Priit Simson

Minu suurim saavutus on järjepidevus – olin stardis muiste ja olen nüüd

Sündisin 5. septembril 1977. Olen sünnilt elvakas, elasin esimesed kümme aastat Kärneri tänaval raudtee ääres ja kolisin seejärel Käärdisse.

Koolis olen käinud ikka Elvas, praeguse nimega Elva Gümnaasiumis. Kuldne noorus möödus seal aastatel 1984-1995.

Arusaam sellest, et sporditegemine on vajalik ja tavaline, imbus üsna tugevalt koju ennekõike läbi isa. Isa oli noorte ja juunioride klassis saanud vabamaadluses Eesti meistrivõistlustelt medaleid. Ka oli tal kombeks sõita 1980. aastatel pidevalt Tartu maratoni. Minu puhul aga algas kõik ikka hoovispordist – ise korraldasime võidujookse, hüppeid, rattaga võidukimamist. Algklassides tagusime naabruskonna poisi Kristo Freiga kõvasti jalkat, õega käisin päris palju Arbi järvel uisutamas. Esimene diplom pärineb mälu järgi 1986. aastast 60 meetri uisutamisest. Võistlus toimus staadionil ja ma sain II klasside arvestuses III koha.

Trenn sai päevarütmi osaks

Jooksmine oli see, mis mulle alati meeldis. Otsustavaks hetkeks sai Erika Salumäe olümpiavõit 1988. aastal, mis tekitas keskmisest veelgi suurema spordivaimustuse. Nädal pärast seda, kui kangelast Elva linnastaadionil tervitasime, saabus kehalise kasvatuse tundi noor treener, hilisem linnapea Kalle Sepp, kes kutsus enda trenni. Ja sinna ma ka läksin. Kui Kalle siirdus peagi linnapea ametisse, jätkasin Katrin Mäesalu juures, kus hakkasin mõne aja pärast keskenduma rohkem pikematele jooksudistantsidele.

Minu noorteklassis, 1990. aastatel polnud eriti kombeks, et vanemad sageli võistlusi vaatamas käiks või muidu ülearu entusiastlikult kaasa elaks. See on rohkem tänapäeva fenomen. Vahest ikka isa viis ja tõi autoga. Ma arvan, et nüüd ehk satub isa raja äärde rohkemgi mulle kaasa elama.

Elvas tehti tollal päris palju sporti ja kergejõustikus ning laskesuusatamises olid kõige paremad ja suuremad seltskonnad. Kui Elva staadioni metsas toimusid mu noorteklassi aegu Eesti meistrivõistlused, oli kogu sõpruskond raja ääres karjumas. Tollal oli keskmaa- ja krossijooksu tase väga hea, Eesti meistrivõistlustel medaleid püüdvaid noori tuli terve hulk mõne aastaga. Pigem olin nendega võrreldes keskpärane, aga sihikindel.

Oma jooksutulemusi hinnates olen suur kriitik. Pigem kippus ebaõnnestumiste korral liiga must masendus tulema, et jätaks kõik sinnapaika. Aga trenn sai päevarütmi osaks ja kuidas sa siis ikka ilma oled. Ega ma nüüdki taha starti minna kui minekut eriti pole.

Nüüd tagasivaadates arvan, et kõvemaks keskendumiseks jooksule olnuks ma ehk liiga andetu, liiga raske kehaga. Ülikoolis, 19-20-aastasena tegin aastakese poksi. Poksi võinuks ehk tõsisemalt teha, aga sellega tegelemine sattus aega, kus muu elu oli rohkem esiplaanil. Uisutamine meeldib, aga olen siin iseõppija ja vastavat trenni polnud õigel ajal nö standardmenüüs. Aga jooks on olnud selles mõttes hea spordiala, et seda saab teha igal pool ja trenniaegade valikul on suur paindlikkus. Ei ole vaja tingimata kindlal ajal treeningrühma jõuda, et trenn ära teha. Ja see paindlikkus ongi peamine põhjus, miks ma just jooksmist olen teinud nii, et aega, kus ma üldse trennis ei käi, peaaegu polegi olnud.

Kuulsuste kõrval eeskujuks ka õde

Jooksutreeningutes inspireerisid mind omal ajal lood Tšehhi 1940.-1950. aastate imejooksjast Emil Zatopekist, tekstid Uus-Meremaa jooksutreener Artur Lydiardi õpetustest, mida Spordileht avaldas, aga ka teadmine Enn Selliku maailmatasemel jooksudest. Elasin kaasa oma treener Katrin Mäesalu venna, takistusjooksja Aivar Tsarski jooksudele. Lähim eeskuju oli aga õde Piret, kes 1990. aastal sai ka Eesti noortemeistriks 2 kilomeetri murdmaajooksus. Nüüd pakub mulle rõõmu vaadata enam-vähem eakaaslase Indrek Tobrelutsu tegemisi, kes sai Tamperes veteranide maailmameistriks 1500 meetri jooksus. Tema kiiruseni ma ei küüni, aga eks kasvatab ka nõudlikkust enese vastu.

