Priit Luik

Võrkpall on võrratu kogu eluks

Olen sündinud 6. detsembril 1980. aastal Tartu Maarjamõisa sünnitusmajas. Esimesed eluaastad ja esimesed seiklused möödusid mul Elva Mahlamäe elamupiirkonnas. Lapsepõlv oli suurepärane, toetust ja armastust täis. Enne lasteaeda minekut õnnestus mul läbi käia ka lastesõimest, mis tol ajal asus praeguse vallamaja vastas üle tee. Seejärel kolisid mu vanemad elama kõikide mugavustega korterisse, mis asus Nooruse tänaval. Seal tekkisid esimesed sõbrad ja mängud. Tõenäoliselt sellest hetkest alates hakkaski minus spordipisik elama, kuna oli vaja kogu aeg sõpradega sportides mõõtu võtta.

Õpinguaastad

Kooliteed alustasin 1986. aasta sügisel. Kooli viis mind minu isa Kalle. Minu esimene õpetaja oli Ly Raave ja esimene pinginaaber Kaido Tamm. Mäletan, et sain pinginaabri ise valida ja tõenäoliselt osutus valik Kaido kasuks seetõttu, et ta oli samuti selline suuremat kasvu poiss nagu mina. Esimesed kuus klassi käisin Elva Tartu maantee koolimajas. Põnev aeg, sest kooli väiksemas tiivas, kus asus söökla, õppisid vene rahvusest lapsed ja meil oli pidevalt nendega mingi probleem lahendada. Tol ajal ei räägitud sõnagi või lihtsalt ei teatud midagi koolivägivallast ja võin öelda, et ei olnud harvad olukorrad, kui lasti käiku rusikad. Õnneks olin spordipoiss ja isa oli mulle natuke enesekaitset õpetanud, sellest tulenevalt ei olnud mul probleemi enesekehtestamisega. Seejärel viidi meie klass üle Puiestee tänava koolimajja, mis tundus uus ja uhke. Uhkust lisas veel asjaolu, et saime ikkagi suurte õpilastega koos ühes koolis käia.

Aastal 1996 lõpetasin põhikooli ning seejärel läksin õppima Tallinnasse Eesti Spordigümnaasiumisse, kus minu erialaks oli võrkpall. Gümnaasiumi lõpetasin aastal 1999. Samal aastal astusin Eesti Põllumajandusülikooli metsatööstust tudeerima. Lõputöö kaitsesin aastal 2004. Nagu ülikoolis ikka, elu parimad aastad!

Enn Kangur tõi jalgpalliusku mehe võrkpalliplatsile

Esimesed kokkupuuted sellise natuke tõsisema spordiga olid siis, kui sai käidud kaasa elamas Elva EPT võrkpallimeeskonna mängudele. Eredalt on meeles nende põnevad ja sigaretihõngulised bussisõidud. Olin nende tulihingeline fänn ja elasin nende üksikuid kaotusi raskelt üle.

Minu peres oli ja on siiani sport au sees. Kuigi sellised tõsisemad sporditegemised on jäänud selja taha, siis igal vabal hetkel püüame ennast füüsiliselt liigutada. Pole vahet, mis spordialaga tegemist on, peaasi, et lõbus oleks.

Võrkpalli juurde jõudsin üsna pika ringiga. Noore poisina sai Elvas pea kõik alad ära proovitud, mis siin vähegi teha sai, välja arvatud suusahüpped. Tundus liiga hirmuäratav ja tõenäoliselt olin ka liiga pikka kasvu selle ala jaoks. Aga kuna minu isa ja õde käisid võrkpallitrennis, siis mingil hetkel leidsin ka mina ennast sealt. Võin öelda, et võrkpall mind alguses kohe kuidagi ei köitnud. Olin rohkem selline jalgpalliusku mees, aga aja jooksul minu huvi ja armastus selle ala vastu aina kasvas. Tõenäoliselt oli selles süüdi minu esimene treener Enn Kangur, kes sai lastega oivaliselt läbi. Tema mitmekülgsed treeningud ning fantaasiaküllased spordilood, mida ta meile rääkis, mõjusid mulle kuidagi inspireerivalt. Põhimõtteliselt rääkis ta mu ära ja rääkis mu nii ära, et olen siiani võrkpalliga nii-öelda abielus. Pärast sportlaskarjääri lõppu olin nõus Elva spordiklubis Altia hobikorras isegi treenerina jätkama.

