Peep Orlovski

Tähtis on püüelda eesmärkideni

Sündinud olen 21. novembril 1985. aastal ning lõpetanud Elva Gümnaasiumi. Meie peres vanemad väga sportlike harrastustega ei olnud, märkimist väärib küll vanaisa Viktor, kes oli omal ajal kõva uisutaja. Rääkis tihti, kuidas ta Ants Antsoniga Arbijärvel koos trenni tegi. Olin kolmas laps peres ja eks ma kahelt vanemalt vennalt spordipisiku sain. Mäletan, kuidas mind kuue aastaselt esimest korda suusahüppe trenni kaasa võeti ja suusad kohe alla pandi. Tollest ajast alates käisin viis-kuus aastat vahelduva eduga suusahüppe- ja kahevõistluse trennis, esimesteks treeneriteks olid Tõnu Haljand ja Andrus Ilves.

Võin enda kogemuste põhjal öelda, et Elva oli ja on lapsele kasvamiseks sportimise mõistes Eestis üks parimaid kohti, kuna alasid, millega tegeleda, on väga palju ning kõik on käe-jala juures.

Läbilööki ei tulnud

Tee korvpallini ei olnud mul kohe selge, enne seda tegelesin lisaks suusahüpetele ja kahevõistlusele veel ka jalgrattasõidu ja võrkpalliga. Alles pärast võrkpalli jõudsin valitud spordialani ja läksin Tartusse korvpallikooli „Taba- 89“. Paralleelselt jätkasin kergejõustikuga, kus lemmikaladeks olid kõrgus- ja kaugushüpe.

Kuna meil oli suur pere, siis meid vanemad ei viinud ega toonud trenni või võistlustele, alati pidime ise minema, kas liinibussiga või treeneriga. Oli arusaam, et ise peab hakkama saama. Lapsena tegi see võib-olla natukene kurvaks, aga täna olen arusaamal, et lisaks spordile on see väga palju elule kaasa aidanud.

Sportlaskarjääri lõpetasin tegelikult küllaltki kiiresti, olen eesmärkide poole püüdleja. Keskkoolis oli mul eesmärk jõuda meistriliigasse, selle eesmärgi ma aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist ka täitsin. Aga kuna läbilööki ei tulnud ja tõenäoliselt mõned valed otsused viisid minu arusaamisele, et kui Eestis sa ei mängi võtmerolli Tartu Rockis või Kalev Cramos, ning kui kõrgharidust ka pole, siis normaalsesse ellu hiljem naastes võib väga raskeks minna. Mul oli kindel nägemus elust pärast korvpalli.

Professionaalsel tasemel spordi tegemise lõpu põhjus oli rahas. Kuna klubi ei suutnud palkasid maksta ja poole hooaja pealt öeldi, et nüüd hakkate saama 50% kokkulepitud palgast ja see raha, mis tolleks ajaks võlgu oldi, siis põhimõtteliselt vihjati et tõenäoliselt seda ka ei saa. Siis oli minu jaoks pilt selge ja lihtne, et jätkusuutlik see pole. Jaanuaris pakkisin oma asjad Valgas kokku ja tulin Elvasse tagasi, Sain Valga korvpalliklubiga toona kokkuleppele, et kui mängin nendega Eesti teist liigat, siis tasuvad nad mulle võlas oldud summad, aga Valgale omaselt – mingid sabad ripuvad siiamaani.

Võib-olla tegin valed valikud

Korvpall ei olnud Elvas umbes viisteist aastat tagasi väga populaarne ning ega peale perekonna ja sõprade keegi minu tegemistega kursis polnud, seega kogukonna tuge kui sellist meil väga ei olnud. Heameel on näha täna, et see on ellu ärkamas ning et Elvas on ettevõtlikke inimesi kes soovivad korvpalli arendada nii noorte kui ka harrastajate tasemel.

Kriitika ja kiitus on spordis, väga oluline. Arvan, et see on edasiviiv jõud, kui mõlemad osapooled on ühise eesmärgi peal väljas. Minul isiklikult võib-olla polnud kõige tugevam iseloom, sest alati oli kuskil kuklas teadmine või kartus sõimata saada kui midagi valesti tegin või millegagi hakkama ei saanud. Eks treenerid on mul ka trehvanud sellised „vana veneaja mentaliteediga“ kus nende arust ainus edasiviiv jõud oli piitsa andmine.

Täna tagasi mõeldes oleks kindlasti soovinud mingitel momentidel personaalsemat lähenemist, rääkida oma mõtteid ja ideid ning saada lõpuni aru, mida minult oodatakse. Kuna olin noor ja pingipoiss, siis ega väga meiega ei tegeletud, loksusime lihtsalt vooluga kaasa. Sellest on kahju, sest see oli periood (esimene Eesti Meistriliiga hooaeg), kus ise ootasin tegelikult kõige suuremat arengut, sest füüsilised eeldused olid selleks kõik väga head olemas.

