Peeter Teinfeldt

Elvast sai alguse Eesti laskespordi taassünd

Olen sündinud 29.märtsil 1952 aastal, Peedul. Ema oli sel ajal veel Peedu/Elva raudteejaamas piletilaekur, isa Elva Tarbijate kooperatiivi Küttekontori juhataja.

Mul on kaks vanemat venda, kellega koos sai karjas käidud. Hiljem nende huvid hakkasid suuresti erinema ja pere karjapoisiks jäin mina üksi. Arvestades tolle aja rasket majanduslikku olukorda, andis kahe lehma pidamine perele suurt toidulisa. Karjaskäimist jätkus, kuni Peedu tunnistati koos Elva linnaga suvituspiirkonnaks ning igasugune loomapidamine seadusega keelati.

Minu isa oli väga kirglik kalamees. Peale karjaskäimise ärajäämist pühendasin ka mina tõsisemalt kalal käimisele. See pakkus vaheldust ning rikastas ka pere niigi kesist toidulauda. Peamised püügikohad olid 8 – 9 km kaugusel Karijärvel, kuhu praktiliselt igal nädalavahetusel rattaga mindud sai või lähedal asuval Elva jõel.

Valik muusika ja spordi vahel.

Kooliaeg algas 1959. aastal Elva Keskkoolis. Ühistranspordi liikumine oli sel ajal väga harv. Nii tuli koolis käia sageli jalgsi – neli kilomeetrit kooli ja neli tagasi. Kui sellega harjuda jõudsin, siis järgmisel aastal panid vanemad mind ka Elva Laste Muusikakooli. Ma polnud sellest eriti vaimustuses ning see tundus mulle isegi veidi ülekohtune, sest minu vaba aeg jäi üsnagi piiratuks. Arvan, et seda tehti põhjusel, et kodus oli meil Rathke tiibklaver. Neile oleks väga meeldinud, kui ka mina seda kenasti mängida oskaksin. Kuigi muusika mulle meeldis, olid klaveritunnid parajaks katsumiseks. Õpetaja Aita Puusta nägi minuga suurt vaeva, et ma igal õppeaastal mingi tulemuseni jõuaksin. Niipalju oli muusikakoolist siiski kasu, et muusika põhitõed, tänu solfedžo õpetajate Silvia Lindmäe ja Kalju Kenneri abile, selgeks sain. Nagu elu näitas, oli seda minu hilisemas elus väga vaja läinud.

Üha enam hakkasid mind köitma mitmed spordialad. Suviti käisid meil suvitamas tädilapsed, kes vanuselt minuga sarnased. Nii ehitasimegi maja taha heinamaale spordiplatsi, kus joosta ja hüpata sai. Hankisime ka 500 grammise granaadi, 1 kg alumiiniumist ketta ja 4 kg kuuli. Välja mõõtsime ka 200 m pikkuse jooksuraja. Koos meie ja naaberküla lastega korraldasime niinimetatud spartakiaade, kus võitjaid autasustati omatehtud diplomite ja auhindadega. Et minu kehalised eeldused võimaldasid ka mingeid arvestatavamaid tulemusi saavutada, tekkis soov asjaga veidi tõsisemalt tegelema hakata.

Koolikaaslaste hulgast leidsin mitmeid mõttekaaslasi, kellega end kergejõustiku treeningutele registreerisime. Kuna aega muusikakooli ja spordikooli vahel oli keeruline jagada, siis pidin tegema valiku: otsus tuli spordikooli kasuks. Tegelesin mitme alaga. Sobivamateks kujunesid keskmaa-jooksualad ja heited. Esimeseks treeneriks oli Jüri Malts. Mäletan, et palli- ja granaadiviskes jõudsin oma vanuseklassis rajooni rekorditeni. Numbriliselt ei ole küll tulemused täpselt meeles, kuid need küündisid kaugelt üle 70 meetri. Krossijooksus tulin isegi ühel korral Tartu rajooni meistriks.

