Peeter Teinfeldt

Elvast sai alguse Eesti laskespordi taassünd

Olen sündinud 29. märtsil 1952. aastal Elva rajoonis, Peedul. Ema oli Peedu raudteejaamas piletilaekur, isa Elva Tarbijate Kooperatiivi Küttekontoris juhataja. Mul on ka kaks vanemat venda, kellega koos karjas sai käidud. Hiljem nende huvid, võrreldes minu omadega, hakkasid suuresti erinema ning meie pere karjapoisiks jäin ma üksi.

Meil oli kaks lehma, kelle pidamine perele olulist toidulisa andis. Hommikuti koguti kokku ka ümbruskonna teised lehmad ning koos mindi paari teise pere lastega metsakarjamaadele. Et aega põnevamalt veeta, ehitasime endile onnid, mõned kahekorruselised. Ehitatud sai ka muid põnevaid atraktsioone, mis mõnigi kord tervisele ohtlikuks said. Tegime kohapeal endile süüa. Ära sai proovitud ka esimene suits. Karjas käimist jätkus, kuni Peedu tunnistati suvituspiirkonnaks ja igasugune loomapidamine seadusega keelati.

Ei möödunud ühtegi suve ilma, et kalal käimist oleks vahele jätnud. Sellega tegeles minu isa, kes oli väga kirglik kalamees ning eks ta püüdis ka mind sellesse tegevusse kaasata. See meeldis mulle väga. Kalalkäimine pakkus vaheldust ning rikastas ka meie pere niigi kesist toidulauda. Peamiselt käisime 8-9 kilomeetri kaugusel asuval Karijärvel, sageli ka Elva jõel, mis asus kodust paarisaja meetri kaugusel. Peab tunnistama, et See kirg on mul säilinud tänaseni.

Lapsena meeldis mulle väga vees möllata. Meie maja taga oli oja. Põnev oli see tammidega üles paisutada, et sel moel ujumiskoht luua. Alati ei lõppenud see tegevus hästi, sest allavoolu jäänud inimestel ei jätkunud siis enam vett aedvilja kastmiseks. Oli juhuseid, kus asi läks päris kurjaks.

Valik muusika ja spordi vahel lõppes spordi kasuks

Kooliaeg algas 1959. aastal Elva Keskkoolis. Kuna ühistranspordi liikumine oli sel ajal väga juhuslik ja harv, tuli koolis käia enamasti jalgsi, neli kilomeetrit kooli, neli tagasi. Järgmisel aastal pandi mind ka Elva Laste Muusikakooli. Ega see mulle eriti ei meeldinud. Mulle tundus see isegi veidi ülekohtune, sest minu arvamusega eriti ei arvestatud. Arvan, et vanemad tegid seda põhjusel, et meil kodus oli Rathke tiibklaver ning oleks kena, kui keegi seda ka tasemel mängida oskaks. Kuigi muusika mulle väga meeldis, olid klaveritunnid parajaks katsumuseks. Niipalju oli sellest siiski kasu, et muusika põhitõed said tänu solfedžo õpetajate Silvia Lindmäe ja Kalju Kenneri abile selgeks. Ja nagu elu näitas, on seda minu hilisemas elus väga vaja läinud.

Üha enam hakkasid mind köitma mitmed spordialad. Suviti käisid meil suvitamas tädilapsed, kes vanuselt minuga sarnased. Kuna loomapidamine oli keelatud, seega karjas käimist ei olnud, oli suvel vaba aega rohkem. Nii ehitasimegi maja taha heinamaale spordiplatsi kaugushüppe ja kõrgushüppe võimalustega. Oli hangitud ka 500 grammine granaat, 1 kg alumiiniumist ketas ja 4 kg kuul. Välja mõõtsime ka 200 m pikkuse jooksuraja. Koos meie ja teiste küla lastega korraldasime niinimetatud spartakiaade, kus võitjaid autasustati omatehtud diplomite ja auhindadega. Et minu kehalised eeldused võimaldasid sel ajal isegi mingeid arvestatavamaid tulemusi saavutada, siis spordipisik vist sellest alguse saigi.

