Pärt Laas

Spordis on vaja nii vihma kui päikest

Olen sündinud 17. augustil 1998. aastal Võrumaal ning õppinud Elva Gümnaasiumis aastatel 2007-2013. Esimene kokkupuude spordiga oli lasteaias, kus läksin esimest korda judotrenni. Kui 2007. aastal Elva kooli õppima tulin, läksin kohe ka judotrenni, treeneriteks olid Evelin ja Marek Pihlak. Vahepeal jõudsin käia ka jalgpallitrennis, kus mul läks ka väga hästi ja olin juba valiku ees, kas judo või jalgpall, kuid otsustasin judo kasuks, mis oli mulle südamelähedasem ala juba lastaia treeningutest alates.

Spordialavalik oli selles mõttes kohe õige, et tegelen sellega tänaseni ja fookus on judo peal. Elva judoklubi Altia on minu jaoks alati suurt rolli mänginud ja pean lugu sellest, mis minu jaoks siin on tehtud ja tehakse tänaseni. Ka hetkel on minu ametlik treener Evelin Pihlak. Minu treeneriteks on olnud veel Eero Praks, Aavo Põhjala, Vladimir Stepanjan, Egert Ehari ja Andre Seppa.

Judosport viis mind õppima Tallinna Audentese Spordigümnaasiumisse, mille lõpetasin 2018. aastal.

Perekond on mänginud suurt rolli minu ettevõtmistes, sest alati on võimalusel õlg alla pandud. Sarnaselt perekonnale olen suurt abi saanud ka kogukonnalt ja kaasaelajatelt. Tänu neile on minu tegemised ja tulemused judospordis võimalikuks saanud.

Olen seda meelt, et konstruktiivne kriitika on alati teretulnud ja kui on midagi hästi tehtud, siis võib seda öelda. Usun, et on vaja mõlemat, nii vihma kui päikest, et puu kasvada saaks. Küll aga ei lase ma kumbagi sügavale endasse, et see mõjutama hakkaks, sest muidu võib õigelt teelt kõrvale kalduda.

Kindlat eeskuju mul spordis ei ole, aga läbi aja on olnud inimesi küll, kellelt tarkust kõrva taha panna. Suhted treeningukaaslastega ja treeneritega on üldjoontes head olnud. Elus ja spordis on küll ette tulnud olukordi, mis on kripeldama jäänud, aga millest on omakorda tähtsad õppetunnid sündinud, mida tulevikus suurema tähelepanuga silmas pidada.

Tiitlivõit ja oodatud medal on suurim rõõm

Minu senises sportlaskarjääris on kõige rohkem häid emotsioone valmistanud kaks võistlust. Esiteks judo Eesti täiskasvanute meistrivõistlused, kus võitsin 2014. aastal läbi ajaloo noorima sportlasena kuldmedali ja teiseks Euroopa karikaetapil finaali jõudmine. Võita 15 – aastaselt Eesti täiskasvanute meistrivõistluste finaal – see on siiani minu magusaim võit, sest tookord ei uskunud mitte keegi, et see on võimalik ning juba minu finaali jõudmist peeti heaks saavutuseks. Finaalivastaseks oli mul tookord kaalukategooria valitsev Eesti meister Iljas Avir.

Kõige raskem võistlus oli Euroopa karikaetapp Poolas 2018. aastal. Tundsin, et olin turniiril heas hoos, aga veerandfinaalis jäin kaotusseisu ning oli oht konkurentsist välja kukkuda. Õnneks oli tehnika- ja taktikatrennidest kasu olnud, sest kui tablool oli jäänud kaheksa sekundit maadelda, suutsin tekitada vastasele näiliselt hea olukorra, kust ta saab mind heita, aga tegelikult tegin sealt talle vastuheite ja täpselt matši lõppedes suutsin seisu viigistada ja viia matši lisaajale. Lisaajal teadsin juba, kuidas vastane teatud olukorras reageerib ja kasutasin seda liikumist ära ning võitsin matši heitega. See võistlus oli raske sellepärast, et mul oli kõik olemas, et medal võita, aga paraku hakkas see kauaoodatud medal käest libisema, vaimselt oli väga keeruline ja aega väga vähe. Suurt rõõmu valmistas hiljem poodiumile jõudmine.

Minu varasemad eesmärgid on olnud Eesti meistritiitel ja medalivõit Euroopa karikaetapilt – need kaks on täidetud.

Edaspidiseks sihiks on jõuda judomaailma tippu ja võita tiitlivõistlustelt medal. Selle tarbeks teen kodumaal jõu-, taktika- ja tehnikatrenne ning käin välismaal laagrites maadlust praktiseerimas.

Minu soovitus sportimisel on, et inimene õpiks oma keha kuulama ja töötaks sellega koos, mitte vastu.

Elva spordialade käekäigul hoian ikkagi silma peal ja usun, et siinsed sporditegemise tulevikuvõimalused on positiivsed.