Niinep arvas, et minust võib isegi asja saada.

Kord klassivennaga surnuaja taga metsas hulkudes oli eemal kuulda mingeid „plakse“. Tekkis küsimus: mis see on? Selgus, et sellist heli tekitab väiksekaliibrilisest vintpüssist laskmine. Koht, kus sellega tegeldi kujutas endast vaiadele toetuvat varikatust, mille all 5-6 laskekohta. Mätastugedelt lasksid paar meest lamades väiksekaliibrilistest vintpüssidest märklehte. Arvates ära meis tekkinud huvi, võimaldasid ka meil mõned lasud teha. See oli põnev ja huvi tekitav. Oli 1965. aasta kevad.

Aasta hiljem tuli uudis minu klassivend Agu Nigulilt, et on hakanud käima lasketrennis (!?). See tekitas ärevust, sest muljed läinud kevadisest „lasketiirus“ käimisest olid veel meeles. Veidi asja uurides selgus, et on toimunud suur areng. Selles kohas, kus oli kunagi olnud Kaitseliidu lasketiir ja aasta eest oli vaid varjualune mätastugedega, on ehitatud väike maja ja korralik 12-kohaline lasketiir. Olemas on juhendajad/treenerid. Selgus ka, et on hakatud looma noorte gruppi, kellel võiks olla eeldusi selle spordialaga tegelemiseks. Katsetele olid oodatud noored, kellel koolis õppimine korras, eriti ulakust ei tee ning on vähemalt 12 aastat vanad. Soovijaid oli – otsustasin ka proovida.

Minu esimesed tulemused ei olnud eriti märkimisväärsed, kuid juhendajaks olnud Jaan Niinep leidis, et minus on midagi ja minust võib asja saada. Sellest ajast lõppesid minu kergejõustikutreeningud ning algas uus ja tõsine laskesportlase elu. Sattusin gruppi, kuhu kuulusid veel Agu Nigul, Mati Nigul, Heli Rass, Andrei Reppo, Ave Nigul, Georg Männik ja veel mitmed andekad noorlaskurid.

Nii suutsid entusiastlikud Mihkel Päärde ja Jaan Niinep luua Elvasse laskurite taimelava, kust sirgunud laskurid on nii Elvale, Tartumaale kui ka Eesti Vabariigile palju au ja kuulsust toonud.

Nii siis: Eesti meistriks.

Trotsides talviseid treeningu iseärasusi ja kaugelt käimist, ei raugenud mul soov treeninguid jätkata. 1967. aasta kevadel oli tunda juba tulemuste märgatavat paranemist ning laskeharjutuste sooritamisel oli tekkinud mingi kindlusetunne. Seda näitasid tulemused rajooni noorte suvespartakiaadil, kus standardharjutuses kolmest asendist oli minu tulemus rajooni noorte rekordiks kolmeks aastaks. Head tulemused pooleaastase treeningu järel lisasid palju enesekindlust. Minu edasine sportlastee kulges nii tõusude kui mõõnadega tasemel, mis viisid mind järgneval aastal meistersportlase kandidaadi järguni. Olin üks kord täitmud ka meistersportlase normatiivi, kuid meistersportlaseks saamiseks tuli normatiiv kahe aasta jooksul veel teistkordselt täita. Minul aga see ei õnnestunud.

Elva Keskkooli juurde loodud spordiklassi koondusid mitmed lootustandvad noorsportlased üle Eesti erinevatelt spordialadelt. Ka minul õnnestus kuuluda nende hulka. Spordiklassis õppijatel oli õppetöö korraldada nii, et õpingute kõrvalt jagus aega ka oma spordialaga tõsisemalt tegelemiseks, sh ka võistlustel käimiseks. Võistluste tõttu tekkinud võlgnevused oli võimalik sobival ajal likvideerida.

