Rantšo puhkemaja, annan erinevaid eraviisilisi treeninguid/koolitusi nii harrastajatele kui noortele, tegelen erineva ürituskorraldusega ja spordivarustuse rendiga. Üritan olla läbi väikeettevõtluse spordiedendaja. Ja väiksemaid ettevõtmisi on veel.

Võistlemas käin praegu harva ja ilma eriliste ambitsioonideta. Osalen vahel väiksematel korvpallivõistlustel ja valin välja mõne meelepärasema võistluse suuskadel.

Sportimisel on minu nõuanne, et liikumine on kõigile väga soovituslik sõltumata sellest, kas ambitsiooniks on tervisesport või saavutussport. Kombake nii palju erinevaid harrastusi kui piirkond pakub. Lisaks usun, et vanemad on lastele kõige suuremaks eeskujuks (seega nende sportimine/eeskuju kõige tähtsam), aga tuleb vältida üleliigset survestamist. Siis laabub palju asju iseenesest.

Elva spordieluga olen kursis üle keskmise. Kuulun ka kohalikku spordikomisjoni ridadesse, kus ammutan veidi rohkem infot kui tavaliselt kättesaadav.

Kui plaanid/investeeringud teostuvad, siis tulevikuvõimalused on meil helged, aga seejärel sõltub kõik traditsioonidest ja kohalikest fanaatikutest-eestvedajatest.