Koolikaaslaste hulgast leidsin mitmeid mõttekaaslasi, kellega koos end kergejõustiku treeningutele registreerisime. Kuna ma aega muusikakooli ja spordikooli vahel ei suutnud jagada, pidin tegema valiku. Otsus tuli spordikooli kasuks. Nii tuli minu ellu sport – alguses kergejõustik. Tegelesin mitme alaga, sobivamateks kujunesid lühijooksualad ja heited. Esimeseks tõsisemaks treeneriks oli Jüri Malts. Mäletan, et palli- ja granaadiviske tulemustega jõudsin isegi oma vanuseklassi rajooni rekorditeni. Numbriliselt ei ole küll tulemused täpselt meeles, kuid need küündisid kaugelt üle 70 meetri. Krossijooksus tulin ühel korral isegi Tartu rajooni meistriks.

Niinep arvas, et minust võib asja saada

Kord koolist klassivennaga poppi tehes sattusime surnuaia taha metsa. Mingite “plaksude” järgi liikudes jõudsime kohani, kus lasti püssi. Selgus, et sellist heli tekitab väiksekaliibrilisest püssist laskmine. Sel ajal kujutas see niinimetatud lasketiir vaiadele toetuva varikatust, mille all 5-6 laskekohta, kus mätastugedelt oli võimalik märklehe suunas püssil lasta. Sel päeval harjutasid seal paar tegelast (nimesid ei tea), kes aimates meie tõsist huvi asja vastu ka meile mõned lasud teha andsid. See oli põnev ning tekitas minus suurt huvi. Oli kevad ja aasta1965.

Aasta hiljem tuli uudis, et minu klassivend Agu Nigul on hakanud lasketrennis käima (!?). See tekitas minus väikest ärevust, sest muljed läinud kevadisest „lasketiirus käimisest” olid veel meeles. Veidi asja uurides selgus, et asjad on tugevasti edasi arenenud. Nüüd on sellel kohal, kus aasta eest oli vaid varjualune mätastugedega, ehitatud juba väike maja ja korralik 12 kohaline lasketiir. On ka juhendaja(d). Nagu selgus, on hakatud looma noorte gruppi, kellel võiks olla eeldusi selle spordialaga tegelemiseks. Katsetele olid oodatud noored, kellel koolis õppimine korras, eriti ulakust ei tee ning on vähemalt on 12 aastat vanad. Soovijaid oli palju, otsustasin ka proovida.

Minu esimesed tulemused ei olnud eriti kõrgest klassist, kuid juhendajaks olnud Jaan Niinep arvas, et minus on midagi ja minust võib veel asja saada. Sellest ajast lõppesid ka minu kergejõustikutreeningud ning algas uus ja tõsine laskesportlase elu. Sattusin gruppi, kuhu kuulusid veel Agu Nigul, Mati Nigul, Heli Rass, Andrei Reppo, Ave Nigul, Georg Männik ja veel mitmed andekad noorlaskurid.

Entusiastlikud Mihkel Päärde ja Jaan Niinep suutsid Elvas luua laskurite taimelava, kust sirgunud laskurid on nii Elvale, Tartumaale kui ka Eesti Vabariigile palju au ja kuulsust on toonud. Seda aega võib lugeda ka Eesti laskespordi taassünniks.

Eesti meistriks ühe silmaga treeneri ees

Trotsides talviseid treenigu iseärasusi ja kaugelt käimist ei raugenud mul soov treeninguid jätkata. 1967. aasta kevadel oli tunda juba tulemuste märgatavat paranemist ning laskeharjutuste sooritamisel oli tekkinud mingi kindlustunne. Seda näitasid tulemused rajooni noorte suvespartakiaadil, kus standard harjutuses kolmest asendist oli minu tulemus rajooni noorte rekordiks kolmeks aastaks. Head tulemused poole aastase treeningu järel lisasid palju enesekindlust. Minu edasine sportlasetee kulges nii tõusude kui mõõnadega, tasemel, mis viisid mind aasta jooksul välja meistersportlase kandidaadi järguni. Üks kord olen täitnud ka meistersportlase normatiivi, kuid meistersportlaseks saamiseks tuli normatiiv kahe aasta jooksul veel teistkordselt täita. Minul see aga ei õnnestunud.