Kõige kõvemaks tulemuseks on Meistriliiga karika ja meistrivõistluste pronksmedalid, aga kuna mina seal erilist rolli ei mänginud, siis ega need medalid mingeid emotsioone täna ei paku. Kõige rohkem positiivseid emotsioone pakkunud tulemus on hoopis keskkooli poisina Eesti täiskasvanute kergejõustiku meistrivõistlustel kõrgushüppes saavutatud viies koht. Tase oli seal tol aja tugevaim, mis Eestis oli, seega võib-olla tagantjärgi vaadates polnudki korvpall kõige õigem valik.

Kripeldama jääb kõige rohkem see, et lahkusin liiga vara Tartu Rocki süsteemist, kus mulle pakuti treenimisvõimalusi koos meistriliiga meeskonnaga ja mõndasid mänge meistriliigas. Enamus mänge ja mängukogemust oleksin saanud Rocki duubelmeeskonnas (see oli aasta kui Rocki tuli tagasi Tanel Tein, Tarmo Kikerpill, Martin Müürsepp ja Gert Kullamäe). Mina valisin tookord teise Tartu meistriliiga tiimi, millega toona tulime küll karikas ja meistrikatel kolmandaks. Arvan, et see oli üks suuremaid ja rumalamaid otsuseid mis võib-olla saigi saatuslikuks, miks minust korvpallurit ei saanud. Kuid samas olen hetkel oma eluga väga rahul ning võib-olla kui oleksin tookord teised otsused teinud, siis poleks seda elu mis täna.

Spordil on igapäevaelus oluline osa

Tõsisema spordikarjääri lõpetanud, on elu olnud rohkem kui põnev ja seiklusrikas, Käisin poolteist aastat Austraalias Work and Holiday Visa raames reisimas ja töötamas, ka seal sain Sydney korvpalliharrastajate liigas kaasa lüüa. Kui reisimise aastad läbi, jäin kodumaale paikseks ja spetsialiseerusin põllumajandusmasinate müügile. Kohtasin oma tänast abikaasat Triinut ja nüüd elame Tallinna lähedal, kus tegelen masinate müügiga.

Triinuga koos peame ärikingitustele spetsialiseerunud pereettevõtet, et ühel päeval saaksime täiel rinnal olla oma aja peremehed. Praegu tegelen Eesti kõige suuremas Põllumajandusmasinate müügi firmas, kus müün Eesti põllumeestele parimat tehnikat ja teenust. Samuti on meil abikaasaga turundusagentuur, kus tema on sada protsenti tegev ja minul on oma põhitöö kõrvalt manageerimise pool majandada.

Sport on endiselt oluline minu elus, sest kui ma end ei liiguta piisavalt, siis hakkavad kõik kohad valutama ja energia kaob kehast. Kuna oma lühikesel sportlaskarjääril on mul olnud päris palju vigastusi, siis pallimängudega enam tervislikel põhjustel tegeleda ei saa. Olen oma hobiks valinud Triatloni ja jalgrattasõidu. Olen juba paar Ironman 70.3 (poolpikk triatlon) teinud, aga plaan ja soov on lähiaastatel läbida täispikk Ironman.

Noortele soovitan sattuda spordi juurde nii vara kui võimalik ja tegeleda nii paljude aladega kui võimalik, sest see loob lapsele tugeva füüsise ja mitmekülgsuse. Enne teismelise ikka jõudes võiks olla välja kujunenud oma lemmikala, millele siis juba spetsiifilisemalt läheneda, siis saab tegeleda pisiasjadega, sest kui põhitõed oma alal on selged, siis pisiasjad on need mis arendavad sportlast edasi. Soovitan vältida vigastusi, kui on vigastused, siis need korralikult välja ravida ja alustada sportimist isegi rahulikumalt kui keha kannatab.

Harrastajatele pole midagi muud öelda, kui et tehke sporti, nautige seda, looge positiivseid emotsioone endale, sellega hoiate enda vaimu värskena ja argielu on selle arvelt palju mõnusam.

Elva spordieluga olen kursis, lapsepõlvesõpradega suhtleme tihti ja Elvasse satun ikka kord kuus kindlasti. Treenimisvõimalused on Elvas head ja lähevad veel paremaks, loodan väga, et varsti ehitatakse ka ujula ning tervisepordikeskusse tuleb talveks ka lumekahur. Kõik need on asjad, mis teevad kohalikul noorel tee spordi juurde lihtsamaks. Loodan, et uus spordihoone populariseerib korvpalli noorte seas ning tekiks Elvast noored tegijad Eesti meistriliigas ja Euroopa liigades.