Olen kuulunud vabariigi noortekoondisse, spordiühing „Tööjõureservid“ koondisse kui ka vabariigi täiskasvanute koondisse. Olen võisteldes läbi sõitnud peaaegu terve meie tolleaegse niinimetutud suure kodumaa suurlinnad, kus saavutanud ka auhinnalisi kohti. Meeldejäävaimaks sai 1968. aastal Eesti NSV meistrivõistlused, kus „ standardis 3 x 40“ lamades asendis (asendite kohta peeti eraldi arvestust tiitli saamiseks) laskmisel napsasin esikoha treener Jaan Niinepi ees. Selle eest sain temalt kiidusõnu ja ta ütles, et pole minus pettunud. Nii tulin noore laskurina Eesti meistriks.

Kuna minu laskespordiga tegelemine tegevsportlasena algas 13-aastaselt ja kestis vaevalt viis aastat, siis kuuluvad ka minu saavutused lühikesele ajavahemikule, peamiselt ajale, mil kuulusin noorte- ja juunioride vanuseklassi.

Suhted kogukonnaga.

Vanemad algusas minu sportimisse väga soodsalt ei suhtunud. Olin ju muusikakooli pooleli jätnud ning nende lootusi petnud. Kuid ajapikku nad leebusid ja arvasid, et „tegelgu poiss pealegi spordiga, ei lähe hukka“. Suviti, kui teised kuskil tööl käisid ja taskuraha teenisid, olin mina treeninglaagrites või võistlustel, mis kahjuks midagi sisse ei toonud. Siin oli vanemate tugi väga oluline.

Kuna laskesport oli sel ajal uus reaalsus, siis rohkem kui oma pere, elasid õnnestumistele ja ka ebaõnnele kaasa treener, oma võistkond ja treeningukaaslased. Minu kujunemisel laskuriks oli väga oluline osa treener Jaan Niinepil. Ta oli nõudlik nii enese kui ka treeningul käijate suhtes. Oma korrektse käitumisega oli ta meile eeskujuks, temast peeti väga lugu. Juhendades või nõu andes rääkis ta alati asjadest nii nagu tema seda õigeks pidas. Sageli väljusid jututeemad treeningu temaatikast, mis arendas noorukite silmaringi ka laiemalt. Kui ta sind kiitis, siis oli kindel – sa olid seda väärt; kui ta sind laitis, siis oli selleks ka põhjus.

Kõigi vabariigi laskurite vahel oli omavaheline suhtlemine tihe ja läbisaamine väga hea. Sellest oli ka palju praktilist kasu. Jagati kogemusi, ja laskespordialaseid uudiseid laiast maailmast. Peamiselt toimusid sellised kokkusaamised ja mõtteavaldused õppe-treeningkogunemistel ja võistluste järgselt.

Seni kasutati palju Nõukogude Liidu sportlaste treeningmetoodikat. Selleks oli suurepärane võimalus, sest praktiliselt igal aastal oli Nõukogude Liidu võistkonna treeninglaagrid ka Elvas. Ei oldud kitsi ka mõningaid olulisemaid treeningusaladusi meie laskuritele jagamast.

Vabariigis alles hakati laskurite ettevalmistuse (treeningu) tagapõhja uurima. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas kostuma uudiseid ja soovitusi laskuri treeningmetoodika kohta. Olulisteks said uurimused laskuri psühholoogilise ettevalmistuse kõrval ka laskuri kehalise ettevalmistuse kohta, mida seni nagu eriti tähtsaks ei peetud. Olen ka ise ülikoolis õppides kui ka seal töötades, selles valdkonnas uurimusi teinud ning jõudnud järeldustele, et lasketulemused on seoses kehalise ettevalmistuse kaasamisega või mitte kaasamisega treeningumetoodikasse.

Vist liiga vara tegin lõpu tegevspordile.