Veteranide klassis hakkas tiitleid tulema

Teab mis suuri saavutusi mul polegi, pigem jäävad need veteranide klassi. Olin hilise kasvamisega ja kui teised eest ära arenesid, tegi see meele mõruks. Noorteklassis piirdusin maakonna meistritiitlitega ja Eesti meistrivõistlustel olin kõigest kuues. Roland Lessinguga ragistasime jooksus tasavägisemalt, aga Indrek Tobreluts oli kaugelt parem. Kahekümnendates eluaastates tegin aga sporti enamasti vaid paar korda nädalas ja võistlema eriti ei kippunud. Kolmekümnendates hakkasin taas rohkem liigutama. Hakkasin siis Elva Jooksusarja korraldama ja tundsin, et mõjun veenvamalt, kui ka ise heas vormis olen. Lõbus moment oli siis, kui 2014. aastal Tartu Suvejooksu Skechers Run (5km) võitsin ja mitmekordne Eesti meister Keio Kits ütles, et olen pea ainus jooksukorraldaja, kes ise ka poodiumile suudab end joosta.

Veteranideklassis hakkas tiitleid tulema. Eesti veteranide meistriks 1500 meetri jooksus sain aastatel 2016 ja 2018. Emotsionaalsemalt olid ehk isegi olulisemad võidud 800 meetri jooksus Eestimaa Suvemängudelt 2019 ja Eesti omavalitsuste suvemängudelt 2022 – need tõid Elva koondisele vajalikke punkte. 2019. aasta oli üldse hea aasta – võitsin Kalevi Keskstaadionil peetud esimestel Olavi Karikose mälestusvõistlustel veteranide klassis 1000 meetrit isikliku rekordiga ja sügisel suutsin noorte meeste sabas joosta Eesti murdmaajooksu karikavõistlustel. Elvas olen ikka püüdnud Kellatorni jooksudest ja Meejooksudest osa võtta ning tihtipeale on õnnestunud ka võita. Murdmaas meeldivad mulle mägisemad jooksud. Minu päris saavutus on pigem järjepidevus – olin stardis eelmisel sajandil ja olen nüüd.

Loodan veel mõne tugeva jooksu teha

Hulk aastaid olen olnud ajakirjanik, neist 11 aastat Eesti Päevalehes. Lisaks ühiskondlikele teemadele olen püüdnud ka spordi teemal sõna sekka öelda. Päevalehes kirjutasin ka harrastusspordile pühendatud arvamuslugusid sarjas „Harrastaja jutud.“ Olen modereerinud ka 2016. aastal Paide Arvamusfestivalil dopingu-teemalist arutelu ja 2014. aastal Eesti Spordikongressi paneeldiskussiooni. Viimased kolm aastat töötan Riigikontrollis kommunikatsioonijuhina. Spordiharrastuse jaoks üritan leida momente õhtuti ja nädalavahetusel. Kui neli korda nädalas trenni jõuan, on hästi. Enamasti treenin Pirital, kus on seitse kilomeetrit valgustatud terviserada.

Laste sünd on kindlasti treeninggraafiku augulisemaks teinud ja viimased aastad on ka tase sellest tulenevalt tuntavalt langenud. Aga ma arvan, et perekondlik koormus veidi langeb ja suudan veel mõne tugeva jooksu teha. Ehk isegi välismaale mõnele veteranide võistlustele sõita, mõne välismaratorni või poolmaratoni teha. Ja lastele tuleb ju ka näidata, et sport on tähtis.

Minu soovitus spordihuvilistele on see, et peab olema järjepidev. Aga ka uusi lahendusi otsiv. „Veel rohkem sedasama“ pole alati õige vastus. Kui arengut pole, tuleb midagi ettevalmistuses muuta. Kristjan Ilves on selle hea näide.

Elva spordielust

Elva spordielus jälgin rohkem kergejõustikku ja laskesuusatamist, muud ehk vähem. Elva jooksudel on natuke nukker, et kiireid poisse peale ei tule või nad ei taha pikemat maad joosta – viissada meetrit ja soss. Mõne aasta eest Kellatorni jooksul oli esikolmik kõik 40 + vanuses. See on Retrobesti moodi juba.

Tüdrukutest on lootust. Kärt Hannit tooksin eriti esile. Üle hulga aastate suudab keegi Elva noortest Eesti meistrivõistlustel keskmaa- ja murdmaadistantsidel poodiumile joosta. Kui ka teised teevad õigeid valikuid, ei jää ta ainukeseks. Noortel tuleb selgemalt valida suund ja kilomeetreid koguda. Mida teha valla tasemel? Baase tuleb hooldada ja arendada. Korralik valgustus metsa all, tartaanrajaga staadion, kunstlume tootmise võimalused, ujula – nii paljud väikesed omavalitsused on seda suutnud. Ja Elva pole isegi enam väike omavalitsus.