Toetajad ja kaasaelajad – suu tänu!

Perekonna osa sportlaskarjääris on olnud hindamatu. Vanemad ja õde on minu tegemisi jälginud ja toetanud. Nad on käinud minu võistlusi vaatamas ja igati nõu ja jõuga abiks olnud.

Tänu võrkpallile kohtasin umbes 20 aastat tagasi Saksmaal oma elukaaslast. Tema tegeles sel ajal sõudmisega. Oleme koos elanud ligi neliteist aastat. Selle aja jooksul on ta kindlasti õppinud tundma sportlase elustiili. Ta on olnud igati mõistev ja toetav. Sportlaskarjääri lõppedes hakkasime tasapisi ka pere loomise peale mõtlema. Nüüd on meil kaks toredat tütart.

Kaasaelajaid on mul olnud omajagu, alates perekonnast, kuni minu jaoks täiesti tundmatute inimesteni välja, kes lihtsalt mingil hetkel õnnitluseks käe pihku surusid. Suur tänu neile kõigile! Mul on olnud ka oma isiklik fan club, kuhu kuulusid Urmas Saar, Toomas Sirk, Jüri Kruus, minu isa ja vanaisa. Vanaisa jälgis mänge televiisori vahendusel, teised käisid saalis kohapeal vaatamas ja tõenäoliselt sõitsid terve Baltikumi sellepärast läbi. Oleme üheskoos ka Eesti rahvuskoondise mängudele kaasa elanud.

Oma karjääri jooksul olen tunda saanud nii kiitust kui ka kriitikat. See käib lihtsalt spordiga kaasas. Kiitusega on lihtne harjuda ning võib muuta inimese mugavaks, seetõttu mõõdukas kriitika teeb head ja sunnib pingutama. Noore poisina olin kindlasti mõjutatav, aga mida aeg edasi, seda enesekindlamaks ma muutusin.

Olen kahel korral tulnud Eesti meistriks.

Tippspordi tegemine ei kesta igavesti

Peamine põhjus võistlusspordi lõpetamiseks oli vanus ja ka see, et leidsin püsiva töökoha. Tõsisemaid lõpetamise mõtteid hakkasin mõlgutama umbes paar aastat varem, aga ausalt öeldes tiksub see mõte koguaeg kusagil kuklas, sest tippspordi tegemine ei kesta igavesti.

Esimesed katsetused treenerina tegin siis, kui üks ettevõte kutsus mind oma töötajate treeningruppi juhendama. Hiljem kutsus mind spordiklubi Altia juurde appi treeneriks vana sõber Marek Pihlak. Tegutsen seal hobi korras mõned korrad nädalas, sest igapäevaselt töötan Elva spordihoone haldusjuhina. Üldiselt olen valikutega rahul, kuna mõlemad tegevused on põnevad ja ootamatusi täis.

Ei saa öelda, et elus midagi väga teisiti oleks saanud teha. Loomulikult pisikese poisina unistasin olümpiavõidust aga ju see tase, mille mina saavutasin, oligi minu lagi. Sel ajahetkel, mil sporti tegin, tegin kõik võimaliku ja jõudsin nii kaugele, kui jõudsin. Kripeldama ei jäänud midagi, sportlase elu oli põnev ja läbi selle sain endale palju sõpru, reisida ja tervisliku elustiili.

Peaasi, et lõbus oleks

Soovitusi jagada on keeruline, sest inimesed on erinevad ja elu on pidevas muutumises. Noorena võiks proovida palju erinevaid alasid. See annab mitmekülgsuse ja aitab just sulle sobiva spordiala leida. Nii noores kui ka hilisemas eas ei tohi sporti liiga tõsiselt võtta, sporti peab tegema mõnuga ja mis peamine, et lõbus oleks.

Võin öelda, et olen Elva spordieluga kursis, kuna töötan spordihoones, seetõttu midagi ikka kuulen/näen. Arvan, et Elval on spordi ja sporditurismi mõttes palju kasutamata potentsiaali, sest keskkond on hea. Loodetavasti saame kunagi siia korraliku ja uue staadioni ning spordipargi, mis tooks siia palju inimesi spordilaagritesse. Vaja oleks ka korralikku ja taskukohast majutamisvõimalust. Loomulikult loodan, et kunagi on Elvas olemas ka kauaräägitud ujula, mis avardaks võimalusi veelgi.