Umbes samal ajal loodi Elva Keskkooli juurde spordiklass, kuhu koondusid mitmed lootustandvad noorsportlased üle Eesti erinevatelt spordialadelt. Ka minul oli õnne ning ma sain sinna sisse. Spordiklassi kuulujatel oli võimalus õppetöö korraldada nii, et õpingute kõrvalt jagus aega ka oma spordialaga tegelemiseks. Võistluste tõttu tekkinud võlgnevused oli võimalik sobival ajal likvideerida.

Olen kuulunud vabariigi noortekoondisse, spordiühingu “Tööjõureservid” koondisse kui ka vabariigi täiskasvanute koondisse. Olen võisteldes läbi sõitnud peaaegu terve meie tolleaegse niinimetatud suure kodumaa suurlinnad, kus saavutanud ka auhinnalisi kohti, kuid meeldejäävaimaks saavutuseks pean ma siiski 1968. aastal Eesti NSV meistrivõistlustel saavutatut, kus „suure standardi” lamades asendis laskmisel napsasin esikoha treener Jaan Niinepi ees ühe silmaga ja nii tulin noore laskurina Eesti meistriks.

Kuna minu laskespordiga tegelemine algas 13-aastaselt ja kestis vaevalt viis aastat, siis kuuluvad ka minu saavutused lühikesele ajavahemikule, peamiselt ajale, mil kuulusin noorte- ja juunioride vanuseklassi.

Pere ja kogukonna osa, kiituse ja kriitika roll

Vanemad mu sportimisse väga soosivalt ei suhtunud. Olin ju muusikakooli pooleli jätnud ning nende lootusi muusikuks arenemisel petnud. Kuid ajapikku nad leebusid ja arvasid, et “tegelegu poiss pealegi spordiga, ei lähe vähemalt hukka” – mõistlik arusaam. Eks vanematelt sain materiaalset tuge nii vajaminevate riietusesemete kui ka raha näol võistlustele sõiduks, ulatuses, mida pere eelarve võimaldas (ega seda palju ju olnud). Suviti, kui teised noored kuskil tööl käisid ja taskuraha teenisid, olin mina ju treeninglaagrites ja tegelesin oma asjadega, mis kahjuks midagi sisse ei toonud.

Kogukonna toetus minu spordialaga tegelemisele oli väga minimaalne. See on ka mõistetav, sest spordiala oli selline, millest arusaajate ring ei olnud kuigi suur. Kõige rohkem elasid õnnestumistele ja ka ebaõnnele kaasa oma võistkond ja treeningukaaslased. Kui lugeda vabariigi kõiki laskureid kogukonnaks, siis oli omavaheline suhtlemine tihe ja läbisaamine väga hea. Sellest oli ka palju praktilist kasu. Jagati kogemusi ja laskespordialaseid uudiseid laiast maailmast. Peamiselt toimusid sellised kokkusaamised õppe-treeningkogunemistel ja võistluste järgselt.

Minu kujunemisel laskuriks oli ka üks vägagi kaalukas stiimul, see oli Jaan Niinepi usaldus. Ta oli nõudlik nii enese kui ka treeningul käijate suhtes. Oma korrektse käitumisega oli ta meile eeskujuks, temast peeti väga lugu. Juhendades või nõu andes rääkis ta alati asjadest nii nagu tema seda õigeks pidas. Sageli väljusid jututeemad treeningute temaatikast, mis arendas noorukite silmaringi ka laiemalt. Kui ta sind kiitis, siis oli kindel – sa olid seda väärt! Kui ta sind laitis, siis oli selleks ka põhjus.

Tiheda võistlusgraafiku ja mingil määral ka võimaliku ületreeningu tagajärjel tekkinud tulemuste langus tekitas sageli sisepingeid, mis laskespordis kasuks ei tulnud. Tugevam oli see, kes suutis ennast mobiliseerida, keskenduda, sealhulgas ka emotsioonidest üle olla. Laskuri ettevalmistuse (treeningu) tagapõhja alles hakati tõsisemalt uurima. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kostuma uudseid soovitusi laskuri treeningu metoodika kohta. Oluliseks said uurimused laskuri psühholoogilise ettevalmistuse kõrval ka laskuri kehalise ettevalmistuse kohta, mida senini eriti tähtsaks ei peetud. Olen ka ise ülikoolis õppides, kui ka juba tööl olles, selles valdkonnas uurimusi ning ka mõningaid ettekandeid teinud.

