Foto: Veiko Kütt

Orienteerumine ehk suunistus on spordiala, kus võistleja iseseisvalt liikudes läbib maastikul märgitud kontrollpunktid, kasutades orienteerumiskaarti ja kompassi.

Eesti orienteerumise ajalugu ulatub juba aastasse 1926, kui Pirital toimus esimene võistlus üleriigilise Kaitseliidupäeva raames. Selle võitis tol ajal tuntud jooksja Julius Tiisfelt (1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus).

Esimesed Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti 1959. aastal Nelijärvel.

Lisaks tavaorienteerumisele, harrastatakse orienteerumist ka talvel ettesõidetud radadel (suusaorienteerumine) ja jalgrattaga (rattaorienteerumine). Mõlemal alal on Eestil ette näidata ka maailmameistrid – Daisy Kudre Schnyder ja Tõnis Erm. Orienteerumisjooksus on parim koht Sixten Silla MM-i pronksmedal 1991. aastal.

Esimesed suusaorienteerumise Eesti meistrivõistlused toimusid 1960. aastal Elvas.

Eestis mõeldi 1964. aastal välja omapärane orienteerumisformaat – orienteerumisklubid korraldavad neljapäeviti etteregistreerimata osalusega tööpäevajärgsed orienteerumisjooksud. Ka Elvas on sellised võistlused osavõturohked.

Orienteerumine on populaarne Skandinaaviamaades ja ka mujal, kus on piisavalt mitmekesist jooksumaastikku. Eestis on selliseid sobivaid maastikke rohkem Kagu-Eestis. Head orienteerumismaastikud on ka Kõrvemaal.

Viimasel paarikümnel aastal on populaarseks saanud orienteerumisega sarnane ala – rogain. See on pika kontrollajaga võistkondlik valikorienteerumine, kus eesmärgiks on kontrollaja jooksul koguda võimalikult palju punkte.

Elva orienteerujatest on tuntuim Olavi Kärner – viiekordne Nõukogude Liidu meister aastatel 1965 -1970 ja 12-kordne Eesti meister orienteerumises. Naistest on Airi Alnek veteranide võistlusklassis maailmameister sprindirajal, kahekordne Euroopa meister rogainis ja EM pronksmedaliomanik ning seitsmekordne maailmameister laskeorienteerumises.