Olavi Hiiemäe. Foto: erakogu

Olavi Hiiemäe

  • Meistersportlase kandidaat laskesuusatamises 1987. aastal.
  • Võistlustants hobispordi tasemel Eesti täiskasvanute meister standardtantsudes 2001. ning kolmas koht 2002. aastal. Eesti MV kolmas koht ladina-ameerika tantsudes 2001. aastal.
  • Eesti MV kolmas koht 3x1500m teatejooksus 1986. aastal koosseisus Olavi Hiiemäe, Heino Miina ja Raimo Raudik.
  • Elva karikavõistlustel kiiruisutamises 500m ja 1000m distantsil 1986. Aasta esikoht ja 1987. aastal teine koht.
  • Uppsala Ülikooli üliõpilaste meistrivõistlustel teine koht võrkpallis 2004. ja 2005. aastal.
  • Elva Igamehe Rattabiathlonil M40 esikoht 2018. ja teine koht 2020. ning kolmas koht 2021. aastal M50 vanuseklassis.

Tuleb leida ala, mis paneb hinge helisema

Sündinud olen Elvas 7. detsembril 1969. aastal ja lõpetasin siin ka keskkooli aastal 1987. Nii palju, kui mäletan, siis pidev värskes õhus viibimine, metsa all jooksmine ja kergemad rattamatkad olid meie peres ja naabrilaste seas pidevalt teemaks. Peedumäe, Pangodi, Illi metsad ja tänased Tartu Maratoni rajad olid meil pidevalt rataste ja jalge all. Perekonna poolt valitses alati toetav suhtumine sporti. Õpetussõnad isalt olid: „Mitmekülgsus – proovi väga erinevaid alasid ja leia endale see õige.”

Paljudest aladest on hingelähedasem laskesuusatamine

Esimene kokkupuude tippspordiga toimus üheksa-aastaselt, kui mul õnnestus ühena õnnelikest saada Elva lasketiiru suvetööliseks. Tööülesandeks oli siin treenivatele NSVL koondise laskesportlastele kaevikus märklehti vahetada. Kui juba tiirus olla, siis eks poisikestena huvitusime ka püssidest ja käisime nii mõnedki korrad ise laskmist palumas. Mõnikord läks ka õnneks.

Pärast NSVL koondise harjutusi tulid tavaliselt trenni Elva laskesuusatajad, keda tihtipeale vaatama jäin. Ja mingil hetkel astus treener Rein Pedaja minu juurde ning tundis huvi, et kas ma ei sooviks laskesuusatamist proovida? Sellest ajast peale end laskesuusatajaks peangi. Laskesuusatamise juurde jäin kuni keskkooli lõpuni. Hingelt aga olen biathloni fänn tänaseni.

Kooli ajal sai tehtud veel krossijooksu, korvpalli ja võistlustantsu (hobispordi tasemel). Ülikooli ajal ja pärast seda olen proovinud veel hobi tasemel võrkpalli, triatloni, maastikurattal pedaalimist ja palju teisi põnevaid ettevõtmisi.

Kogukonna tugi, kiitus ja kriitika

Peamine tugi ja toetus baseerus ikkagi perekonnal. Mäletan, et kooli ajal veidi isegi häbenesin, et mulle meeldis tantsusport, sest õige Eesti mees on ju tegija discosaalis, mitte ballisaalis. Tantsusport ei olnud tol ajal ja selles vanuses popp spordiala. Õnneks oli mul vanematelt igakülgne toetus, kes julgustasid, et teeksin, mida pean ja mis on lähedane oma hingele.

Teatud kiituse ja tunnustuse vajadus on mul alati olnud – sisemiselt olen alati tahtnud olla see „parim“, „võitja“. Kriitika suhtes aga olen tihti kärsitu. Meenub üks seik treeninglaagrist, mille lõpus toimusid Otepääl kontrollvõistlused ja võitja pidi Elvasse naastes saama uued plastiksuusad. See oli tol korral tugevaks stiimuliks. Võitsin suuskadele konkureerivaid poisse, aga Elvasse jõudes ulatati uued poolplastikud „Tundra“ poisile, kes kaotas mulle 1.30 minutiga ja mulle ikkagi uued Visu puusuusad. Ebaõigluse tunne oli niivõrd suur, et trenni tegema ma sel päeval loomulikult ei jõudnudki, vaid marssisin otse koju, otse sauna, haarasin sae ja kavatsesin tuttuued suusad pliidipuuks saagida. Kolm saehamba sälku ilutsesid neil suuskadel kuni nende kasutamisaja lõpuni. Oma esimesed plastiksuusad sain siiski kätte kaks kuud hiljem. Närvisüsteemi tugevust näitas, et nende puusuuskadega suutsin ikkagi kaks kuud trenni teha ja nii mõndagi plastikumeest järgnevatel võistlustel edestada.

Eeskujudeks spordis olid mul suuresti oma trenni vanemad poisid – Ivar Pukk, Kalle Märtson, Raimo Raudik ja Kalev Liivamäe, kelledele tahtsin oma biathloni arengus järgi jõuda. Hiljem olen eeskujuks pidanud oma väikevenda Andrest, kelle eesmärgi- ja sihipärast tegutsemist ja võimet soovitut saavutada imetlen tänaselgi päeval.

Maailmanimedest rääkides meenuvad alati Juha Mieto ja Thomas Wassbergi lõpuheitlus Lake Placidi olümpial ning Gunde Svani uisutehnika, mida poistega matkida püüdsime.