Aktiivsest spordiga tegelemisest loobumine sai alguse astumisega Tartu Riikliku Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda 1970. aastal. Tihe õppeprogramm ja plaanilised laagrid Käärikul ei võimaldanud laialdasemat võistlustest ja õppe-treeningkogunemistest osavõttu. Lisaks kõigele tekkis 1972. aastal ka pereloomise plaan. Võib öelda, et seoses selle kõigega lõppes ka minu tulemustele orienteeritud tegelemine spordiga.

Laskespordi eriala TRÜ Kehakultuuriteaduskonnas ei olnud. Kuulusin suusaspordi kateedri alla, kuhu koondati ka teised üliõpilased, kelle eriala teaduskonnas otseselt puudus. 1972.a. teatas kateedrijuhataja Jüri-Hain Kaljusto, et Haridusministeeriumilt on tulnud uudis. Laskespordi erialale olevat eraldatud üks kohta Moskva Leškafti nimelises Kehakultuuri Keskinstituudis. See pakkumine tehti minule. Uudis oli paljutõotav. Sama aasta septembris suundusin Moskvasse teadmisega, et mind lülitatakse kolmandale kursusele omandama vaid õpingute erialalist osa (eelinfo põhjal). Kohapeal selgus, et kõik ei olevat nii nagu meile edastati. Suurte erinevuste tõttu õppeprogrammides oleks tulnud mul alustada kõike algusest. Ehk: kõike Eestis õpitut oleks tulnud hakata vene keeles uuesti õppima. Ma ei pidanud seda normaalseks. Nii ei kestnud minu õpingud seal kauem, kui üks semester. Jõudnud tagasi, jätkasin järgmisest aastast õpinguid ning lõpetasin ülikooli 1975.aastal treener-pedagoogi kutsega. 1976.aastal, peale TRÜ spordiklubi lasketreeneri ja õppejõu Johannes Võrno lahkumist manalateele, tuli mul üle võtta TRÜ lasketiiru asjaajamine ja laskurgruppide juhendamine.

1977.aastal kulges minu tee Elva Laskespordibasi, kus töötasin mitmetes ametites, alustades ekspluatatsiooni meistrist kuni juhataja abini. Omandasin vabariikliku laskekohtuniku kvalifikatsiooni ning osalesin enamikel laskevõistlustel kohtunikuna.

Kuigi mul oli ka siis võimalus edasi tegelda laskesportlasena, ei leidnud ma millegipärast selleks motiivi. Alles hiljem sain aru, et liiga vara sai selline otsus vastu võetud. Kuigi siiamaani tunnen huvi eesti laskespordi käekäigu kohta, ei suuda ma siiski kõike jälgida. Väga palju on muutunud, olen ajast palju maha jäänud.

Lõpetuseks

Olen pensionil ja minu tegevuseks on peamiselt hobid, s.h. muusika, kalal käimine ja katsetamine suitsulihatoodete valdkonnas. Veel kümmekond aastat tagasi kuulus minu hobide hulka ka tegevus, mida võiks ka rahvaspordiks nimetada. Aga selle lõpetasid probleemid tervisega. Elan kaasa kõikidele Eesti sportlastele, kes on meie vabariigile on au ja kuulsust toomas, peamiselt tugitoolisportlasena.

Kui minult küsida soovitusi spordiga tegelemiseks, siis vaevalt minu soovitused midagi originaalset kujutaksid. Aga kui alustada, siis eelduseks on spordiga tegelemise soov ning see tegevus pakuks sulle huvi ja rahuldust. Igal alustajal võiks olla oma väike plaan. Spordiala valikul peaks arvestama kehalisi eeldusi ja meeldivust. Vajalik oleks seada endale eesmärk. Võimalusi on ju palju, alustades keha vormis hoidmise ja tervise parandamisega, kuni kõrgemate tulemusteni väljajõudmisega. Igal suunal on omad erisused. Eesmärgini viib ainult sihikindlus, töökus ja tulemusteni õigesti valitud treeningmetoodika.