Liiga vara tegin laskmisega lõpparve

Tippspordist loobumine sai mul alguse 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda astumisega. Tihe õppeprogramm ja plaanilised laagrid Käärikul ei võimaldanud laialdasemat võistlustest osavõttu. Osalesin peamiselt kõrgkoolide spartakiaadidel. Lisaks kõigele tekkisid 1972. aastal ka pereloomise plaanid. Võib öelda, et seoses sellega lõppes ka minu tulemustele orienteeritud tegelemine spordiga.

Laskespordi eriala TRÜ kehakultuuriteaduskonnas ei olnud. Kuulusin suusaspordi kateedri alla. Samal aastal tuli aga haridusministeeriumilt uudis, et laskespordi erialale on eraldatud üks koht Moskva Leškafti nimelises Kehakultuuri Keskinstituudis. Uudis oli paljutõotav, ning sama aasta septembrikuust suundusin Moskvasse teadmisega, et mind lülitatakse kolmandale kursusele omandama vaid õpingute erialalist osa. Kuid kohapeal selgus, et kõik ei ole nii nagu teada anti. Suurte erinevuste tõttu õppeprogrammides oleks tulnud mu alustada kõike algusest. Ehk kõike Eestis õpitut tuli hakata vene keeles ringi õppima. Ma ei pidanud seda normaalseks. Nii ei kestnud minu õpingud seal kauem kui üks semester. Jõudnud tagasi, jätkasin järgmisest õppeaastast õpinguid ning lõpetasin ülikooli 1975. a treener-pedagoogi kutsega. Samal aastal, TRÜ spordiklubi lasketreeneri ja õppejõu Johannes Võrno lahkumist manalateele tuli üle võtta Tartu Ülikooli lasketiiru asjaajamine ja laskurgruppide juhendamine.

Aastal 1977 kulges minu tee Elva Laskespordibaasi mitmetesse ametitesse – ekspluatatsioonimeistrist kuni juhataja abini. Omandasin laskespordikohtuniku kvalifikatsiooni ning osalesin enamikel laskevõistlustel kohtunikuna. Kuigi mul oli ka siis võimalus edasi tegelda laskesportlasena, ei leidnud ma selleks motiivi. Alles hiljem sain aru, et vist liiga vara sai tehtud „lõpparve”. Kuigi siiamaani tunnen huvi Eesti laskespordi käekäigu kohta, ei suuda ma kõike jälgida, sest muutunud on väga palju. Olen ajast palju maha jäänud.

Eesmärgile viib töökus, õige metoodika ja sihikindlus

Olen nüüd pensionil ja minu tegevused on peamiselt hobid – muusika kuulamine ja salvestamine ning katsetamine vorstide ja muude suitsulihatoodete valmistamise valdkonnas. Veel kümmekond aastat tagasi kuulus minu igapäevategevusse ka kehaline tegevus, mida võis ka rahvaspordiks nimetada. Kuid hiljem hakkas seda takistama tervise halvenemine. Hetkel elan kaasa kõikidele Eesti sportlastele, kes meie vabariigile on au ja kuulsust toomas, peamiselt tugitoolisportlasena.

Kui küsida minult soovitusi spordiga tegelemiseks, siis vaevalt need palju teiste omadest erinevad ja midagi originaalset kujutaksid. Aga leian, et igal spordiga tegelejal võiks olla väike plaan, kus oleks endale selgeks tehtud eesmärk, mida oma tegevusega saavutada tahetakse: kas vähendada kaalu, parandada tervist, jõuda välja kuskile kõrgemale vms. Igal suunal on omad erisused, kuid on kindel, et eesmärgini viib ainult töökus, sihikindlus ja õigesti valitud (treening)metoodika.