Sport taandus meeldivaks ajaviiteks

Laskesuusatamise karjäärile tõmbas kriipsu peale kutse NSVL armeeteenistusse. Sinisilmsena arvasin, et saan teenistuses kordades tugevamaks, teen palju trenni ja – ühesõnaga kõike, mida olin näinud TV propagandasaates „Teenin Nõukogude Liitu”. Paraku õppisime armeeteenistuses vaid kaks-kolm korda päevas põrandaid pesema. Aastaga lisandus kehakaalu 12 kg, nagu nipsust ja see ei olnud lihasmass.

See, et ei saanud armeesse minnes spordiroodu, on jäänud kripeldama küll. Totaalselt sinisilmsena uskusin TV-s nähtut ja unistasin tipplaskesuusataja karjäärist. Jätkuvalt, kuid juba mõõdukamalt sinisilmsena vaatan praegu pigem tulevikku, kui ajalooks muutunud kripeldustele.

Õpingutega ülikoolides ja hiljem pere loomisega läks fookus elulisematele asjadele. Sport taandus meeldivaks ajaviiteks ja mõnusa enesetunde tekitajaks.

Pere loomine tähendab tihti oma fookuse ja tähelepanu ümber seadmist spordilt ja hobidelt perele. Esimese poja sünni järgselt lõppesid minu iga-aastased järjestikused osalused Tartu Maratonil (osalenud 17 korda) ja Tartu Rattamaratonil (osalenud 5 korda). Regulaarsed treeningud asendusid pigem juhuslikega ja aktiivsest rahvasportlasest sai pigem aktiivne tugitooli-rahvasportlane. Aga eks laste vanemaks saamisega on taas kasvanud ka minu treeningkoormused – tuleb näidata eeskuju.

Kuulata tuleb nii oma vaimu kui keha

Tänased töised tegevused on paljuski mul seotud istuva tööviisiga, mistõttu olen oma sisemiseks eesmärgiks seadnud kolm-neli korda nädalas suusatada või maastikuratast pedaalida. Lihas- kui ka vaimset toonust võimaldavad parandada nii tööülesanded, koer kui fotohuvi, mis sunnivad maha käima lühemaid ja pikemaid vahemaid looduses – koeraga igapäevaselt, töö- ja hobi ülesannete täitmised iganädalaselt.

Soovituste koha pealt sportimises pean peamiseks märksõnaks mitmekülgsust, eriti just spordiga alustamisel. Proovida tuleks väga erinevaid alasid ja leida endale see „õige”. See, mida ise õigeks peate ja eelkõige, mis on lähedane oma hingele!

Kui soovitakse saada tippsportlaseks, siis ka vanuses 16, 17 või isegi 18 pole veel hiline aeg spetsialiseerumiseks. Peaasi, et leiate endale selle „õige“ ala, mis paneb hinge helisema!

Sport on igas eas eelkõige meeldiv ajaviide ja mõnusa enesetunde tekitaja. Kuulata tuleb nii oma vaimu kui ka keha!

Traditsioonid toimivad hästi, spordilinna rikastavad uued alad

Elva sport ja selle hea käekäik omab minu elus väga olulist rolli – pean ennast totaalseks Elva spordi fänniks. Püüan üles noppida kõik Elvaga seotud spordiuudised ja tunnen head meelt iga elvaka kordamineku üle. Olen alati olnud seda meelt, et Elval on suurepärased eeldused ja võimalused tõusta Otepää sarnaseks spordilinnaks. Võib olla hetkel veel mitte maailma tasandil, kuid Eesti tasandil kindlasti ja Otepääga võrreldes on Elva eeldused palju mitmekülgsemad.

Head meelt tunnen, et mõned aastad tagasi sain aktiivselt panustada Elva spordielu võimalikku parendamisesse, kui koostasin Elva lasketiirule „Tartu Maratoni rajale kunstvalgustuse ja kunstlume süsteemi rajamise” keskkonnamõjude hindamise. See on projekt, mille valmimist ma pikisilmi ootan.

Samuti ootan, et Elva lasketiiru rekonstrueerimisega luuakse laskesuusatajatele võimalused suuskadega otse tiiru sisenemiseks. Elva pikaajaline laskesuusatamise traditsioon (väga pikka aega kuulusid kuueliikmelisse Eesti laskesuusatamise rahvuskoondisse neli-viis Rein Pedaja kasvandikku) lihtsalt vajab sellist arengut.

Samuti loodan, et Elvas leidub inimene, kes võtaks üles Richard Antoni mälestusvõistluste korraldamise kiiruisutamises. Arvan, et nii suur tegija ja see fanatism, millega Richard Anton panustas Elva spordiellu, väärib tunnustamist temanimelise võistluse kujul.

Kindlasti tuleb toimivana hoida ja edendada hästi toimivaid ja ajalooliselt Elvale tuntust toonud spordiüritusi – jätkata Elva krossijooksu traditsiooni (mäletan, et Elva staadioni metsaradu on Eesti parimateks pidanud nii Enn Sellik kui ka Toomas Turb), Elva rattakrossi traditsiooni, Elva mägedejooksu traditsiooni kui ka Elva triatloni traditsiooni hoidmist – spordiüritused, mis on eristunud ja eristuvad Eesti spordimaastikul oma headuse poolest. Üks korralik kiiruisuvõistlus vaid rikastaks ja mitmekesistaks Elva spordielu veelgi. Paha ei teeks ka suusahüppetorni taastamine, et jätkuksid ka elvakatest kahevõistlejate traditsioonid.

Head meelt teevad uute alade, nagu sportkeegli, autoralli, võrkpalli ja rannavõrkpalli, rammumehe, kiirmale ja paljude teiste võistluste tulemine/toomine Elvasse. Seda liini tuleb kindlasti hoida ja jätkata, sest Elva oli, on ja jääb atraktiivseks spordilinnaks!